1. PEATÜKK

       1925

      Iga lapse elus jõuab kord kätte hetk, mis märgib lõplikult tema jõudmist täiskasvanuikka. Pamela Mitfordi jaoks, kes seisis värisedes ja tujukalt Mayfairis asuva kõrge elumaja trepil, ei olnud see aeg veel saabunud. Õhtu oli karge ja külm, kuid teda pani värisema hoopis palavikuline erutus. Tema kõrval seisev Louisa Cannon teadis liigagi hästi, et heledapäine Pamela on teisel pool ust asuvas lõvikoopas kerge saak.

      „Ütle Kokole, et ta mulle vastu tuleks,” palus Pamela, selg ukse poole. „Ma ei taha, et sina mu sisse viiksid. See jätab mulje, nagu ma oleksin mingi mudilane.”

      „Ma ei saa. Ma lubasin su emale, et saadan sind. Ja pealegi ei tea siin mitte keegi, et ma teie lapsehoidja abiline olen,” vastas Louisa ja mitte esimest korda. Sõit Oxfordshire’is asuvast Asthalli mõisast Londonisse oli tundunud pikk, hoolimata sellest, et rongi teekond oli tuttav ja takso ilmus Paddingtoni jaama ette peaaegu samal hetkel, kui nad välja astusid.

      „Palun. Mine ja kutsu Koko.”

      Koko all pidas ta silmas Nancyt, vanimat Mitfordide pere kuuest õest ja nende ainsast vennast. Louisa oli viis aastat selle perekonna juures töötanud ja orienteerus nende omavahelistes hüüdnimedes nii hästi, et oleks võinud selles eksami sooritada. Ta helistas vastu tahtmist kella ja ukse avas ehmatavalt kiiresti tütarlaps, kes nägi välja peaaegu nagu Louisa peegelpilt: umbes sama pikk, samasuguste kahvatupruunide juustega, kuigi tema omad olid tanu alla kinni pandud, ja kleidiga, mis paistis olevat hästi õmmeldud, aga kantud, niisiis ilmselt kellegi käest saadud, just nagu Louisal oli seljas Nancy vana kleit. Tema puhtal näol oli väsinud ilme, aga samas muutsid nöbininal asuvad tedretähed ta väljanägemise kuidagi erksamaks. Ta märkas Pamelat, kes seisis nende poole seljaga, ja kaks teenijannat vahetasid pilgu, milles leidus mõistmist, et nad on mõlemad samas paadis.

      „Tere õhtust,” ütles Louisa. „Öelge palun, kas preili Nancy Mitford on siin?”

      Toatüdruk oli sellise näoga, nagu võiks iga kell naerma pahvatada. „Peaksin vist küsima, et kes küsib,” päris ta ning viisist, kuidas ta sõnu hääldas, tabas Louisa, et ta on pärit lõuna poolt jõge.

      „See on tema õde, preili Pamela,” vastas Louisa. „Ainult et ta ei taha koos minuga sisse tulla ja mul ei ole luba teda omapäi lasta. Kas ma tohiksin korraks sisse astuda ja preili Nancyga rääkida?”

      Neiu noogutas ja lasi ta uksest sisse. „Tulge minuga kaasa.”

      Koridoris osutas toatüdruk ühele uksele ja kadus siis ise teise ukse taha. Louisa meelest oli kummaline, et teda ametlikult sisse ei juhatatud, aga ta mõistis peagi, miks. Hämaralt valgustatud elutoas seisis kaks kulunud välimusega tugitooli, mis olid keeratud pragiseva ja praksuva kaminatule poole. Kummastki sirutus teise poole pikk kõhn käsivars. Esimene oli naise oma ja seda kattis pikk must siidkinnas, mis ulatus üle küünarnuki; teine kuulus mehele, kelle rannet varjasid valge tärgeldatud mansett ja smokingivarrukas ning labakäsi oli paljas, kui välja arvata jäme kuldne pitserisõrmus. Nende kokkupõimitud sõrmed mängisid justkui omalaadset nukuetendust, mehe käsi rünnates ja pareerides, naise oma kergelt torgates ja tagasi tõmbudes, lastes end kergesti taas püüda.

      Louisa oli jälginud seda kübekese liiga kaua, kui kinnastatud käe omanik toolikorju tagant välja kiikas. Jahmatusest Nancy lühikese soengu pärast oli Louisa juba mõni aeg tagasi üle saanud ja nüüd ta lausa imetles seda. Neiu nägu ei olnud tavapärases mõttes kaunis, aga tal oli oma võlu – tumepunaseks värvitud ümarad huuled, mida filmikriitikud oleksid nimetanud „roosisuuks”, nöbinina ja suured ümmargused silmad, mis olid praegu pilukile tõmmatud ja takseerisid oma kunagist lapsehoidja abilist. Louisa nägi neist hoovamas tuttavat kiindumuse ja ärrituse segu.

      „Andestust, preili Nancy,” ütles Louisa. „Tulin teile teatama, et preili Pamela on siin.”

      Seepeale küünitas ka mees tema poole vaatama. Tal olid väga nurgelised näojooned ning tema juuksed olid kammitud nii siledaks ja peadligi, et nägid välja nagu kullast plaat, mis on pealuu külge sepistatud. Sebastian Atlas. Ta oli mõned korrad koos Nancyga Asthalli mõisas käinud, hoolimata sellest, et lord Redesdale tõmbus teda nähes alati näost lillaks, mis valmistas ta tütrele omajagu heameelt ja tema abikaasale leedi Redesdale’ile nördimust, kuigi too väljendas seda märksa tagasihoidlikumalt. Kui lord Redesdale’i iseloomustasid tulisus ja raev, siis leedi Redesdale’i jäisus ja viha.

      „Noh, aga miks ta siis sisse ei tule?” venitas Sebastian Nancy sõrmi eemale nipsates ja vajus tugitooli lösakile. Tema teine käsi sirutus välja ja haaras viskiklaasi.

      Nancy ohkas teatraalselt ja tõusis püsti. Ta kohendas oma kortsusiidist kleiti, mille palistuse muutsid raskeks tuhanded tillukesed siksakmustrina paigutatud mustad ja valged helmed. See oli tema kõige moodsam, võib-olla ainuke moodne kleit, ja ta kandis seda nii sageli, et see ajas Nanny Blori endast välja.

      „Vabandust, preili Nancy,” ütles Louisa, otsustanud kiiresti, et hetkel on targem tiitlitest mitte loobuda, kuigi neil oli olnud alles üsna hiljuti kombeks omavahel palju vabamalt rääkida. „Aga preili Pamela ei taha, et mina ülakorrusele tuleksin. Ta arvab, et jätab endast lapsiku mulje, kui tal lapsehoidja kaasas on.”

      Nancy näoilmes peegeldus nüüd midagi vanast ajast tuttavat ja ta vaatas Louisale kergelt muiates otsa. „On vast tobu,” ütles ta. „Seltsidaamid on jälle peaaegu moeasi, aga ega tema seda ju ei tea.”

      Nancy oli see, kes tegi vanematele ettepaneku, et Pamela tuleks Londonisse, osaleks koos temaga paaril peol ja sõlmiks uusi tutvusi, et nad saaksid kutsuda mõned neist kuu aja pärast Pami sünnipäeva auks korraldatavale ballile.

      „Muidu on nii,” tegi Nancy selgeks, „et kui sa kutsud neid võhivõõra inimese peole kusagil kolkas, siis nad arvavad, et me oleme meeleheitel. Need asjad ei käi nii nagu vanasti. Praegu on aasta 1925, Farve.”

      „Ma ei saa aru, mis tähtsust on siin aastanumbril,” oli isa talle järsult vastanud.

      „Sellel on väga suur tähtsus. Sa pead liikuma õiges seltskonnas. Sa ei saa minna lihtsalt mingile suvalisele peole.” Mis ei olnud tegelikult päris tõsi, nagu Nancy Louisale nelja silma all ütles. „Õige seltskond” ilmus suurima heameelega kohale igale suvalisele peole, kus voolas ojadena veini ja pakuti võimalust kirglikult tantsu vihtuda. Nad teadsid, et nemad on iga koosviibimise süda ja hing ning kõik teised jäävad nende sähviva sära kõrval varju. Louisa teadis väga hästi, et see võis küll olla Pamela sünnipäev, aga tegelikult oli Nancyl kavatsus muuta see enda peoks.

      Tol õhtul nägi plaan ette pidulikku einet leedi Curtise, Adriani ja Charlotte’i ema majas. Nancy oli kohanud Adriani tänu Sebastianile möödunud suvel Oxfordis, nädalal, mil peeti iga-aastaseid kaheksapaatide regatte – see oli ainus aeg aastas,