Trükikoda OÜ Greif

       Jonathanile

      Proloog

      Kuningliku õhuväe Northolti lennuväljal said loa õhku tõusta üksnes väga vähesed lennukid. Külgtuul oli tugev. Tihe lörtsisadu vähendas nähtavuse nullini. Northoltis oli ainult üks lennurada ja hulk erareaktiivlennukeid ootas võimalust seda kasutada. Kell oli kuus hommikul. Reisijate seltskond ootesaalis oli väikesearvuline, kuid kärsitu. Enamasti olid need ärimehed, kellel seisid ees hommikused kohtumised Pariisis, Luksembourgis või Berliinis. Mõned pidid istuma firma tellitud lennukile. Mõned vähesed olid ise reaktiivlennuki omanikud. Nendele meestele ei meeldinud oodata.

      Üks Popovi-nimeline venelane korraldas stseeni. Ta karjus vaheldumisi leti taga seisva naise ja kellegi teise peale, kellega ta telefonitsi kõneles. Kumbki nendest ei andnud talle seda vastust, mida ta ootas, nii et ta lülitus ümber kord ühele, kord teisele, ja tema hääl valjenes seni, kuni seda oli kuulda lennujaamahoone teise otsa. Tema naissoost kaaslane – rebasenahast kasukas ja tossudes igavlev vibajas blondiin – vahtis telefoni. Ta näis olevat mehe raevuhoogudega harjunud. Kõik ülejäänud vaatasid Popovi poole. Langetati ajalehti. Reisijad pöördusid ja jäid teda põrnitsema. Kuue jala ja nelja tolli pikkust ning vähemalt 280 naela kaaluvat Alexei Popovi oli raske mitte märgata, ja seda iseäranis siis, kui ta oli vihane.

      „Söör, ma mõistan teid,” lausus naine registreerimisleti taga uuesti, püüdes mehe sõnavalingu all professionaalselt rahulikuks jääda. „Ja ma palun selle ebamugavuse pärast vabandust. Aga me oleme sunnitud turvalisuse huvides …”

      Popov vandus vene keeles ja viskas raevunult oma telefoni käest. Naine leti taga kummardus. Kaks turvameest astusid kähku lähemale, et asjad enda hoolde võtta. Isegi blondiin pööras nüüd toimuvale tähelepanu. Ta võttis Popovil käe alt kinni ja sosistas meest rahustada püüdes talle midagi kõrva.

      Thomas Jensen istus lennujaama ootesaali nurgas ning jälgis seda stseeni värske Financial Timesi tagant leebe huviga. Jensenil oli nagu teistelgi tolle hommiku reisijatel seljas hästi õmmeldud rätsepaülikond ja kaasas diplomaadikohver. Korralikult kammitud hõbedaste juuste ja hinnaliste mokassiinkingadega Jensen nägi välja just nimelt see, kes ta oli – rahandusega seotud ja kopsaka pangakontoga Oxfordi vilistlane. Erinevalt suuremast osast teistest reisijatest ei olnud Jensen siiski finantsist ega tööstusjuht. Kuigi ta oli Northoltis töö asjus, olid need siiski väga teistlaadi asjad. Ta töötas ühes riigiasutuses ametikohal, mille olemasolust teadsid üksnes vähesed. Ainus väline viide sellele, et Jensen ei istu päevast päeva kirjutuslaua taga, vaid et tema töö on pigem ohtlik ja vahel ka vägivaldne, oli silmatorkav kühm ninal kohas, kust see oli korra murdunud. Ehkki Jensenil oli olnud ka hullemaid vigastusi, tegi nina talle ikka veel muret. Ta hoidis seetõttu alati taskus monogrammiga kaunistatud taskurätikut. Ta võttis selle nüüd välja ja nuuskas, hoides samal ajal märkamatult pilku teistel ootesaalis viibivatel reisijatel.

      Popovi pärast tekkinud segaduse tõttu oli Jensen ainus inimene, kes pani tähele, kuidas üks mees ja naine kiiresti läbi lennujaamahoone läksid ja väljapääsu-ukse kaudu lennurajale lipsasid. Jensen tõusis püsti, torkas rätiku taskusse tagasi ja kõndis akna alla. Ta uuris õlad tuule käes kössi tõmmanud kleenukest naist, kelle vihma eest musta rätikuga kaitstud juuksed olid üles kuhjatud nagu Jackie Onassisel. Mees oli hea kehaehitusega ja naisest peajagu pikem. Kui mees pöördus, märkas Jensen tema kilpkonnaluust raamidega prille ning halliseguseid juukseid. Mees asetas käe kaitsvalt naise õlale ja nad tõusid Gulfstream G450 pardale. Nende lennuk oli tollel konkreetsel hommikul Northoltis kõige suurem ja kõige kallim. Uudistesaadetes räägiti hiljem, et seda juhtis erakordselt vilunud lendur. Omar Khoury oli teeninud enne eralennundusse tööleminemist kümme aastat Saudi Araabia kuninglikus õhuväes. Ta oli tõeline karastunud professionaal, kelle puhul polnud tõenäoline, et tavalisest kehvemad ilmaolud oleksid teda heidutanud. Peaaegu vahetult pärast uste sulgumist sai lennuk stardiloa. Popov lõugas ikka veel midagi viivitusest, kui G450 piki lennurada minema ruleeris ja varsti seejärel taevasse kadus.

      Kui lennuk oli õhku tõusnud, voltis Jensen ajalehe kokku ja torkas põue. Ta möödus Popovist ja registreerimisletist ning läks lennujaamahoonest välja. Kõnnitee ääres ootas teda juhiga auto.

      Tema telefon hakkas helisema niipea, kui auto oli keeranud Londonisse viivale maanteele A40.

      „Tehtud,” ütles Jensen. „Ainus lennuk, mis väljus, ja nemad olid selle pardal.” Ta lõpetas kõne, keeras ajalehe lahti ja luges seda vaikides kogu ülejäänud sõidu aja.

      Vähem kui tund aega hiljem side lennukiga G450 katkes. Ta lihtsalt kadus kusagil Prantsuse Alpide kohal radariekraanidelt, nagu polekski teda kunagi olemaski olnud.

      Marina

      Marina seisis hotellis Le Meurice oma sviidi rõdul ning silmitses Pariisi säravaid tulesid. See oli iseäranis öösiti suurejooneline vaatepilt. Läänes paistsid taeva taustal illumineeritud Eiffeli torn ja Roue de Paris. Otse vastas kumasid nagu seestpoolt valgustatuna rue de Rivoli ja Tuileries’ aed. Marina pidas aru võimaluse üle äratada oma peigmees Grant, et temagi saaks seda vaadet nautida. Aga selleks oli veel küllaga aega. Nende reis oli alles alanud. Marina võttis hoopiski istet laua taga. Ta läitis sigareti ja tõmbas suitsu kopsudesse. On nii hea, kui sul pole tegemist vajavaid töid, täitmist ootavaid kohustusi ega vastamist nõudvaid meile. Ta võis raamatut lugeda. Võis küüsi lakkida. Võis ka üleüldse mitte midagi teha. Öö oli tema päralt. Pariis oli alles algamas.

      Telefon hakkas talle närvidele käies helisema. Marina tundis kerget pahameeletorget, kui nägi, kes helistab.

      „Duncan,” ütles ta tõreda häälega. „Siin on kesköö juba läbi.”

      „Kas sa magasid?”

      „Ei maganud.”

      „Muidugi mitte. Sa elad veel New Yorgi aja järgi. Ja sa nagunii ju ei maga.”

      „See ei tähenda veel, et sul oleks lubatud mulle helistada ajal, mil mul on esimene puhkus peaaegu kümne aasta jooksul.”

      „Mul on vaja, et sa mulle ühe asja ära teeksid.”

      Marina põrkas kohkunult tagasi. Just nimelt seepärast Grant tahtiski, et ta ajakirjast Press ära tuleks. Ta ei olnud peaaegu kümne Duncani alluvuses töötatud aasta vältel kordagi puhkust võtnud. Ta töötas enamasti ka nädalavahetustel ja arvutute riigipühade ajal. Telefonikõnesid võttis ta vastu ööpäev läbi. Ta alustas kunagi oma karjääri Duncani abina. Nüüd oli sellest möödunud üheksa ja pool aastat, kuid hoolimata tema tähtsamast ametinimetusest ajakirja impressumis kohtles Duncan teda vahetevahel ikka veel nagu oma abi. See reis oli kestnud kõigest kakskümmend neli tundi ja juba oli Duncan andmas talle mingisugust ülesannet. Tegelikult oli see uskumatu, ehkki mitte lausa üllatav.

      Marina kavatses ajakirjast ära tulla. Ta oli Grantile lubanud, et teeb seda kohe pärast pulmi. Kuuldused