Pankuri naine. Cristina Alger
Читать онлайн книгу.
läksid liikvele kuuldused, et Duncan Sander on teel avaliku kokkuvarisemise poole. Pank Caribbean International ähvardas kaevata kohtusse mitte üksnes Duncani, vaid ka Pressi ja selle emafirma Merchant Publicationsi. Duncan võttis emafirma peadirektori Brancusi survel oma sõnad kähku tagasi. Seejärel siirdus ta suure kisa ja kära saatel ühte alkoholisõltlaste ravilasse Connecticuti põhjaosas, kus ta veetis mõne nädala ennast toibutades ja oma ego hellitades. Nii palju kui Marina aru sai, ei vähendanud ravikuur Duncani joomahimu kuigivõrd. See tagas talle siiski ajapikenduse Pressis ja kuu hiljem oli Duncan tööl tagasi.
Nüüd tegi ta teist korda ravilaga katset ja Marina teadis, et see on Brancusi juures tema viimane võimalus. Peadirektor esitas Duncanile ultimaatumi – saa kaineks ja jää kaineks ning tule töövõimelisena tagasi või ära tule üldse. Duncan ei tohtinud lubada endale enam ühtki väärsammu. Veel üks möödapanek, ja Brancusi võtab tal pea maha.
„Duncan, kas sa saad seda tõestada? Sa pead tõestama. Me ei tohi rohkem …” Marina vakatas, sest ei tahtnud lauset lõpetada. Duncanile ei meeldinud, kui talle meenutati seda intervjuud või tema joomist või tegelikult üleüldse mõnda viga, mille ta oli ükskõik millal teinud. Nad ei olnud sellest kunagi kõnelnud teisiti kui ainult äärmiselt ebamääraste vihjetega.
„Saan küll, seekord saan. Tal on Swiss Unitedis üle seitsmekümne miljoni.” Marina kirjutas paberile „Swiss United” ja tõmbas sellele joone alla. „Swiss Unitedis. Seega siis mitte Caribbean Internationalis,” sõnas ta, püüdes hoiduda umbusklikku häält tegemast.
„Ei ole ja selles see asi ongi. Raha oli seal. Mul oli selles suhtes õigus. Aga ta tõstis raha ümber. Vahetult enne toda intervjuud minuga.”
„Ja sul on tõendeid. Kontoväljavõtteid või midagi sellesarnast?”
„Minu allikal on. Marina, sellest saab meie karjääri suurim lugu.”
Marina võpatas, sest tundis õlal kellegi kätt. Tema taga seisis pelgliku näoga Grant.
„Kuule,” sosistas ta. „Ma ei ehmatanud sind meelega.”
„Ma pean nüüd lõpetama,” ütles Marina Duncanile. „Hiljem räägime.”
„Kas Grant on seal?”
„Jah.”
„Heakene küll. Ma helistan sulle, kui mul on üleandmise üksikasjad teada.”
„Tore. Head ööd, Duncan.”
„Anna andeks,” ütles Grant telefoni käest panevat Marinat pähe suudeldes. „Ma kuulsin sinu häält ja lootsin, et sa tellid toateenindusest süüa. Ma olen nälga suremas.”
Marina naeris. „Ma ei tellinud, aga võin seda teha. Mida sa tahad?”
„Eks vaatame.” Grant küünitas käega üle tema õla ja võttis laualt menüü.
„Kellega sa kõnelesid?”
„Duncaniga.”
„Mida ta tahtis?”
„Ta töötab ühe loo kallal. Ta tahtis, et ma teda aitaksin.”
Grant tõstis pilgu menüült. „Loodetavasti sa ütlesid talle ära.”
„Muidugi ütlesin.”
„Kas ta viinaravil ei peaks olema?”
„Töövaheajal.”
„Mida iganes. Sinu puhkuse ajal sulle keset ööd helistada on temast täiesti kohatu.”
„Ma arvan, et ta oli lihtsalt artikli pärast elevil.”
Grant vangutas pead. „Marina, tema jaoks ei ole olemas mitte mingisuguseid piire.”
Marina ohkas. „Ma tean. Ta viib ka mind masendusse. Aga sa pead aru saama, et tänu Duncanile ma olengi üldse ajakirjanik. Pressis alustades tahtsin ma päris tõega töötada mõnes moeajakirjas, sest minu meelest oli see nii vinge. Ma arvasin, et ma käiksin siis suurejoonelistel pidudel ja prooviksin selga kõrgmoerõivaid ja saaksin tuttavaks huvitavate inimestega. Kuid Duncan nägi minus midagi enamat. Ja ootas minult midagi enamat. Kui me Darlingite jutu kallal töötasime, ei kohelnud ta mind nagu oma kahekümne kahe aastast abi, vaid nagu kolleegi. Ta andis mulle tõesti vabad käed. Ja kui lugu valmis sai, pani ta mu kirja oma kaasautorina. Nii et jah, ta ajab mind vahel hulluks. Ajab sageli. Aga ühtlasi võlgnen ma talle ka oma karjääri.”
Grant haaras Marinal käest kinni. Nad põimisid sõrmed vaheliti ja naeratasid teineteisele. „Anna andeks,” lausus Grant. „Ma kõigest olen täis tahtmist sind kaitsta.”
„Ja minu arvates oled sa väga armas.”
Grant kergitas üht kulmu. „Ja seksikas?”
„Väga seksikas.”
„Kas see oleks ka seksikas, kui ma tellin nüüd endale topeltjuustuburgeri singiga ja friikartuleid?”
„Uskumatult seksikas.”
„See ei jõua kohale enne, kui alles vähemalt poole tunni pärast. Kas sa tuled koos minuga kesköist suupistet ootama?”
„Telli ka minule friikartuleid, eks ole? Ma olen ainus laps. Ma ei oska hästi asju teistega jagada.”
„Ega minagi oska. Nii et luba mulle midagi.”
„Mida iganes.” Marina võttis Grantil kaela ümbert kinni ja naeratas talle vastu vaadates.
„Luba mulle, et ma ei pea sind sellel reisil kellegagi jagama. See kestab kõigest mõne päeva. Ma tahan, et me tõmbaksime juhtmed seinast välja ja naudiksime teineteist.”
Marina noogutas. „Mõhõh,” ütles ta. Ta keeras näo suudlust oodates ülespoole. Ta tundis seljal Granti käsi ning äkitselt oli ta õhus, jalad ümber mehe piha põimitud. „Ma luban,” pomises ta, kui Grant teda voodisse kandis.
Annabel
Matthew Werner jäi hiljaks. Tema naine Annabel istus üksinda nende Genfi korteri verandal, seljas must kokteilikleit ja pikk sooblinahast kasukas, mille Matthew oli ostnud talle siis, kui nad Šveitsi elama kolisid. Üks Cours de Rive’i juuksur oli tema punakaspruunid juuksed lokkidesse sättinud. Viietolliste tikk-kontsadega kingad, mille rue du Rhône’il asuva butiigi müüjanna oli talle kaela määrinud, ehkki ta neid ei tahtnud, pigistasid päkkade kohalt. Proovikabiini peeglis olid need kingad Annabeli jalad ilmvõimatult pikaks ja sihvakaks teinud. Kaks kandade kohalt ülespoole ümber pahkluude ja säärte alumise osa põimitud musta atlasspaela tekitasid mulje, et ta on kikivarvul seisev baleriin. New Yorgis oleks ta võinud selliste kingadega vaateakna ette seisma jääda. Kauplusse poleks ta aga läinud. Ei oleks neid ostnud. Need olid liiga ebapraktilised ja liiga kallid. New Yorgis kandis Annabel enamasti täistallaga või kiilkontsa ja ümara ninaga kingi, mis sobisid päev läbi püstijalu olemiseks. New Yorgis Annabel töötas. Ta ei sõitnud juhiga autoga, vaid metrooga. Ta ei raisanud raha kingadele, mis maksid terve tema nädalapalga. Siin, Genfis aga kirjutas ta ostukviitungile alla, ilma et oleks vaevunudki hinnasilti vaatama.
Kodus avastas ta, et ei saa nendega peaaegu kõndidagi. Garderoobi kõledas valguses jätsid ümber pahkluude põimitud paelad teatraalse mulje. Ta ei osanud otsustada, kas ta näeb välja nagu pankuri naine või nagu kurtisaan. Kõik teised abikaasad käisid ostmas sellessamas butiigis, kust temagi endale need kingad tõi. Nad kõik nägid ühtmoodi välja, riietusid ühtmoodi ja mängisid üheskoos tennist. Mõnikord tundus Annabelile, nagu oleks tal jäänud Genfi saabudes kogemata lugemata märgukiri „Kuidas olla pankuri naine”. Teised olid temaga enamasti viisakad, kuid distantseeritud. Pärast esialgset lõunakutsete tulva ei astunud nad enam Annabeliga ühendusse. Panga üritustel olid nad muidugi piisavalt viisakad, ent nad näisid mõistvat nagu tema isegi, et ta on teistsugune kui nemad. Annabel oli jõudnud otsusele, et temal pole sellest midagi. Suurem osa teistest naistest tahtsid lihtsalt rääkida Pariisi moenäitustest, oma maamajast ja eelmisest nädalalõpureisist