Pankuri naine. Cristina Alger
Читать онлайн книгу.
Brice Mardeni. Brice Mardeni mere ääres. Sedalaadi asju oli Annabel püüdnud oma väikeses Montauki ateljees ka ise maalida, kuid üksnes mõõduka eduga.
„Sa mäletad,” ütles ta, kui Matthew selle talle üle andis. Tal jäi hing rinnus kinni.
„See maal peab kuuluma sinule,” kostis Matthew. „Sa armastad seda. Ma nägin seda sinu silmadest, kui sa maali esimest korda vaatasid.”
„Ma ei oska seletada, miks see nii on. Ma ei tea sellest kunstnikust kuigi palju. Maal lihtsalt tõmbas mind enda poole.”
„See on siis armastus, eks ole ju? Ühendus. Elekter. Sa tunned seda oma sisemuses. Mina tundsin seda siis, kui sind esimest korda nägin. Tunnen sind nähes ikka veel.”
Annabel tõmbas Matthew’ enda vastu. „Jah. See on armastus.”
„Kas sa mäletad, kuidas ma igal hommikul sinu galeriist mööda kõndisin lihtsalt selleks, et läbi klaasi sind vaadata?”
Annabel naeris. „Marcus arvas, et sa vaatad teda.”
„Ma kogusin mitu nädalat julgust, et sisse astuda ja sinuga rääkida. Ja ma tegin eelnevalt uurimistööd. Nende kunstnike kohta, keda sa esindasid. Ma käitusin ladusalt, eks ju?”
„Sa ajasid letil kataloogid ümber ja loksutasid vastuvõtusekretärile kohvi peale. Aga jah, sa käitusid ladusalt.”
„Ma loodan ikka veel, et sa selle osa unustad.”
„See osa meeldibki mulle kõige rohkem. On nii armas näha, kuidas nägus mees sedaviisi pabistab.”
„Sa ajasid mulle tollal kohutava hirmu peale. Sul olid lühikesed juuksed ja garderoobis ainult mustad riided ning randmel oli tätoveering otse nende käevõrude all, mida sa tavaliselt kandsid. Jumala eest, küll sa olid vinge.”
„Ja nüüd ei ole? Härra, vaadake ette, mida te räägite.”
„Nüüd oled veelgi vingem. Iga päevaga järjest vingem.”
„Kas sa igatsed neid lühikesi juukseid taga?”
Matthew ajas teda hindavalt silmitsedes pea viltu. „Mõnikord,” lausus ta muheldes. „Aga sa meeldid mulle ka niiviisi. Pikad juuksed on elegantsed. Nüüd need sobivad sulle.”
Ta suudles Annabeli, kuid tõmbus siis eemale rutem, kui see oleks Annabelile meeldinud. „Ma tahan, et see maal oleks sinu oma,” ütles ta tõsise häälega. „Ma ju tean, kui paljust sa oled loobunud, et koos minuga siin viibida. Ma tean, et sa tunned igatsust olla ümbritsetud kauni kunstiga. Osaliselt ma võtsingi selle töö vastu selleks, et osta sulle kunsti. Et sul oleksid need teosed, mida sa armastad. Oleks omaenda eragalerii.”
Annabel vaikis. Miski selles teadaandes tundus tema jaoks vale. Ta armastas galeriis töötamist. Kunsti omada on muidugi tore, kuid see ei asenda tööd.
„See on sinust väga hoolitsev, aga meie koju ma seda ei vaja. Päris tõega. Ma loodan, et see ei olnud kohutavalt kallis.”
„Ei olnud,” ütles Matthew, kuigi Annabel kahtlustas, et ta valetab. „Kui aus olla, siis on raam siinjuures kõige väärtuslikum. Ma tahan, et sa selle endale meelde jätaksid. Kui minuga peaks kunagi midagi juhtuma …”
„Ära räägi sääraseid asju …”
„Ma kõigest tahan, et sa teaksid. Raam. Raam on see, mis on väärtuslik. Eks ole?”
„Raam on rabav,” ütles Annabel, sest nii see oligi. Ta oskas head pildiraami hinnata. Ta libistas sõrme mööda selle serva. Kullatud ja hõbedaste lehtedega raam oli paksust puidust. See oli ühtaegu nii moodne kui ka rustikaalne ning tõstis esile maali sinakashalle toone. „Riputame maali voodi kohale,” lausus ta leebunud ilmel. „Siis me saame magama minnes igal ööl näha unes armastust.”
See maal tähistas nende teise Genfis viibimise aasta algust. Annabel laskis aastapäeval midagi mainimata mööda minna. Ta oli viimaste nädalate jooksul endalt rohkem kui korra küsinud, kas maal on midagi pistise või tasu sarnast. Selle eest, et nad siia jäävad. Matthew oli hakanud rääkima, et ta vajab rohkem aega. Annabel ei teadnud kindlalt, mille jaoks ta seda vajab. Raha oli ju nii palju. Mitte küll piisavalt palju, et töötamine lõpetada või osta too rannaäärne maja Montaukis, millest nad alati rääkisid ning millel olid ringetik ja maja taga kunstniku ateljeeks muudetud tall. Kuid oli siiski enam, kui kumbki nendest oli oma unistusteski võimalikuks pidanud. Nii et mille jaoks siis rohkem aega? Ja kui palju seda vaja läheb?
Annabel rääkis endale, et veel veidi aega Genfis viibimist ei tähenda midagi. Kodu on seal, kus on Matthew. Aga tõde oli niisugune, et see hakkas siiski midagi tähendama. Oligi alati tähendanud. Genfist ei saa kunagi kodu. Annabel oli tüdinud ja tujutu. Ta tundis puudust tööst. Ta tahtis lapsi. Ta tahtis oma elu tagasi. Ta ei saanud igavesti sellises õhku rippuma jäänud tegelikkuses oleleda. Või vähemalt ei saanud ilma hulluks minemata.
Et enne Matthew’ kojujõudmist aega parajaks teha, teeskles Annabel, et ta loeb kustuvas õhtuvalguses romaani, kuid tema pilk tantsiskles ühtelugu sõnadelt üles telefonile. See oli tavaoludesse sätitud põnevuslugu abielunaisest, kes jääb töölt koju sõites kadunuks. Annabelile tundus, nagu oleks ta säärast ebausaldusväärse jutustajaga raamatut, mille pealkirjas esineb sõna „tütarlaps”, juba oma miljon korda lugenud, ja tegelaste nimed läksid tal pidevalt meelest. Miks Matthew ei ole helistanud? See ei ole sugugi tema moodi. Kui Matthew veel palju rohkem hilineb, on ta sunnitud minema Klauserite peole üksinda. Klauserite juures, kelle teenijad kandsid vormi ja kelle jäiga olemisega sõbrad olid temast enamasti mitukümmend aastat vanemad, ei olnud Annabel ennast kunagi mugavalt tundnud. Matthew teadis seda. Selliste asjade suhtes oli Matthew tähelepanelik. Ta ei oleks eales palunud, et Annabel läheks niisugusele peole üksinda. „Kui Jonas poleks minu ülemus …” ütles ta andekspaluva naeratuse saatel. Seda lauset ei lõpetanud ta iial. Jonas Klauser ei olnud lihtsalt Matthew’ ülemus. Ta oli Šveitsi suurima panga Swiss Unitedi juht. Ta oli Matthew’ ristiisa. Tema oligi see põhjus, miks nad üldse Genfis olid. Ja Wernerid pidid seni, kuni nad siin viibivad, Klauseritega kenasti läbi saama. „Need on lihtsalt tööasjad,” ütles Matthew. Kuid Matthew’ puhul muutusid kõik asjad tööasjadeks.
Kirikukell lõi. Annabel pani romaani käest. Too naine oli olnud kümme päeva kadunud, ent Annabeli ei huvitanud, mis temaga juhtus. Ta ei vaevunud järjehoidjatki vahele panema. Ta ei olnud juba ammusest ajast saadik ühtki raamatut lõpuni lugenud. Naaberkorterite verandad olid tühjad. Ilm oli muutunud suurema osa inimeste jaoks liiga külmaks, selleks et Annabeli kombel kas või koos infrapunasoojendiga väljas istuda. Temale aga külm meeldis. See tekitas temas tunde, et ta on ärkvel ja elus. Tõusis vali tuul, mis tõi talle vee silma. Tumenevast taevast hakkas lund langema. Pidu oli algamas. Aga kui nad olidki teineteisest valesti aru saanud ja Annabeli pidigi kohtuma Matthew’ga Klauserite juures, paneb ta hilinedes mehe piinlikku olukorda. Matthew’d piinlikku olukorda panna oli Annabelile äärmiselt vastumeelne. Ühendriikides oli Annabeli hilinemine Matthew’ meelest veetlev ja kuulus selle boheemliku veetluse juurde, mis eristas kesklinna galeristi nendest Upper East Side’i peentest seltskonnapiigadest, kellega Matthew oli enne Annabeli kohtamas käinud. Annabel nimetas neid „Edevuse tuleriida” läbipaistvuseni kõhnade naiste järgi tuleriidablondideks. Upper East Side’is üles kasvanud Matthew näis neid kõiki tundvat. Neid Lindseysid, Bitsiesid ja Kickse. Neid inimesi, kelle eesnimeks olid uhked perekonnanimed Lennox ja Merrill ja Kennedy. Neid tüdrukuid, keda oli kasvatatud kirjutama vapiga kirjapaberile viisakaid tänukirju ning hilinema kombekalt, mitte unustamise tõttu, nagu Annabeliga alatihti juhtus. Siin, Genfis tegi tema hilinemine Matthew’le muret, ja eriti veel siis, kui see juhtus mõne pangas töötava inimese silmade all. Annabelil ei olnud ju mingisugust põhjust hiljaks jääda. Tal ei olnud tööd. Ei olnud lapsi. Ei olnud sõpru peale Juliani. Ta ei tohtinud sellega riskida. Tikk-kontsaga kingad läksid jalga tagasi.
Klauserid elasid linnast kirdesse jäävas Cologny eeslinnas, kus olid looklevad teed ja avarad põllud. Nad pidasid ka linnas korterit juhuks, kui Jonasel tuleb õhtuti hiljemaks tööle