Mitfordide mõrvalood. Särav noor surnu. Jessica Fellowes
Читать онлайн книгу.
taignasse vermitud, lohk lõual ja hõbedane arm triibuna vasaku silma all. Talle järgnesid mõned sammud tagapool salgana kolm naist, väljavalitud õuedaamid, kes saatsid oma monarhi.
„Kes ta on?” sosistas Louisa vastu.
„Kuninganna,” vastas Dulcie, kes julges nüüd jälle valjemini rääkida, sest lärm oli saavutanud oma endise taseme. „Siin kandis käib elu tema taktikepi järgi.”
Louisa jälgis, kuidas Alice istus nurgalauda, mis oli kummalisel kombel vabaks jäänud, kuigi ülejäänud pubi oli rahvast pilgeni täis. Nüüd mõistis Louisa, miks – see oli Alice’i territoorium. Kaks naist istusid tema kõrvale, samas kui kolmas läks baarileti juurde, viibutades ühenaelase paberrahaga. Üks naistest oli tüüakas ning ilmetu ja ebasõbraliku välimusega, teisel oli vaieldamatult ilus nägu pikkade tumedate ripsmete ja õrnajoonelise ninaga. Dulcie jälgis Louisa pilku ja nõjatus taas lähemale.
„See on Beebinägu, tema leitnant, kui nii võib öelda. Ära lase tema välimusel ennast petta. Tema on neist kõige ohtlikum. Ta on ühe teise naise žiletiga ründamise eest kinni istunud.”
Kui noor ettekandja, kellel kandik käte vahel värises, oli joogid naiste ette lauale asetanud, rüübati need mürisevate naerupahvakute vahele kiiresti tühjaks. Louisa tajus peaaegu füüsiliselt, kuidas kõik ruumisviibijad selle peale kergendatult lõdvestusid. Alice Diamondil oli täna hea päev olnud ja tal oli tuju seda tähistada. See tähendas, et kõik võisid kaasa lüüa.
„Mille kuninganna ta täpsemalt on?”
„Neljakümne röövli,” vastas Dulcie ülahuulelt õllevahtu pühkides. „Need on kõik naised. Ja teine on Elephant and Castle’i jõuk, kes on kõik mehed. Kaks erinevat kampa, aga … tegelikult mitte, kui sa mõistad, mida ma öelda tahan. Nad kõik elavad siit poole miili raadiuses.”
Louisa noogutas seepeale. Need nimed tulid talle pisut tuttavad ette, aga samas ta soovis jätta Dulciele muljet, nagu oleks selline info tema jaoks normaalne, isegi igapäevane. Ta ei tahtnud, et paistaks välja, nagu oleks ta šokeeritud või naiivne.
„Ma olen Neljakümnest röövlist kuulnud,” ütles Louisa, andes järele kiusatusele vihjata oma minevikule. Omamoodi veider asi, millega kiidelda. „Kui me vanasti onuga raudteejaamades tegutsesime, siis teadsime, et Oxford Streeti poodidesse on targem oma nina mitte toppida.”
Dulcie naeratas laialt. „Tõsijutt, kuigi viimasel ajal on nad pidanud Londonist eemale hoidma. See oli meisterlik lüke, et ta Neljakümne kamba provintsi viis. Birmingham ja Nottingham, Liverpool, sellised kohad. Mulle need ei istunud …” Ta peatus ja heitis Louisale vandeseltslasliku pilgu.
„Sina …?”
Dulcie noogutas. „Aga enam mitte.” Ta võttis lonksu. „Veel üks?”
Louisa noogutas ja samal ajal, kui Dulcie oli baarileti ääres, silmitses veel kord kogu ruumi. Alice’i saabumine oleks vaatepildile justkui luubi ette asetanud – kõik tundus teravam, klaarim. Louisa taipas, et kuigi Alice võis tema vaadeldava seltskonna üle valitseda, lõikasid tema alamad – kõik naised – samuti tema positsioonist kasu. Kuigi mõnel neist oli mantel küünarnukkide kohalt kulunud ja saapad vajasid uusi taldu, paistis enamik piisavalt moekana, et jätta endast suurtes kauplustes mulje kui tavalisest jõukast kliendist. Paar tükki nägid isegi välja nii, et neid tervitataks avasüli Harrodsi karusnahkade osakonnas. Veel enam, viisis, kuidas nad end ülal pidasid, oli midagi, mis andis märku, et nad kandsid selliseid riideid, sest see meeldis neile. Kas mitte Louisa isegi polnud surunud paari Nancy kleiti oma keha vastu mõnel juhuslikul hetkel peegli ees, kui ta võttis neid toolilt sülle, et parandusse või pessu viia? Kord oli ta hoidnud üht kleiti õlgadest, tõmmanud käega oma talje ligi ja keerutanud sellega ringi. Siidkleidis ei oskaks keegi teda teenijaks pidada. Aga siis kuulis ta proua Windsorit koridoris lähenemas ja heitis kleidi kiiresti üle oma käsivarre, lootes, et õhetus on põskedelt taandunud selleks ajaks, kui ta trepist alla pesuruumi jõuab.
Dulcie pani nende joogid lauale. „Millest sa mõtled?”
„Oh.” Louisa raputas pead. „Ei millestki. Ma …”
Teda katkestas üks naine, kes tuli Dulcie juurde ja lajatas oma turske käe tema õlale, surudes ta taburetile istuma. Tema tihedad mustad juuksed jätsid rohkem kiivri kui poisipea mulje ja lõualuu ümber oleks justkui habemetüügas sinetanud. Ta tõi kuuldavale häälitsuse, mis pidi vist olema naerupahvak, aga kõlas rohkem haugatusena.
„Kes see on?” Ta viitas lõuaga Louisa poole, kes võpatas. „Me ei luba siia võõraid.”
„Ta on üks meie hulgast,” ütles Dulcie. „Pole vaja muretseda.”
Louisa polnud päris kindel, mis tundeid see vastus temas tekitas.
Naine kissitas silmi. „Äsja värvatud või? Ma ei mäleta, et keegi oleks selle kohta midagi öelnud.”
„Ei,” vastas Dulcie, „aga ta on ka samas äris. Ta ei lähe kitse panema.”
„Hmh.” Näis, et naine jäi vastusega rahule, või siis ei tahtnud tüli üles kiskuda. Kell oli alles vähe. „Sina vastutad. Me hoiame sul silma peal.”
„Ma tean.” Dulcie pigistas endast välja väikese naeratuse. „Ma tulin, nagu lubasin, et nägu näidata, eks ole? Ma ei ole mitte kusagile jalga lasknud.”
Tümpsakas naine noogutas ja marssis minema, et baari tagumises otsas valvekoera positsioon uuesti sisse võtta, toetudes küünarnukkidele ning libistades õlut, samal ajal kui ta hoolikalt ümbrust jälgis.
„Vabandust,” ütles Dulcie. „Asi ei ole alati nii hull, aga ma olen praegu veidi ebasoosingus.”
„Miks?” Louisa oli jahmunud.
„Sest ma tahan lahkuda. Mu õde abiellus väljapoole ja nad kardavad, et kui mina ka lähen, siis me anname nad üles. Nii et ma olen proovinud nendega üht tehingut sõlmida.”
„Mis sorti tehingut?” Louisa ajas selja rohkem sirgu.
„Ma pean ennast välja ostma. See on viimane asi, mis ma nende jaoks teen, ja siis olen ma vaba. Tegelikult ma mõtlesin, et …” Ta heitis ujeda pilgu.
Louisa ei öelnud midagi. Ta ei olnud kindel, kas ta tahab kuulda, mis järgmiseks tuleb. Mõistus keelas teda, aga süda peksis rinnus ja elevus, mida ta sisimas tundis, oli parem kui miski muu, mida ta kaua aega tundnud oli.
„Ma lootsin, et äkki sa saad mind aidata.”
5. PEATÜKK
Vähem kui kuu aega hiljem olid Pamela sünnipäevakutsed Nancy säravatele noortele sõpradele välja saadetud ning jaatavad vastused saadud. Majapidajanna proua Windsor oli selleks õhtuks lisatööjõudu palganud ja kokk proua Stobie oli veetnud mitmeid päevi tellimusi koostades ning valmistades ette nii õhtusööki kui ka hommikusööki, mida pidi serveeritama peo lõpus. See osa ettevalmistustest oli Pamile suurt huvi pakkunud ja ta hiilis alatasa kööki, paludes, et tal lubataks pajas toitu segada või teda õpetataks tainast rullima.
Louisal ja Nanny Bloril olid käed tööd täis, sest nad püüdsid anda oma parima, et peoelevus ei jõuaks nooremate õdedeni, kes nõuaksid muidu, et nad saaksid alla tulla ja külaliste saabumist pealt vaadata nagu tavaliselt. Aga täna õhtul polnud seda plaanis. Lord Redesdale oli ootamatult lastetuppa ilmunud ja andnud Nannyle korralduse, et tema väikesed tütred ei tohi heita pilku Nancy „kohutavatele” sõpradele. „Kui mõni boheemlane ilmub kohale, nii et tal on kamm pintsakutaskus, siis on oht, et Farve saab rabanduse,” sõnas Nancy muiates, kui Louisa talle isa keelust teatas. Nooremad lapsed – viieaastane Debo, seitsmene Unity ja üheksane Jessica – lasid oma mõtted kergesti kõrvale juhtida, kui neile lubati enne voodisseminekut kuuma šokolaadi, aga peaaegu viieteistaastane Diana oli marus. Tom oli õnneks ikka veel Etonis ega pidanud koju saabuma enne kui jõulupühadeks kahe nädala pärast.
Täna