Mitfordide mõrvalood. Särav noor surnu. Jessica Fellowes
Читать онлайн книгу.
Adriani hääl ei olnud oma valjust kaotanud, aga ta kõne hakkas aeglustuma ja segasemaks muutuma nagu valel kiirusel mängiv grammofoniplaat.
„Tedil tuli võrratu idee. Me korraldame aardejahi.”
„Mis asja, praegu või?” Charlotte’i suu tõmbus veelgi pahuramalt viltu. „Ma ei saa aru, miks sa pead kogu aeg ringi tormama nagu need lollakad …”
„Ei, mitte praegu,” vastas Adrian. „Neid asju on vaja ette planeerida. Järgmisel kuul Pamela ballil.” Ta naeratas laialt ja tõstis käed üles nagu tsirkuse konferansjee, kes on just kuulutanud, et pärast õhuakrobaate tulevad lavale tiigrid.
Pamela kahvatas. „Oh, ma ei usu, et Farve …”
„Kuule, jää vait, Naine.” Louisa võpatas, kuuldes Nancy suust seda kõige õelamat hüüdnime, mille too oli leiutanud mitu aastat tagasi, kui Pamela figuur hakkas enneaegselt naiselikuks muutuma. „Tema ei pea sellest midagi teadma. Teeme seda siis, kui vanurid on voodisse kobinud. Siis saame kogu maja läbi joosta, isegi küla, kui tahame.”
„Palju mõnusam on teha seda nii, et mõni totakas seltskonnareporter meil jälle sabas ei tolgenda,” sõnas Sebastian, vaadates seda öeldes Tedile otsa. Kõmulehtedel oli alati õnnepäev, kui mõni noor aristokraat lasi end Londoni aardejahi pöörastesse seiklustesse kaasa haarata. Mitte et see poleks neile meeldinud: Louisale tuli meelde, et ta oli kuulnud, kuidas lord Rothermere ise lasi ühe vihje Evening Standardis ära trükkida.
Clara lõi käsi kokku. „Sa mõtled õues, keset Inglise maastikku? Oo, seal on kindlasti kottpime ja kohutavalt õudne! Absoluutselt täiuslik mõte!”
„Jah,” vastas Adrian, „ja Nancy ütles, et neil on otse aia taga surnuaed.” Ta kihistas vaikselt ja vajus veidi tahapoole, enne kui end taas sirgu ajas. Nancy naeris selle peale.
„Ja ei mingit autodega ringipaarutamist. Teeme kogu selle asja jalgsi. Igaüks võib kirjutada ühe vihje, mille vastuseks on mingi tavaline ese. Palun öelge kõik jah ning siis me saame paarides tööle hakata.” Nutikas plaan, et külaliste arvukat osavõttu garanteerida, mõtles Louisa.
„Kes siis lõpuks võidab?” uuris Clara.
„Viimane, kes ellu jääb, loomulikult,” vastas Adrian.
Ja nii juhtuski, et kahekümne kahe aastane Adrian Curtis kavandas ette omaenda surma kolm nädalat hiljem.
2. PEATÜKK
Guy Sullivan oli juba hommikul kella kaheksast alates valvelauas istunud ja tegelenud seni üksnes kolme juhtumiga. Keegi vana daam oli tulnud selleks, et tänada kena noort seersanti, kes oli eelmisel päeval tema kassi Tibblesi katuselt alla aidanud; üks mees toodi jaoskonda avalikus kohas purjutamise ja korrarikkumise eest ning ta magas nüüd kambris peatäit välja; ja keegi oli leidnud tänavasillutiselt kuldsõrmuse, kummalisel kombel just Golden Square’il2. Guy oli sõnumi, ütluse ja kadunud eseme hoolikalt registrisse kandnud ning igaühe kohta allkirja võtnud ja seisis nüüd laua taga, püüdes mitte küüru vajuda ning viiendat korda järjest haigutada. Kell oli pool üksteist hommikul, mis tähendas, et tal oli jäänud veel vähemalt kaks tundi lõunapausini ning seitse tundi tööpäeva lõpuni. Ta ei tahtnud oma ametikoha eest tänamatu olla. Kas ta polnud mitte unistanud Londoni politseiteenistuse seersandiks saamisest? Ta tundis ikka veel uhkust, kui oma kiivri külge kinnitatud ametimärki puhastas, ja tema saapad olid nühitud läikivaks nagu peegel, aga vahel oli raske öelda, mis kasu temast on või kuidas edasi liikuda. Guy oli töötanud politseinikuna – tähendab päris politseinikuna, mitte raudteepolitseis nagu enne – juba peaaegu kolm aastat ja tahtis teada, millal ta võiks hakata taotlema uurija ametikohta.
Vestlus, mida ta püüdis algatada sel teemal oma ülemuse, inspektor Cornishiga, läks rappa juba enne, kui see üldse alata jõudis. Cornish tuletas noorele seersandile üleolevalt meelde, et ta töötab maailma parimas politseiteenistuses, ja kui ta tahab ametikõrgendust, siis peab ta neile tõestama, mis põhjusel on ta selle ära teeninud, mitte ühe koha peal passima ja ootama, et tasu talle kandikul ette tuuakse. Aga niikaua, kuni teda hoitakse jaoskonnas, nagu viimase seitsme kuu jooksul, ei osanud Guy näha ainsatki võimalust, kuidas ta saaks initsiatiivi ilmutada. Politseinikud, kes tulid valvelauda juhtumeid registreerima, ei tahtnud, et temasugune oma nina vahele topiks, ning need inimesed, kes ise sinna pöördusid, tuli suunata mõne teise seersandi jutule, sest Guyl ei olnud lubatud oma kohalt lahkuda.
Guy silus sel hommikul juba sajandat korda juukseid ja hõõrus prillid puhtaks. Ta murdis pead, kas asi võib olla tema silmanägemises, mis oli nii vilets, et tal ei lubatud sõjas võidelda – võib-olla oli see põhjuseks, miks ülemus talle ühtegi märkimisväärset juhtumit lahendada ei anna. Üksvahe oli teda narritud, et ta ei suuda tuttavat nägugi ära tunda, sest ühel hommikul ei märganud ta tervitada jaoskonna ülemkomissari, kes ilma mundrita välisuksest sisse tuli. Guy oli püüdnud vaielda, et asi polnud mitte tema silmanägemises, vaid selles, et ta pole harjunud ülemat erariietes nägema, aga see üksnes lisas õli tulle. Kuidas siis, küsisid irvhambad, suudaks Guy maskeeritud kurjategija ära tunda? Cornish kuulis kogu seda lõõpimist pealt ja küsis, mis toimub, ning tollest päevast peale polnud Guy enam õieti hoogu üles saanud. Vähemalt nii see tundus.
Kui Guy mõtiskles parasjagu, kas panna väljaminevad kirjad tähestiku järgi ritta või kasta välisukse kõrval seisvat potitaime, köitis tema tähelepanu äkki noor mundris naine, kes valvelauale lähenes. See oli üsna haruldane vaatepilt. Käis jutt, et naisi oli kogu politseiteenistuse kohta ainult viiskümmend. Alles paar aastat tagasi said naissoost konstaablid vahistamisõiguse, mis põhjustas meeste seas üsna palju kära. Sellest hoolimata saadeti naisi tavaliselt leebemaid ülesandeid täitma, näiteks eksinud lapsi ära viima või kadunud kasse otsima. Guy oli mõnega neist vaid üksiku sõna vahetanud. Seda naist oli ta jaoskonnas korra või paar varemgi näinud ja kahtlemata pannud tähele tema ilusat naeratust, aga täna oli tema juures kõige märkimisväärsem see, et ta hoidis kõrvast kinni ühel vintskleval poisikesel. Ta marssis Guy laua juurde ja jäi hingeldades selle ette seisma, näol ühtaegu raevukalt otsusekindel ja enesega rahulolev ilme.
„Nabisin ta kinni, kui ta St Jamesi turul käru pealt õunu varastas,” teatas ta niisugusel hääletoonil, mis pidi Guy arusaamist mööda mõista andma, nagu tooks ta pidevalt paadunud kurjategijaid Vine Streeti politseijaoskonna valvelauda. Ta otsustas kaasa mängida.
„Kindlasti pole see esimene kord, kui ta niisuguse asjaga hakkama sai?”
Naispolitseinik naeratas tänulikult. „Ei. Kindlasti mitte.” Ta hingeldus andis järele, aga poisi kõrvast ta lahti ei lasknud. Poiss – kes nägi välja umbes neljateistaastane – oli oma ea kohta väikest kasvu ja kiitsakas, aga oleks sellegipoolest võinud kergesti lahti rabeleda. Tõenäoliselt polnud tal midagi väikese puhkuse vastu kongis, kus pakuti suppi ja leiba. „Ma mõtlen, et paneme õige ta andmed kirja ja arutame siis ülemaga, mida edasi teha.”
„Loomulikult, konstaabel,” vastas Guy ja see pani naise jälle heameelest naeratama, mis Guyle omakorda vägagi meeldis. Uhkustunne sundis teda oma pikka, kõhetut kogu veelgi enam sirgu ajama, nagu oleks ta kass, kes end edevalt sirutab. Viimane neiu, kes talle niimoodi mõjus, oli olnud Louisa Cannon, ja Guy raputas selle mõtte peale pead. Tagasi töö juurde asudes pani ta kirja poisi nime ja aadressi, mis olid ilmselt valed, ning kutsus teise konstaabli, kes ta kongi viis. Naispolitseinik lasti vabaks kohe, kui mundrimees saabus, ja Guy nägi, kuidas naise näole valgus pettumus.
„Tubli töö,” ütles ta. „Juba üks vahistatu kirjas ja isegi lõunaaeg pole veel käes.”
„Nojah, küllap vist,” vastas too nukralt. Guy silmitses tema kena figuuri laitmatult sirgeks pressitud politseivormis ja saledaid sääri, mis justkui ei sobinud kokku tema mustade rohmakate nöörsaabastega. Naine vaatas ringi, kontrollides, et keegi ei kuule. „Asi on lihtsalt selles, et …”
„Milles?”
„Mul ei lasta kunagi päris tööd teha. Teate küll, õiget politseitööd. Ma