Pankuri naine. Cristina Alger
Читать онлайн книгу.
kui nende maamajas – tegelikult lossis – olid üheksa auguga golfirada, tenniseväljak, bassein ja kümne kohaga garaaž Jonase autode kollektsiooni jaoks? Kunst ei olnud seal küll Annabeli stiilis – see oli sisuliselt otsast lõpuni säherduse toretseva ja tuvastatava kraami kuhjatis, mille kunstinõustaja määrib kaela kliendile, kellel puuduvad nii maitse kui ka mainimisväärne eelarve –, kuid oli pööraselt ja suud ammuli võtvalt kallis. See on muljetavaldavam kui New Yorgi parimad galeriid headel aegadel, mõtles Annabel. Suuremas osas Klauseri maja tubadest oli vähemalt üks tähtis teos – mõni Damien Hirst või Jasper Johns. Botero võigas skulptuur paksust naisest sohval täpipealt keset elutuba.
„Sama hästi võiksid nad maja rahaga tapetseerida,” ütles Annabel Matthew’le, kui nad esimest korda seal käisid. „Sellise kollektsiooni jaoks peavad nad olema rikkamad kui jumal ise.”
Rohkem kui Klauserite kunstikogu avaldasid Annabelile muljet avarad vaated Alpidele ja Mont Blanci tipule. Ta oli oma tosin korda nende majas käinud, kuid need lumised mäed seal taamal kutsusid temas endiselt esile aupakliku vaikimishetke. See nägi välja nagu postkaart või muinasjutt. Ta lihtsalt ei suutnud uskuda, et niisugune vaade saab olla ehtne. Taevas oli niivõrd sinine ja lumi niivõrd kristallisarnane ning mägede piirjooned sedavõrd täpselt välja joonistatud, et näis, nagu oleks seda kõike kuidagiviisi digitaalselt täiuslikumaks töödeldud. Klauserite majas jätsid kõik asjad säärase mulje. Näiteks Elsa Klauser. Ta väitis, et on Austria valitsejasoo mingisuguse väiksemat sorti liikme – võib-olla mõne vikondi või kellegi muu sama naeruväärse tegelinski – tütar. Annabel kahtlustas, et see on väljamõeldis ja osa hoolikalt kokku pandud sugupuust, mille Elsa oli endale soetanud pärast seda, kui sai Jonas Klauseri abikaasaks. See ei klappinud tema pisut ülearu suurte rindade ja heleblondi juuksepahmaka ega ka ebamäärase ja tuvastamatu aktsendiga. Ta kandis küll kõiki neid õigeid rõivaid – Loro Pianat, Chaneli ja Brunello Cucinellit –, ent tema nahkpüksid olid õige veidi liiga liibuvad, seelikud liiga lühikesed ja rinnaväljalõiked väidetavalt aadliverd naisterahva kohta peibutavalt sügavad. Ta ehtis ennast aasta ringi ja isegi suvel karusnahkadega. „Nagu mõni „Troonide mängu” tegelaskuju,” naljatles Matthew ühel õhtul, kui oli ülearu palju veini joonud. Nüüd ei olnud sellel siiski tähtsust. Klauserid olid teist laadi valitsejasugu. Tolles varjatud pangakontode ja salaraha maailmas oli Jonas Klauser kuningas.
Jonas pidas ennast erinevalt oma naisest üleval nagu aristokraat. Ta mäletas kõikide inimeste laste, vanemate, kaasade ja armukeste nimesid isegi juhul, kui oli kohtunud nendega kõigest korra aastaid tagasi kokteilipeol, kus nad olid kohalviibijatest kõige tähtsusetumad. Ta oskas vestelda kunstist, veinist, parasailing’ust või markide kogumisest – tegelikult ükskõik millest – ning võis seda teha viies keeles. Matthew ütles tema kohta, et ta on tõeline härrasmeespankur. Jonasest rääkides oli tema hääl alati aupaklikkusest tulvil. Matthew’ ja Annabeli esimesel Genfis viibimise nädalal korraldasid Klauserid neile vastuvõtupeo Šveitsi kunstnike edutajana tuntud galeriis Skopias. Jonas võttis Annabelil käe alt kinni ning tutvustas teda mitmele kohalikule kuraatorile, galeriipidajale ja kunstnikule. Ta ütles, et tahab, et Annabel tunneks ennast siin oodatuna. Matthew on tema jaoks nagu perekonnaliige ja nüüd on seda ka Annabel. Kui ta saab teha midagi selleks, et Annabel ennast Genfis kodusemalt tunneks, siis too ainult küsigu.
Annabel kutsus autojuhi, kelle nimi oli Armand. Ta kirjutas pabersalvrätile kiiresti kirjakese, mille ta jättis esikulauale, kust Matthew pidi selle kindlasti leidma. Matthew hoidis kõiki nende kirju karbi sees oma kapis. Isegi äraviskamiseks mõeldud kirju tšekkidel, salvrätikutel või vanadel kinopiletitel, mille Annabel oli oma käekoti põhjast välja tuhninud. Annabel avastas selle pärast nende abiellumist ja pidas seda ikka veel kohutavalt romantiliseks. Ta kirjutas nüüd tähti hoolsamini, sest teadis, et kirju säilitatakse. Mõnikord joonistas ta Matthew’le mõne pildikese, mis pani mehe muigama. Ta oli viimaste aastate jooksul arendanud endas välja kelmikate piltide joonistamise oskuse.
Täna ei tule mingit joonistust. Ta kirjutas alla x, A. See polnud nii kirglik nagu Armastan Sind, A., mida ta vahel kirjutas, kuid soojem kui lihtne A. „Talle endale oleks parem, kui ta leiaks mõne hea ettekäände,” mõtles Annabel. „Oleks parem, kui ta poleks Zoega.”
Annabel avas ukse ja ahmis järsult õhku. Vestibüülis tema korteri ukse ees seisis kaks meest. Ühel oli käes diplomaadikohver. Mõlemad kandsid ülikonda ja mantlit ning olid tõsise näoga. Nende põsed punetasid külmast. Juuksed olid sulanud lumest märjad.
„Kas Annabel Werner?” ütles diplomaadiga mees. Ta hääldas nime Verner ja kerge vihjega germaanipärasele kõnerütmile. Tema tõmmud silmad pilkusid läbipaistva raamiga prillide taga.
„Jah?”
„Andke andeks, et me teid ehmatasime.”
Mees pistis käe mantli rinnataskusse, võttis sealt töötõendi ja tõstis selle Annabeli silmade ette. Tema kaaslane talitas samasugusel viisil.
„Minu nimi on Konrad Bloch ja ma olen föderaalpolitseist. Tema on minu kolleeg Phillip Vogel. Kas me tohime sisse tulla? Me peame teiega arutama üht isiklikku asja.”
Annabel ei jõudnud veel midagi vastata, kui tema telefon helisema hakkas.
„Ma pean kõne vastu võtma,” ütles ta. „Võib-olla te vabandate mind hetkeks?”
Bloch noogutas, ent ei astunud eemale. Telefoni otsides kotis sorides tundis Annabel endal tema pilku.
See ei olnud Matthew.
„Halloo? Jah, Armand. Ma olen teel alla. Kas te saate kõigest üheainsa hetke oodata …” Annabel kattis mikrofoni käega. „See on autojuht. Ma olen välja minemas. Võib-olla te saate mõnel teisel ajal tagasi tulla …”
„Proua Werner, meil on hädasti vaja teiega kõnelda. Ma soovitaksin teil auto minema saata.”
Korteris andis Annabel meestele käeviipega märku istuda. Ta mõtles, et peaks neile vett või kohvi pakkuma, kuid ei pakkunud. Ta tahtis, et nad võimalikult ruttu minema läheksid. Õues oli taevas pimenenud. Aknakarniisidele kogunes lund. Sõit Colognysse viivatel teedel kulgeks aeglaselt. Mehed võtsid mantli seljast. Sohvaservale istunud Annabel jättis enda oma selga. Tal hakkas karusnahkses kasukas palav ja ta tundis, et pea kipub ringi käima.
„Proua Werner,” tegi Bloch algust. „Teie abikaasa lennuk ei maandunud pärast Londonist väljumist ettenähtud ajal. Me arvame, et see kukkus Alpides alla.”
Annabel jäi teda mõttelageda näoga põrnitsema.
„Chambéryst veidi ida pool Bauges’i mägedes alustati otsinguid. Seal on praegu torm ja see raskendab otsimist. Aga Trélod’ mäel märgati meie meelest just nimelt selle lennuki rususid.”
Annabel kortsutas kuuldut seedides otsaesist.
„Ei,” ütles ta ühe pika viivu pärast. Ta raputas pead. „See ei vasta tõele. Minu mees oli tööasjades Zürichis. Kusagil on midagi valesti.”
„Kas teie abikaasa on Matthew Steven Werner?”
„Jah.”
„Panga Swiss United töötaja?”
Kostis õhku lõhestav sireenihuige. Annabel ootas vastamisega seni, kuni huige oli majast möödunud. Siinsed sireenid viisid ta verest välja. Need ei olnud sellised nagu New Yorgis. Siin ei olnud nad mitte üksnes valjud, vaid ka õudsed nagu koera ulgumine või appikarje.
„Jah, ta töötab seal.”
„Ta oli kirjas teise reisijana eralennukil, mis väljus täna hommikul Londonist Northolti lennuväljalt. Lennuk pidi kell 8.20 maanduma Genfi lennuväljal. Teine reisija oli Fatima Amiri nimeline naine. Lennuk kuulus temale.”
Annabel raputas pead. Ta ei olnud Fatima Amirist kunagi kuulnud.
„See ei ole võimalik,” ütles ta. „Matthew oli Zürichis. Panga ühisel väljasõidul. Neid korraldatakse kord kvartalis. Ma kõnelesin temaga eile õhtul.”
Olles