Ema pihtimus. Kelly Rimmer
Читать онлайн книгу.
et on suur poiss, aga mina tundsin ängistust. Ta pidi olema minust eemal kolmkümmend tundi nädalas ja ma teadsin, et ta ei saa aru, kui suur muutus see meie elus on. Esimesel hommikul oli ta suurest energiast ja ootusest elevil. Ta kohanes koolis ruttu, aga mina ootasin peaaegu tund aega väljas, piiludes akendest sisse, kas tal ikka on kõik korras. Lõpuks kallistas mind samamoodi pisarsilmil üks samamoodi klammerduv ema ja pani ette, et läheksime kohvi jooma.
Kui ma tol hommikul sealt väravast väljusin, tundsin, justkui oleksin poole oma hingest sinna jätnud. Teadsin, et see käib lapsevanemaks olemise juurde, aga tundus, nagu oleks see tulnud liiga ruttu – justkui hakkaks minu roll ta elus juba kaduma. Ja see mõte oli kohutav.
VIIES PEATÜKK
Olivia
Natasha Green on mu leinanõustaja. Meie perearst doktor Eric tahtis, et läheksin hoopis psühhiaatri juurde, aga kõige lähem oli Bathurstis, mitmetunnise sõidu kaugusel. Mulle pandi tema juurde aeg kinni, aga kui ema ja isa püüdsid mind autosse suruda, et mind sinna viia, kaotasin täielikult mõistuse.
Ma ei suuda ikka veel taluda mõtet autos istumisest. Iga kord, kui seda teen, näen Davidit rooli taga, ükskõik kes tegelikult juhib, ja satun paanikasse. Räägin endale, et see läheb mööda... võib-olla ongi juba läinud ja ma lihtsalt ei tea seda, sest ma ei suuda autosse istuda ja vaadata, kuidas sellega lood on.
Ootan Zoega maja ees, kui ema saabub, et koos minuga Natasha juurde vastuvõtule minna. Ta istub see tund aega ooteruumis, seejärel kõnnib koos minuga koju, võtab auto ja sõidab väikesesse haiglasse, mille geriaatriaosakonnas ta poole kohaga õena töötab.
Ema ja isa pidid järgmisel kuul pensionile jääma. Isal on väike raamatupidamisfirma. Ta kavatses panna enda asemele juhataja, osta furgooni ja reisida koos emaga Austraalias ringi. Mõni nädal tagasi rääkis ta mulle, et on otsustanud aasta aega oodata, ja ma teadsin, et see on täielikult minu süü.
„Niisiis te jääte linna, aga kas ikkagi lähete pensionile?” küsisin isalt.
„Ah, pole mingit mõtet lihtsalt niisama istuda, ilma et midagi teeks. Me töötame veel ühe aasta, kõik on hästi.”
Aga midagi pole hästi ja ma tunnen, et olen süüdi, mõeldes, kui kõvasti nad on tööd teinud, et sinnamaani jõuda, ja kui väga nad väärivad võtta oma pensioniaastatest kõik, mis võimalik. See pole õiglane, et ma seitse aastat nendega vaevalt rääkisin ning siis kargan nende ellu ja heidan sinna pommi. Isegi see, et ema käib minuga iga nädal vastuvõtul kaasas, on talle tohutult ebamugav. Ta töötab vaid osaajaga, aga Natasha samuti ja me ei saanud panna teistsugust vastuvõtuaega.
Niisiis läheb ema igal neljapäeval tund aega hiljem tööle ja kõik see on minu pärast. Ta ütleb, et tema ülemusel pole selle vastu midagi. Aga ikkagi on see ilmselt väga ebamugav.
„Kuidas sa end tunned, Olivia?” Natasha küsib seansi algul seda alati. Ta on minust noorem ja see on mulle katsumus. Saan sellel aastal kolmkümmend viis ja arvestades Natasha veatut nahka olen üsna kindel, et ta pole veel kolmekümmetki – no võib-olla mõni aasta üle selle. Ma ei saa midagi parata, et mõtlen, miks pole reeglit, et psühholoogid peavad elama mingit muud elu, enne kui nad oma ametis hakkavad inimeste mõistust korda tegema. Kui ta oleks kuuskümmend, arvaksin ehk, et ta oskab mulle nõu anda. Aga ta on minust noorem ja mida tema elust teab? Ma tean, et tal on perekond, kaks väikest last. Ta pole mulle endast midagi rääkinud, aga ma näen temaga sarnaste näojoontega lapsi akna kõrval seinal oleval pildil.
Natasha on üsna ilus ja tema lapsed on täiesti võrratud. Ma arvan, et mees samuti. Arvan, et ta pole kunagi Natasha peale isegi häält tõstnud. Arvan, et kui ta seda teeks, võtaks Natasha oma ilusad lapsed ja marsiks uksest välja. Ta ei kannataks seda kunagi välja, selline naine nagu Natasha – ei, ta vääriks paremat. Ta oleks targem. Tugevam.
„Olivia?” ergutab ta mind ning ma judisen ja kehitan õlgu.
„Minuga on kõik korras,” ütlen, teadmata kunagi, kas ma neid sõnu öeldes valetan. Seda küsitakse kogu aeg ja tegelikult ei taha keegi vastust teada, miks ma ei peaks siis vastama nii, nagu ma tingimata ei mõtle? See on harjumus.
„Kas on midagi konkreetset, millega sa tahaksid täna alustada?” küsib Natasha minult leebelt.
Muidugi on. Libistan pilgu üle Natasha ingellike laste ja seejärel keskendun oma lapsele. Zoe on mul süles, võtan ta ümbert kõvemini kinni ja ajan lõua püsti. Julgustan end juhuks, kui Natasha mõtleb, et see on üks hirmus mõte. Nii vähe läheb vaja, et ma julguse kaotaksin. Kui Natasha ei satu vaimustusse...
Viimasel ajal kohtlevad kõik mind nii, nagu oleksin väga habras, ja võib-olla on selleks oma põhjus, võib-olla olengi habras – nii ebakindel, et mind võib häirida üksainus võimalik lause, mis mind ei julgusta, naiselt, keda ma vaevalt tunnen.
Haletsusväärne. Haletsusväärne oli paigale jääda, isegi kui teadsin, et peaksin ära minema. Ja kuhu ma sellega nüüd jõudnud olen? Midagi peab muutuma. Midagi peab muutuma.
„Ma kavatsen ära kolida ja püüan tööle tagasi minna.”
„Tõesti?” ütleb Natasha ja tema kulmud kerkivad, nii et beebisiledale otsaesisele tekivad korraks kortsud. Uurin meeleheitlikult tema ilmet, ikka veel kartes, et ta raputab pead või kortsutab kulmu, aga selle asemel naeratab ta mulle leebelt ja ma hingan kiiresti välja. „Noh, siis on ju tore. Niisiis – kolid ära? Kas sa räägiksid mulle sellest?”
„Ivy käis minu juures ja tõi mulle posti ära ja ma lihtsalt... ma pean temast eemale kolima. Ma pean Davidi majast minema saama.”
„Sa võiksid ehk mingiks ajaks oma vanemate juurde kolida?” pakub Natasha, aga ma raputan automaatselt pead.
„Ma ei saa. Ma vajan oma ruumi – ja ma pean tegema oma ruumi.” Vaatan alla, seejärel tagasi talle otsa ja küsin kõhklevalt: „Kas sa arvad, et see on rumal mõte?”
Natasha silmitseb mind, kallutades pisut pead, aga seejärel kehitab õlgu ja naeratab, öeldes: „Tegelikult ma arvan, et see on suurepärane mõte.”
Vastan ta naeratusele ja mu entusiasm kasvab.
„Ma tahan koera. Olen alati endale koera tahtnud.”
„Miks sul pole teda olnud?”
„David,” ütlen vaid, nagu tema nimi selgitaks kõik. Natasha silmis on läige – see on seal alati, kui räägime Davidist, justkui ta mõtleks, et nüüd siis jõuame mahlase osa juurde. Olen kindel, et ta tahab kangesti mõista, just nagu kõik teised – vahe on selles, et tema võib minult Davidi kohta küsida, ilma et asi muutuks kummaliseks.
„Räägi mulle sellest.”
Ma mäletan, kui meie abielu algul, aasta või kaks pärast majaehituse lõppu, istus David õhtul voodis üleval. Olin talle möödaminnes öelnud, et tegin dalmaatsia koera kutsikatele päeval tervisekontrolli ja vaktsineerimise. Nad olid nii toredad – kuuekesi ühes kastis, üksteisest üle ronimas, valge-mustakirjud.
„Nad müüakse varsti maha, üsna soodsa hinnaga. Kas sa ei arva, et meie aed on dalmaatsia koerale piisavalt suur? Meil on nii palju ruumi.”
„Ma ei taha mingit koera muru peale sittuma,” ütles David. Ta lehitses äriajakirja, mis tema põlvedel oli, ja tundus olevat lõõgastunud. Otsustasin peale käia.
„Sa ütlesid, et kui lõpetame majaehituse, siis võime seda asja arutada. Ma arvan, et nüüd oleks hea aeg – kevad tuleb varsti ja aed on korras, niisiis...”
„Liv. Ei. Seda ei juhtu.”
„Aga, kallis...”
„Ma ütlesin ei.”
„Võib-olla peaksime arutama...”
„Olivia – kas sa jätaksid selle teema? Jeesus, sa kordad seda, nagu ma oleksin mingi koletis – sa oled kõik need kuramuse päevad loomadega koos. Miks