Pankuri naine. Cristina Alger

Читать онлайн книгу.

Pankuri naine - Cristina  Alger


Скачать книгу
kohvikus ja läks vara magama. Heategevusballid ja rangete etiketinõuetega õhtusöögid ei ahvatlenud teda põrmugi. Ja tennist oli ta alati vihanud.

      Need kingad olid läinud nii kalliks, et mõte, et ta ei kannagi neid kunagi, tundus talumatu. Vähemalt korra ikka kannab. Annabel lootis, et kingade välimusest on näha, kui hinnalised need on. Matthew’le meeldis näha, et Annabel kannab hinnalisi asju. Ta ütles, et just nimelt seepärast ta nii rängalt töötabki. Talle meeldis näidata naist parimas valguses.

      Esialgu aga harutas Annabel kingade paelad lahti ja vabastas jalad nende kammitsaist. Ta tõstis jalalabad oma saledate reite vastu, et neid soojas hoida. Ta tundis kiusatust läita üks sigaret, et pinget maha võtta, kuid hoidis ennast tagasi. Matthew oleks vihaseks saanud. Matthew’ teada polnud Annabel pärast New Yorki ainsatki sigaretti puudutanud. Ta hoidis üht pakki peidus elutoas oma kunstiraamatute taga. Matthew ei vaadanud neid kunagi, nii et oht vahele jääda Annabeli ei ähvardanud. Kunst ei olnud Matthew’d kunagi huvitanud, kui see polnud just mõne kliendi investeering, ja siis see oligi lihtsalt investeering. Annabel andis endale vahetevahel loa tõmmata üks sigaret – mõnikord ka kaks –, ent ainult siis, kui Matthew ei pidanud ööseks koju tulema. Viimasel ajal juhtus seda sageli.

      Annabel kuulis verandalt rongide tasast veeremist allpool ja turiste vedavate tõldade korrapärast kolinat munakivisillitusel. Tavaliselt mõjusid need helid talle rahustavalt. Täna siiski mitte. Ta oli liiga närviline. Ta heitis korra pilgu terashalli taeva poole ja oleks tahtnud teada, millal seda lund siis ikkagi sadama hakkab. Tormi oli nüüd ennustatud juba mitu päeva. Ta tahtis, et Matthew oleks kodus. Ilma temata oli nende korter pigem nagu hotell, mitte kodu. Küll luksushotell, aga hotell sellegipoolest. Korter oli ikka veel sisustatud nendesamade koos sellega kaasa tulnud süsihallide sohvade, ikatimustriliste siidpatjade ja klaasplaadiga laudadega. See oli küll peen, kuid firmastiilis. Lõppude lõpuks oligi ju tegemist firma eluruumiga, mis kuulus Swiss Unitedile ja mida üüriti neile turuhinnast tublisti odavamalt. See oli üks paljudest Matthew’ ametiga kaasas käivatest täiendavatest hüvitistest. Annabel oli lisanud möödunud kahe aasta jooksul mõned omaenda pintslitõmbed – elutoas rippus tema maalitud impressionistlik Firenze vaade, mille ta oli kinkinud Matthew’le nende mesinädalate meenutuseks. Riiuleid täitsid tema raamatud. Ehkki Matthew rääkis talle, et see pole vajalik, ostis ta neile New Yorgist ise voodipesu – tuvihallide äärtega säravvalged linad ning padjapüürid, millele oli tikitud W-täht, ja samasugused käterätid. Ta tundis ennast tänu neile kodusemalt. Alguses oli ta paigutanud igale poole ka fotosid, mida ta seadis postamentidele ning toppis raamaturiiulitele ja kaminasimsile. Annabel ja Matthew suudlemas selle vana ruutudega takso tagaistmel, mille nad võtsid, et kiiresti oma pulmapeolt Tribecas jalga lasta. Nemad kahekesi keetmas homaare Montauki rannas tolles majalogus, mille nad endale ärasõidule eelnenud suveks üürisid. Annabel sõpradest ümbritsetuna oma esimese galerii avamisel. Nüüd oli ta suurema osa nendest ära võtnud. Alguses arvas ta, et fotod vähendavad koduigatsust. Tõde oli aga vastupidine. Neid vaadates tundis ta ennast kohutavalt üksi. Nii et ühel õhtul, kui Matthew oli tööl, jõi ta ära pudeli veini, mähkis kõik fotod mullikilesse ja peitis ühele riidekapi ülemistest riiulitest.

      Ta püüdis neid asendada ajakohasemate piltidega nende elust Genfis, ent selliseid ei olnud tal kuigi palju. Matthew reisis nädala sees nii palju ringi, et reedel jäi ta parema meelega koju, puhkas tagantjärele ja käis läbi jõusaalist. Vahetevahel külastas Matthew mõnda klienti kusagil põnevamas kohas – Madridis, Berliinis või Lõuna-Prantsusmaal – ja Annabel läks temaga kaasa. Need olid siiski tööreisid ja Annabel ei näinud Matthew’d nende ajal kuigi palju. Annabeli kolmekümnendaks sünnipäevaks sõitsid nad küll Veneetsiasse, kuid Matthew saatis suurema osa sellest reisist mööda telefonivestlustes hüsteerilise kliendiga, kellel oli parajasti käsil karm abielulahutus. Annabel uitas üksinda linnas ringi ning pilte tegi ainult gelateriast, mida tema sõber Julian oli tal käskinud külastada, ja tuviparvest Püha Markuse väljakul. Nad olid käinud mitu korda suusatamas – tavaliselt Zermattis, kus Swiss United pidas tähtsamate pangatöötajate tarbeks mägimaja –, aga seal oli alati ka Matthew’ ametivendi. Nood olid enamasti kogenud suusatajad, kes tahtsid nagu Matthew’gi kangesti sõita mäest alla mööda väga järske radasid või proovida sootuks tähistamata nõlvu või selliseid mägesid, kuhu pääseb ainult helikopteriga. Annabel ei tahtnud mehe mõnu rikkuda ja saatis Matthew’ sinna alati üksi, pannes endale selleks ajaks kinni treeningtunni laugel algajate nõlval või lihtsalt lösutades koos raamatuga kamina ees. Sellist asja ei olnud ju mingit mõtet pildistada.

      Genfi tulles olid nad kavatsenud jääda siia kaheks aastaks. Kaheks aastaks, et veidi raha kokku ajada ning seejärel New Yorki tagasi minna, osta endale korter ja mõelda laste soetamisele. Annabel oli nende saabumise ajal kõigest kahekümne kaheksane ja Matthew kolmekümne kolmene. Aega neil oli. Sellest tuleb seiklus, ütles Matthew. Pikaks venitatud puhkus. Veneetsia, Praha, Pariis, Brugge – nii palju romantilisi kohti kõigest lühikese lennuki- või rongisõidu kaugusel. Maailma parimad kunstiteosed on otse nende lävepaku taga. Annabel saab oma võõrkeelteoskused tolmust puhtaks harjata. Tema prantsuse keel oli hea, kuid roostes. Kunstiäris kasulik saksa keel oli keskpärane ja vajas edasiarendamist. Matthew õpetab ta suusatama. Nad saavad võtta kokandustunde või minna veinikursustele. Nad söövad fondüüd. Kuna tegemist pidi olema ainult kahe aastaga, ei läinud Annabel kuhugi tööle. Tööloa hankimisele võis kuluda mitu kuud. Kui inimene ei tööta just mõnes ülemaailmse haardega korporatsioonis, on see keeruline protsess. Pealegi kavatses Matthew nagunii töötada nii palju, et tema teenistusest piisaks mõlemale. Ta pidas paremaks, et Annabel ei tööta. Ta tahtis, et kui tema on tööst vaba, oleks ka naine vaba. Ta ei palunud siiski Annabelil alatiseks oma tööst loobuda. Ainult ajutiselt. See kõik on ajutine.

      Läbinisti paha see kõik muidugi ka ei olnud. Osa sellest oli kaunis. Suurejooneline korter. Šveitsi maakohtade ilu. Mõnikord tuli Matthew koju õnnelikuna ja Annabelile meenus, miks ta oli seda meest üldse nii kiiresti armastama hakanud. Matthew viis ta siis kuhugi erilisse kohta õhtustama. Ta oli tähelepanelik ja hoolitsev. Pani Annabeli naerma. Nad jälgisid päikese loojumist Genfi järve kohal ning kõnelesid kunstinäitusest, mida Annabel tahtis näha, või raamatust, mida ta parajasti luges. Nad tuletasid meelde oma sõpru New Yorgis. Süütasid rõdul küünlad, jõid veini ja mängisid. Sellistel õhtutel, mil Matthew mitte ainult ei viibinud juures, vaid oli tõesti kohal, arvas Annabel, et ta võib õppida Genfi armastama. Tema koduigatsus kaob tasapisi ning asendub selle koha ilu ja ajaloo rahuliku ja sügava mõistmisega.

      Ja olemas oli ka raha. New Yorgis ei tundnud Annabel millestki puudust. Matthew teenis ka seal rohkem, kui New Yorgi osariigi põhjaosa tööstuslinnakeses üles kasvanud Annabel oleks enda puhul unistadagi osanud. Siin aga kosusid nende pangakontod märkimisväärse kiirusega. Iga kuu järjest enam. Matthew oli teenitud raha üle uhke ja Annabel oli omakorda uhke tema üle. Ja Annabel avastas, et talle meeldib seda raha omada. Äkitselt olid Annabelile kättesaadavad niisugused asjad, mille ostmise üle poleks ta varem hakanud arugi pidama. Näiteks needsamad kingad. Liigagi luksuslik lõunasöök üksinda mõnel kolmapäeval. Soengu tegemine suvalisel ajal. Raha omamine andis mingisuguse sedalaadi vabaduse, mida Annabel polnud kunagi varem kogenud. Ta ei uurinud enam hinnalipikuid ega muretsenud krediitkaardiarvete pärast. Raha oli rohkem kui küll.

      Rohkem raha tõi endaga kaasa ka rohkem kingitusi. Matthew oli alati olnud oivaline kinkija. See oli üks neid asju, mida Annabel tema juures armastas. Küsimus polnud ekstravagantsuses. Matthew oli tähelepanelik. Ta pidas asju meeles. Ta kirjutas enamikul hommikutest kirjakesi ja pistis nad sellistesse kohtadesse, kust Annebel pidi need kindlasti leidma. See oli muutunud nende väikeseks omavaheliseks mänguks. Annabel leidis kirju ridikülist, kohvimasina kõrvalt, peegliga puudritoosist ja külmkapist kleeplindiga koorekannu külge kinnitatuna. Korra leidis ta rahakoti vahelt kaks Metropolitan Opera piletit. Need olid järgmise õhtu etendusele. Matthew pidi siis ise linnast ära olema. „Võta Marcus,” oli kirjutatud piletite küljes olnud kleepsule – sellega peeti silmas Annabeli lemmikut galerii töötajate hulgas, kes armastas ooperit rohkem kui midagi muud. „Ta on hoolitseja,” ütles Marcus kunagi, kui Annabel talle Matthew’d näitas.

      Viimasel ajal oli kingitusi jagatud helde käega. Üks käekott, mida ta oli vaateakna


Скачать книгу