Ema pihtimus. Kelly Rimmer
Читать онлайн книгу.
ma ei saa kontakti. Ilmselt on see osaliselt seotud antidepressantidega, mida doktor Eric käsib mul võtta, ja ka... võib-olla olen ma ikka veel šokis. Aga Natasha ei küsi minult, kuidas ma end praegu tunnen, ta küsib, mis tunde Davidi keeldumine kutsika võtmisest mulle tookord tekitas, ja seda emotsiooni ei saa vältida. Mu käed on ikka veel Zoe ümber, aga need tõmbuvad rusikasse. Ma vaatan, kuidas see juhtub, ja keskendun kõvasti, et rusikad lahti lasta, aga nagu seda teen, on mu silmis rasked kuumad pisarad.
„See oli nii väike asi, eks ole?” Mu hääl katkeb ja seejärel nuuksatan.
„Mõistlik palve,” nõustub Natasha vaikselt.
„David muudkui rääkis mulle, et võtame kohe koera, kui saame oma maja, aga ta ei mõelnud seda tõsiselt. Ta ei tahtnud, et ma oma tähelepanu jagaksin.”
„Ja see tegi sind...”
„Vihaseks.”
Ma ei rääkinud sellest Davidiga enam mitu kuud, aga järgmisel korral, kui selle teema üles tõstsin, vaigistas ta mind vihase käeviipega ja tõstis häält. Selleks ajaks teadsin, mis tuleb pärast seda. Teadsin, et see tähendab minu pisaraid ja hiljem tema süütunnet. Ma ei teadnud, mis on halvem, kas füüsiline valu, kui ta mind lõi, või tema pärastine kahetsus. Selleks ajaks teadsin, et see on minu süü, kui ta mind lööb. Ta oli mulle seda nii palju kordi öelnud... Ma olin nii ilus ja tark, et viisin ta endast välja – tema armastus minu vastu oli nii tohutu, et ta tegelikult just seetõttu kaotas kontrolli. Minu süü.
Algul ma arvasin, et kõik see on jama, lootsin, et suudan teda muuta. Mul oli temaga vedanud. Elasin iga väikese tüdruku unistuses – ilus mees, palju raha, mugav elu. Ja ma jumaldasin teda südamest ja uskusin temast kõige paremat – ma uskusin endast kõige paremat. Arvasin, et kui olen mõnda aega kannatlik, õpin aitama tal oma viha kontrollida.
Kas David polnud mulle seda öelnud – miljon korda? Olin tema hingesugulane. Tal oli vaja, et mina selle probleemi lahendaksin. Ma lihtsalt pidin lõpetama tema provotseerimise ning seejärel sain teda aidata.
Praegu on seda piinlik meenutada, sest see kõik on nii ilmselge. Aga kui kuuled midagi piisavalt sageli ja seda valet korrutatakse sulle piisavalt siiralt ning seda teeb inimene, keda sa kogu südamest armastad, siis annab loogika lõpuks teed usaldusele. Eneseusk on habras asi – seda võib kallutada väga kergesti, kui olukord on soodne; kinnine ring nagu abielu on selleks ideaalne keskkond. Kunagi polnud ühtki päeva, mil oleksin olnud lõpuks veendunud Davidi moondunud loogikas – mitte kunagi ühtki hetke, kui oleksin taibanud, et ahaa! Nii et see on siis ikkagi minu süü. See oli palju peenem protsess, see järkjärguline tema ja minu vaatenurga segunemine, nii aeglaselt, et ma üldse ei teadnud, et see juhtub. Vähehaaval, nädalate, kuude ja aastatega muutusid mu segadus ja häbi kummastunud leppimiseks ning isegi tänutundeks – hakkasin uskuma, et kui ta mulle haiget teeb, siis teeb ta seda minu pärast. Hakkasin uskuma valet, et ta muudab mind paremaks. Hakkasin uskuma valet, et see on lihtsalt ränk armastus mehelt, kes tahab oma naisele kõige paremat. Sattusin omaenda väändunud psüühika ohvriks. Hakkasin peegeldama Davidi vaatevinklit meie abielu inetutest külgedest – ta oli hea mees, aga mina muudkui torkisin teda, niisiis, kes oli lõpuks süüdi?
„Inimene on alati vastutav oma tegude eest. Isegi kui teda provotseeritakse, ja arvestades sellega, mida sa just ütlesid, pole ma eriti veendunud, et Davidit üldse provotseeriti,” ütleb Natasha.
„Kui see polnud tegelikult minu süü,” küsisin Natashalt, „miks ma siis muudkui palusin temalt, et võtame koera, isegi kui teadsin, et see ajab ta vihale? Sest ma palusin pidevalt. Isegi kui teadsin, et teda vihastan, ikkagi tulin sellega aeg-ajalt lagedale. Miks ma seda tegin, kui ma mingil tasandil ei teadnud, et vajan karistust, või kui see mulle mingis mõttes ei meeldinud?”
„Kuidas sa tundsid end pärast seda, kui David sind lõi?”
„Ta armastas mind rohkem, kui oli mind löönud,” ütlesin ma, klomp kurgus.
„Kas ta kahetses?”
„Ma teadsin, et mõne päeva või isegi nädala ta peaaegu uputab mu oma hoolitsusse. Valu muutus selle hellitamise kõrval teisejärguliseks.”
„Kas sa tunned end süüdi, et sulle meeldis see tähelepanu pärast seda, kui ta oli olnud vägivaldne, Olivia?”
„Muidugi tunnen!” ahmin ma õhku ja häbi on nii tugev, et pööran pea ära ning vaatan aknast välja. Tulin töölt ning David oli vara koju tulnud: vesi jooksis eksootiliselt lõhnava vahuga vanni, klaas veini oli vanniserval ja küünlad kõikjal põlemas ning muusika mängis taustal. Või ta üllatas mind mu lõunatunnil mõne ehtega või romantilise nädalavahetusega, ja mul oli tema jäägitu tähelepanu. David oli võluv mees, aga ta polnud kunagi võrgutavam kui siis, kui oli süüdi. Ja selle kohta on see täiesti õige sõna – ta võrgutas mind jälle oma vabanduste ja kingituste ja lubadustega paremast tulevikust.
Vahel ma tõepoolest uskusin, et vägivallajärgne David ongi päris David.
„Need kaks asja ei välista teineteist. See pole tehing – ta tegi sulle haiget, aga hiljem tegi midagi sellist, mis sulle meeldis. Niimoodi see elus ei käi.”
„Aga ma muudkui küsisin koera kohta,” ütlen. „Teadsin, et ta teeb mulle haiget, aga küsisin ikka. Kuidas ma tegelikult saaksin Davidit süüdistada, kui mina olin see, kes alustas vaidlust, ehkki teadsin, et see ajab ta vihale?”
„Vägivaldse suhte puhul ohver vahel veenab end, et tema on vastutav selle trauma eest, püüdes jälle kontrolli saavutada. Kas sa arvad, et tegid seda, Olivia?” küsib Natasha nüüd ja ma vaatan talle tuimalt otsa. Ta naeratab mulle leebelt. „Sa oled veterinaar, Olivia – ilmselgelt sa armastad loomi ja tahtsid oma looma, aga David oli sulle juba varem, suhte algul, öelnud, et ta toetab sind looma võtmises. Sa lihtsalt tuletasid talle meelde väga mõistlikku palvet, millega ta oli juba nõustunud. Koerast sai sulle tüliküsimus mitte seetõttu, et see oleks olnud mingi suur asi, vaid kuna David kasutas seda selleks, et sind kontrollida.”
Ma ei kanna prille, aga neid läheks vist vaja, sest esimene hetk, mil need ette paneksin, oleks küllap midagi sarnast. Justkui näeksin mõtteid, mille kohta arvasin, et sain neist aru, aga need olid ähmased, kuni Natasha paneb mulle silma teistsuguse läätse, ja äkki lähevad mõtted fookusesse. Mõtlen kõigist neist vestlustest Davidiga ning kõigist neist kordadest, mil ma ta vihale ajasin, ja sellest süütundest, mis mul oli, et panin Davidi endale haiget tegema. Ja taipan, et see on veel üks asi, mida olin valesti tõlgendanud, mõeldes, et saan oma elust aru. Ja ma olen vihane, aga see pole sama mõttetu ja abitu viha, mis on suunatud mu enda vastu, et olen nii rumal – lõppude lõpuks olen vihane tema peale, et tema mind niimoodi kohtles.
Vihkan neid seansse, aga seetõttu ma siin käingi. Kui näed, kuidas tegelikult on, ei saa sa enam seda mitte näha. See oma elu teisiti nägemine toob kaasa paranemise. Istun pisut sirgemalt ja pisarad ei voola enam.
„Enam ta ei saa mind kontrollida.”
„Ei saa.”
Pole mitte midagi, mis mind nüüd takistaks saamast seda väikest asja. Pole mingit põhjust, miks ma ei saa seda, mida olen alati tahtnud, miks ma ei peaks rahuldama seda lihtsat vajadust, mida mulle keelati.
„Ma võtan koera,” ütlen, kuid meenutan siis tahvlit. „Aga mitte veel.”
„Miks sa pead ootama?”
„Sest ma pean kõigepealt kõik need rasked asjad ära tegema ja kui olen nendega lõpetanud, võtan koera, justkui autasuks.”
Meie seansi lõpuni on jäänud viis minutit ja Natasha viib vestluse teemale, milleni ta on alati lootnud jõuda. Täna tundub, et mu plaan edasi liikuda avaldab talle muljet, ja tema hääl on lootusrikas, kui ta küsib:
„Niisiis, kas sa oled juba valmis Sebastianist rääkima, Olivia?”
Isegi mehe nimi on mu kõrvadele nii kergendus kui ka teatud piin. Võib-olla tahan ma Davidist rääkida, aga sealsamas soovin, et võiksin kuulda Sebastianist.