Ema pihtimus. Kelly Rimmer
Читать онлайн книгу.
on tulnud otse siia.
Ross mõtleb seda hästi, aga see on kohutavalt ärritav ja ma püüan meeles pidada minna postkontorisse ning öelda talle, et lõpetagu ära ja pangu post sinna, kuhu see kuulub. Võib-olla teen varsti selle asja ära.
Aga postkontor on otse keskuses – seal kubiseb heasoovlikest tuttavatest ja ilma igasuguse piinlikkuseta ammuli sui vahtijatest – ja just seetõttu pole ma veel suutnud sinna üksi minna.
Kergitan pisut Zoet oma süles ja heidan pilgu Ivyle ning näen, et ta silmitseb last ja tema huuled tukslevad, justkui tahaks ta midagi öelda. Haaran teise käega uksest kinni ja püüan meie kohtumist lõpetada, öeldes ettevaatlikult: „Noh... aitäh, et läbi astusid...”
„Kuule, Olivia,” ütleb Ivy ja kortsutab nii kõvasti kulmu, et tunnen, kuidas mu soolikad sõlme lähevad. Näen tema jäiste siniste silmade kujus Davidit – aga ka kurbust ja etteheidet ning sedasama kohutavat piina, mis jälitab mind kõikjal, kuhu ma lähen. Seejärel vaatab Ivy jälle Zoet ja ma mõtlen, kas ta palub, et saaks last hoida, ja ma lihtsalt ei suuda tal lasta seda teha. Mu käed suruvad automaatselt Zoet kõvemini rinnale. „Kas sa... kas sa ei arva, et oleks aeg –”
„Ainult mõni nädal on möödas,” katkestan ma teda. „Mitte millekski pole veel aeg.”
„Sa käitud ikka veel nii, justkui oleks see alles äsja juhtunud. Sa isegi ei lahku kodust; kuulsin, et sa ei käi isegi poes.” See süüdistus heidetakse mulle põlglikult, justkui oleks see puhtast laiskusest, iseloomu viga. See pole aga üldse tõsi – ma käin poes... vahel... kui emal või isal või Louisal on aega koos minuga poodi minna. Aga see pood kuulub Wyattile – kindlasti saab Ivy aru, kui raske on mul sinna minna, isegi kui pereliikmed mind mõlemalt poolt kaitsevad. Ja pealegi, mul polegi vaja eriti tihti poes käia, sest inimesed toovad mulle ikka veel külmutatud toite. Sügavkülmakirst on neid ääreni täis ja külmkapi kõrval asuv sügavkülm samuti. Ivy ninasõõrmed värelevad pisut, aga ta surub huuled kokku ja lisab siis jäigalt: „Sa ei saa igavesti niimoodi elada. David poleks seda tahtnud.”
Nahk mu näol lõõmab ja sulgen hetkeks silmad, et mitte Ivyt näha – aga näen Davidit. Justkui oleks see hetk, mil ta leidsin, end nii sügavalt mu ajju põletanud, et silmi sulgedes näen ikka veel tema hallikat tooni nägu ja seda, kuidas ta rooli taga kössis istub. Mul pole fotograafilist mälu ja ma arvan pidevalt, et lõpuks see pilt kaob, aga seni pole aeg teinud midagi selle tuhmistamiseks.
Ja kõige hullem selles olukorras on see, et Ivy eksib täiesti – sest just täpselt seda David tahtis. Kas Ivy tõesti ei tea seda – või ta lihtsalt loobib sõnu suusoojaks?
Avan silmad ja vahin Ivyle otsa. Ma lihtsalt tahan, et ta ära läheks, ja ütlen niisiis seda, mida ta ilmselt kuulda soovib.
„Ma mõtlen selle üle.”
„Kas sa vähemalt terapeudi peale oled mõelnud?” küsib ta ja ma peaaegu hakkan talle ütlema, et jah, mul on tõesti leinanõustaja, aga see pole sinu asi, tänan väga, aga seejärel ta lisab: „Ma mõtlen... võib-olla... võib-olla, kui sa oleksid palunud minna Davidil abielunõustaja juurde, selle asemel et...”
„Ei,” vastan aeglaselt ja kindlalt, aga see kõlab isegi mu enda kõrvus liiga nõrgalt. Ütlen endale, et Ivy soovib head, aga olen tegelikult oimetu raevust, mida tekitab tema patroneeriv toon. Ja ma tahan selle tema peale välja valada, aga ei saa. Ivy kaotas oma poja – ainsa poja, ja David oli ka temale kõige kallim inimene – aga mul pole vaja kuulda tema süüdistusi. Tean liigagi hästi, et see, mis juhtus, oli täielikult minu süü. Mu viha kaob selle mõtte peale ja nüüd tunnen vaid neid tundeid, mis on mu päevades justkui elu alus – väsimust ja häbi.
Ivy põrnitseb maha ja näeb samuti õnnetu välja. Niisiis ei vala ma oma raevu tema peale välja, aga ka ei lohuta teda. Ta räägib minuga nii, nagu oleksin laps, aga kui ma tõesti laps oleksin, kas ta siis ei pakuks mulle kaastunnet või vabadust leinata nii kaua, kui mul on vaja, või ehk isegi pisut tuge?
„Ma mõtlen selle üle, Ivy,” ütlen talle ja astun tagasi eeskotta.
„Olivia – Wyatt ja mina... me tõesti oleme –”
„Ma pean minema. Zoe peab voodisse heitma.”
Sulgen ukse ja panen lukku. Kõigepealt alumise luku – originaali, seejärel keskmise, mille paigaldas David, et pärast Zoe sündi mind siin hoida, ja seejärel riivi, mille olin pannud ise pärast Tragöödiat, kui tundsin end kõikjal ebaturvaliselt ja püüdsin teha kõik, mis võimalik, et tunneksin end paremini. Kuulan Ivy samme teerajal ja seejärel toetan selja vastu ust ning sulgen silmad ja hingan sügavalt, kuni olen jälle peaaegu rahulik.
Vaatan Zoet – ta on ainus, mis hoiab mind liikvel. Oleksin praeguseks juba kõik lõpetanud – võib-olla teen seda ikkagi. Roomata kuhugi auku ja kaduda on ikka veel kõige ahvatlevam mõte, mis mul oma tuleviku suhtes on.
Aga ma lihtsalt ei saa seda teha, sest mul on väike laps ja ta vajab mind.
„Tule, kullake,” ütlen tütrele, sundides oma häält leelutavaks. „Lähme paneme su voodisse.”
TEINE PEATÜKK
Ivy
Mu elu ei pidanud minema nii, nagu läks.
Pidin keskkooli ära lõpetama ja astuma ülikooli. Pidin oma mõistusega midagi tegema – õppima võib-olla juurat, võib-olla äri, täpselt ei teadnud. Aga ma olin kõige targem lõpetaja, õpetajate lemmik, igal alal parim. Olin ka täielik nohik ja kuni viimase kooliaastani polnud ühtki poissi, kes oleks mind tähele pannud.
Aga siis küsis minult Wyatt Gillespie, kas ma tahaksin temaga nädalavahetusel kinno minna.
Ta oli koolis kõigi mainimisväärsete spordimeeskondade kapten. Wyattil olid mustad paksud laines juuksed ja sügavsinised silmad, mis näisid sädemeid pilduvat iga kord, kui julgesin neisse vaadata. Kõik tahtsid Wyattit, ja siis äkki – mingil täiesti mõistetamatul põhjusel – tahtis Wyatt mind. See oli kõige ehmatavam, hämmastavam asi, mis oli mu seitsmeteistkümne eluaasta jooksul juhtunud.
„Tule minuga kinno,” ütles ta. Läksime parajasti kooli väravast välja ja ma oletasin, et ta räägib kellegi teisega, niisiis ei teinud ma temast välja. „Ivy. Lähme kinno.”
Põrnitsesin teda.
„Milleks?”
„Sest ma tahan, et sa tuled,” ütles ta ja silmitses mind nii, et mu kõhus hakkasid liblikad tantsima. Mõtlesin, mis huvi mina talle pakun ja miks ta ei palu mõnda ilusat tüdrukut? – aga ütlesin nagu puuga pähe saanult: „Hästi.”
Isegi keset seda peadpööritavat iha ja erutust, mille Wyatt mu ellu tõi, mõtlesin piisavalt kainelt ja arvasin, et oleme küllalt ettevaatlikud – aga ma alahindasin meie nooruslikku viljakust. Keset lõpueksameid sain ma aru, et olen rase, ehkki lükkasin seda ausalt öelda kohutavat vestlust Wyattiga kuni lõpukellani edasi. Ütlesin need sõnad nii, nagu oleks tegemist vastumeelse süüdlasliku ülestunnistusega: mul on väga kahju, Wyatt, aga ma olen rase. Nagu olin oodanud, reageeris ta kohutavalt – vahtis mind jahmunult, olles šokis, enne kui ta suutis abitult niutsatada midagi niisugust: isa lööb mu maha.
Selles suhtes ta eksis – isa ei löönud teda maha, ent tema vanemad olid piisavalt vihased. Wyatti vanematele kuulus kohalik toidupood, mis tollal kandis lihtsat nime Gillespie Toidukaubad. Mu ema juhtis Maanaiste Ühingu kohalikku haru ja isa oli talunik – tagasihoidlikud ametid, aga väikelinnas nagu Milton Falls olid kõik inimesed teada-tuntud justkui kuulsused. Lõpptulemus oli see, et jäi vaid üks võimalus – Wyatt ja mina saame lapse, niisiis abiellume – ja kui võimalik, tuleb pulmatseremoonia korraldada otsekohe. Sellel päeval, kui tulid ülikoolide pakkumised, olin mina kohtumajas piinlemas ootamatu abiellumise käes.
Nii see polnud, nagu ma ei oleks tahtnud Wyattiga abielluda või et ma poleks teda armastanud – armastasin küll. Aga olin piisavalt tark teadmaks, et see on lapsik armastus – pealiskaudne armastus – ja selle