Peidus pilgu taga. Sarah Pinborough
Читать онлайн книгу.
mis mind ärritas, kuid doktor Sykes ei paistnud seda peaaegu üldse märkavat, sest rääkis minuga ja punastas, kui ma tema kohutavate naljade üle naersin. Arvan, et ma sain väga hästi hakkama, arvestades sellega, kui väga mu süda valutas. David jäi ilmselt ka rahule, sest pärast seda ta leebus veidi.
Täna õhtul on meil doktor Sykesi juures mitteametlik tervitusõhtusöök. Mul on juba kleit välja valitud ja ma tean, millise soengu sätin. Ma kavatsen teha nii, et David oleks minu üle uhke. Ma oskan olla hea naine. Uue osaniku abikaasa. Vaatamata muredele ei ole ma pärast kolimist end nii rahulikuna veel tundnud.
Tõstan pilgu kellale, mille tiksumine majas laiuvat vaikust lõhestab. Kell on alles kaheksa. Tõenäoliselt jõuab ta just praegu kontorisse. Koju ei helista ta esimest korda enne kui pool kaksteist. Mul on aega. Lähen üles meie magamistuppa ja heidan päevatekile pikali. Ma ei kavatse magada. Aga silmad panen kinni küll. Ma mõtlen kliinikule. Davidi kabinetile. Sellele pehmele kreemikale vaibale. Poleeritud mahagonist kirjutuslauale. Tillukestele kriimudele nurgal. Kahele kitsale diivanile. Kõvadele istumispatjadele. Üksikasjadele. Ma hingan sügavalt sisse.
6
LOUISE
„Sa näed täna väga kena välja,“ ütleb Sue peaaegu üllatunult, kui ma mantli seljast võtan ja töötajate puhkeruumis varna riputan. Adam ütles sedasama – samasuguse hääletooniga –, väike nägu pisut segaduses minu äsja kaltsukast ostetud siidipluusist ja sirgendatud juustest, kui ma hommikul enne kooli suundumist talle röstsaia pihku pistsin. Oh issand, ma olen silmanähtavalt pingutanud ja tean seda. Aga mitte tema jaoks. Kui üldse midagi, siis kaitseks tema eest. Nagu sõjamaaling. Midagi, mille taha end peita. Lisaks ei suutnud ma uuesti magama jääda ja mul oli midagi teha vaja.
Tavaliselt viiksin ma sellisel hommikul Adami kooli hommikust sööma, jõuaksin esimesena tööle ja teeksin kõigile kohvi, enne kui nad kohale jõuavad. Kuid täna oli loomulikult üks nendest päevadest, kui Adam ärkas pahurana ja vingus iga asja peale, siis ei leidnud üles oma vasakut kinga ning kuigi ma olin juba terve igaviku valmis olnud, pidime ikka ärritunult kiirustama, et õigel ajal kooliväravasse jõuda.
Mu peopesad higistavad ja mul on naeratades veidi paha olla. Tõmbasin koolist kliinikusse jalutades ka kolm sigaretti ära. Tavaliselt püüan ma enne kohvipausi mitte suitsetada. Noh, tavaliselt. Oma peas ei tee ma ühtegi suitsu enne kohvi joomist, tegelikult olen ma tööle tulles tavaliselt ühe ära TEINUD.
„Aitäh. Adam on nädalavahetusel isa juures, nii et võib-olla teen pärast tööd paar drinki.“ Võib-olla on mul pärast tööd drinki vaja. Panen kõrva taha, et saadaksin Sophiele sõnumi ja küsiksin, kas ta tahab kokku saada. Loomulikult tahab. Ta kibeleb teada saada, kuidas see eksimuste komöödia lõpeb. Ma püüan tavaliselt rääkida, aga hääl on minu meelest naljakas. Pean ennast kokku võtma. Ma olen naeruväärne. Tema jaoks on asi palju hullem kui minu jaoks. Mina ei ole see, kes on abielus. Enda utsitamiseks kasutatud laused võivad ju tõele vastata, kuid need ei muuda tõsiasja, et ma ei tee selliseid asju. Minu jaoks ei ole see normaalne nagu võib-olla Sophie jaoks ja mul on täiesti paha olla. Mu sees möllab ärevus erinevate asjade pärast. Olukord ei pruugi minu süü olla, aga tunnen end odava ja lolli ja süüdioleva ja vihasena. Esimene hetk üle ei tea kui pika aja, kui kogesin potentsiaalset armastust, ja see oli petlik. Aga vaatamata sellele kõigele ja tema kaunile naisele on minus ka kübeke elevust mõttest, et näen teda taas. Ma olen nagu udupäine, elevil teismeline.
„Nad kõik on kuni kella poole üheteistkümneni koosolekul, või vähemalt nii teadis Elaine ülakorruselt öelda,“ lausub ta. „Me võime end vabalt tunda.“ Ta avab koti. „Ja ma ei unustanud, et on minu kord.“ Ta võtab välja kaks paberkotti. „Reedesed peekonivõikud.“
Tunnen nii suurt kergendust, et saan paar tundi vabalt hingata, et võtan pakutu rõõmsalt vastu, kuigi see, et reedene hommikueine on mu nädala tipphetk, on näide sellest, kui tuim mu igapäevaelu on. Aga see on ju peekon. Mõni rutiini osa on vähem demoraliseeriv kui teine. Võtan suure ampsu, nautides võiga määritud sooja saia ja soolast liha. Kui olen närvis, siis hakkan sööma. Tegelikult söön ma hoolimata sellest, mis tuju mul on. Närvidest, lohutuseks, rõõmust. Ükspuha. Teised inimesed lahutavad ja võtavad kuus kilo alla. Minu puhul juhtus vastupidi.
Töö algab ametlikult alles kahekümne minuti pärast, nii et me istume teekruusidega väikese laua taga, Sue räägib mulle oma abikaasa artriidist ja naabermaja geipaarist, kes tundub pidevalt seksivat, ning ma naeratan, lasen jutul endast üle voolata ja püüan mitte võpatada iga kord, kui näen kellegi varju teisel pool koridori ukseavasse langemas.
Ma ei näe ketšupitilka enne, kui on hilja ja otse mu kreemika pluusi rinnaesisel on erkpunane sorts. Sue kargab kohe ligi ning tupsutab plekki paberrätikute ja siis niiske lapiga, kuid kõik, mis ta saavutab, on see, et suur hulk kangast on läbipaistev ja sellel on endiselt kahvatu punane plekk. Mu nägu tulitab ja siid liibub selja külge. See kuulutab ette ülejäänud päeva käiku. Ma kohe tunnen seda.
Naeran tema heatahtlike katsete üle mind puhtaks teha, lähen tualettruumi ja püüan võimalikult suurt osa pluusist kätekuivatuspuhuri alla panna. See ei tee pluusi täiesti kuivaks, aga vähemalt pole enam näha mu rinnahoidja pitsilist serva – mis on pesemisest veidi hallikaks tõmbunud. Asi seegi.
Pean enda üle naerma. Keda ma petta püüan? Ma ei saa hakkama. Oskan paremini koos Adamiga „Päästerobotite“ või „Hirmsa Henry“ süžeede üle arutleda kui moodsa, peene naise muljet jätta. Mu jalad juba valutavad viiesentimeetriste kontsadega kingades. Arvasin alati, et see on asi, mis tuleb vanusega, oskus kõrgetel kontsadel täiuslikult kõndida ja alati hästi riietuda. Tuleb välja – vähemalt minu puhul –, et mul oli selline faas põgusalt kahekümnendates eluaastates, kui käisin tihti ööklubides, aga nüüd piirdun peamiselt teksapükste ja kampsunite ja ketside ja hobusesabaga, aksessuaariks kadedus nende elu vastu, kes vaevuvad endiselt pingutama. Kadedus nende elu vastu, kellel on põhjust pingutada.
Vean kihla, et tema kannab kõrgekontsalisi kingi, mõtlen ma riideid kohendades. Olen veel rumalam, et ei jäänud pükste ja madalate kingade juurde.
Telefonid on täna hommikul vaiksed ja ma viin tähelepanu kindlalt poole üheteistkümne suunas tiksuvalt kellalt ära, et märgistada arvutisüsteemis esmaspäevaste patsientide kaustu ning koostada nimekirja neist, mida tol nädalal edaspidi vaja läheb. Keeruliste juhtumite puhul on doktoril juba märkmete koopiad olemas, aga ma tahan, et mind peetaks kasulikuks töötajaks, nii et kannan hoolt selle eest, et terve nimekiri oleks leitav. Seejärel prindin välja e-kirjad, mis võivad minu arvates olla väärtuslikud või tähtsad või juhtkonna poolt unustatud, ning siis prindin välja ja lamineerin haigla, politsei ja teiste vajalike organisatsioonide kontaktisikute telefoninumbrid. See on tegelikult üsna rahustav tegevus. Baaris-kohatud-mees hakkab mu peast kaduma ja tema asemele tuleb minu-boss, mis sest, et tema nägu on üsna ärevust tekitavalt ühte sulamas vana doktor Cadiganiga, kelle asemele ta asus.
Kell kümme lähen ma väljaprinditud pabereid tema kirjutuslauale panema ning lülitan sisse kohvimasina kontori nurgas, et teda ootaks värske kannutäis kohvi. Kontrollin, kas koristajad on pannud värske piima väiksesse külmikusse, mis on peidetud kappi nagu hotelli minibaar, ja kas toosis suhkrut on. Pärast seda ei suuda ma end tagasi hoida ja vaatan hõbedastes raamides fotosid tema kirjutuslaual. Neid on kolm. Kahel seisab tema abikaasa üksinda ja üks vana on neist koos. See tõmbab mind ligi ja ma võtan pildi kätte. Ta näeb hoopis teistsugune välja. Nii noor. Ta on fotol kõige rohkem veidi üle kahekümneaastane. Nad istuvad suure köögilaua taga, käed teineteise ümber, ja naeravad millegi üle. Nad näevad välja nii õnnelikud, mõlemad on nii noored ja muretud. Mehe pilk on naelutatud naisele, nagu ta oleks kõige tähtsam asi kogu maamunal. Naise juuksed on pikad, aga mitte krunni seatud nagu teistel fotodel, ning ta näeb isegi teksapükstes ja T-särgis pingutamata ilus välja. Mu sisemus tõmbub kokku. Vean kihla, et temal ei kuku kunagi ketšupit pluusile.
„Tere?“
Olen nii ehmunud, kui kuulen kerget šoti aktsenti, et pillan peaaegu pildi käest. Püüan seda kenasti lauale seada, lennutades äärepealt