Toimetanud ja korrektuuri lugenud Maiga Varik Kujundanud Britt Urbla Keller © Tõlge eesti keelde. Virve Krimm, 2016 © „Vennad Karamazovid” ja lõpu fenomen. Peeter Torop, 2016 ISBN 978-9985-3-3543-7 ISBN 978-9985-3-3685-4 (epub) Kirjastus Varrak Tallinn, 2016 www.varrak.ee www.facebook.com/kirjastusvarrak Trükikoda OÜ Greif

KOLMAS JAGU

      I Laibalehk

      Lahkunud püha preestermunga, isa Zossima põrm ehiti muldasängitamiseks, nagu ettenähtud kord nõudis. Munkade ja skeemamunkade surnukeha teatavasti ei pesta. „Kui keegi munkade seast Issanda juurde läheb,” (nii on kirjas suures tavandiraamatus) „hõõrub korraldaja munk” (kes on selleks määratud) „tema keha sooja veega üle, tehes enne merekäsnaga” (mis on pesukäsn) „ristimärgi surnu otsmikule, rinnale, kätele, jalgadele ja põlvedele, aga suuremat ei tee midagi.” Seda kõike talitas surnukeha juures isa Paissi ise. Pärast ülehõõrumist riietas ta lahkunu mungarõivaisse ja kattis pealisrüüga, millele ta ettenähtud viisil sisselõiked tegi, et seda ristikujuliselt voltida. Pähe asetas ta kadunukesele munga peakoti, millel oli kaheksaharuline rist. Peakott jäi eest avatuks, surnu nägu aga kaeti musta karikakattega. Tema käte vahele asetati Lunastaja ikoon. Nõnda pandi ta hommikuks puusärki (mis oli juba varem valmis seatud). Puusärk oli otsustatud jätta eraklasse (suurde eestuppa, sellesse, kus erak oli vastu võtnud kloostrivendi ja ilmikuid) kogu päevaks. Kuna kadunuke oli olnud pühitsetud õigeusu kõrgeimasse mungaseisusesse, siis ei pidanud preestermungad ja diakonid tema juures lugema mitte psaltrit, vaid evangeeliumi. Lugemist alustas kohe pärast hingepalvet isa Jossif; kuid isa Paissi, kes tahtis ise lugeda hiljem kogu päeva ja kogu öö, oli esialgu ühes erakla eestseisjaga väga ametis ja murelik, sest äkitselt oli nii kloostrivendade seas kui ka kloostri võõrastemajadest ja linnast hulgana saabunud ilmikute hulgas tekkinud ning hakanud üha enam levima mingi ebatavaline, kuidagi ennekuulmatu ja koguni „kohatu” elevus ning kärsitu ootus. Nii eestseisja kui isa Paissi pingutasid kõigest väest, et neid rahutus elevuses saalijaid võimalust mööda vaigistada. Kui päev oli juba kätte jõudnud, hakkas linnast saabuma sääraseid inimesi, kes olid kaasa toonud ka oma haiged, eriti lapsed – just nagu oleksid nad nimme oodanud seda hetke, lootes ilmselt silmapilksele tervendavale jõule, mis nende uskumust mööda ei võinud oma avaldumisega enam põrmugi viibida. Nõnda ilmnes siis alles nüüd, kui väga olid kõik valmis meie hulgast lahkunud erakut pidama juba tema eluajal vaieldamatuks ja suureks pühameheks. Ja saabujate hulgas ei olnud kaugeltki kõik ainult lihtinimesed. See usklike suur ootus, mida avaldati nii rutakalt ja varjamatult ning koguni kärsitult, ja vähe puudus, et nõudlikult, oli isa Paissi meelest kahtlemata kiusatus, ja kuigi see oli talle juba ammu olnud etteaimatav, ületas see tegelikult tema ootused. Kui isa Paissi nägi mõnd elevil munka, manitses ta neid koguni. Ta ütles: „Seesugune ja nõnda kärsitu millegi suure ootus on kergemeelsus, mis on võimalik vaid ilmikute hulgas, kuid meile sobimatu.” Ent isa Paissi juttu ei kuulatud eriti ja see tegi ta murelikuks, hoolimata asjaolust, et ka tema ise (kui juba kõike õiglaselt meenutada) – ehkki ta oli liiga kärsitutest ootustest nördinud ja nägi neis kergemeelsust ning tühisust – ootas oma hingepõhjas salaja peaaegu sedasama, mis needsinased elevil olijad, ega saanud seda enese eest salata. Kuid sellegipoolest olid mõned kokkusaamised, mis temas mingi eelaimuse tõttu suuri kahtlusi äratasid, talle eriti ebameeldivad. Ta märkas lahkunu kambri täitnud tunglevas summas pahameelega (mille eest ta ennast kohe ka noomis) näiteks Rakitinit või siis kauget külalist, Obdorski munka, kes ikka veel kloostris viibis, ja neid mõlemaid pidas ta millegipärast äkitselt kahtlaseks – kuigi nad ei olnud ainukesed, kes selles mõttes silma torkasid. Obdorski munk paistis teiste elevusest haaratute seas kõige rohkem ringi siblivat: teda võis märgata kõikjal, igas paigas; ja kõikjal päris, kõikjal kuulatas, kõikjal sosistas ta midagi, näol kuidagi eriti salapärane ilme. Ja selles näoilmes oli veel ka ülimat kärsitust ning otsekui ärritust, et see, mida oodati, pole ikka veel sündinud. Kuid mis puutub Rakitinisse, siis too oli, nagu hiljem selgus, tulnud nii vara eraklasse proua Hohlakova erilisel ülesandel. See heasüdamlik, kuid iseloomutu naisterahvas, keda ennast ei saanud eraklasse sisse lasta, oli vaevalt ärgates kohe kuulnud vagamees Zossima lahkumisest meie hulgast ning teda oli vallanud säärane uudishimu, et ta oli enese asemel saatnud eraklasse Rakitini, et too kõike tähele paneks ja temale näiteks iga poole tunni tagant kõige kohta, mis seal on sündinud, kirjaliku teate saadaks. Proua pidas Rakitinit ülimalt jumalakartlikuks ja usklikuks noormeheks – nii hästi oskas noormees kõikidega ümber käia ja esineda igaühe ees vastavalt tolle soovile, kui vaid asjas endale vähimatki kasu nägi. Sel päeval oli ilus selge ilm ja paljud palvetajad kogunesid rühmadena erakla haudade juurde, mida oli kõige tihedamini kiriku ümber ja siin-seal kogu erakla maa-alal. Kui isa Paissi eraklas ringkäiku tegi, meenus talle äkitselt Aljoša ja see, et ta ei olnud teda juba hulk aega näinud, peaaegu ööst saadik. Ja vaevalt oli ta sellele mõelnud, kui märkas teda samal hetkel erakla kaugeimas nurgas tara ääres ühe igiammu hingusele läinud ja oma vagaduse poolest kuulsa munga hauakivil istumas. Ta istus seal, selg erakla ja nägu müüri poole, otsekui hoidudes mälestussamba varju. Kui isa Paissi tema juurde jõudis, nägi ta, et noormees on näo kätesse peitnud ja nutab hääletult, kuid kibedasti, vappudes kogu kehast. Isa Paissi seisis mõnda aega tema juures.

      „Aitab, armas poeg, aitab, sõber,” ütles ta lõpuks südamlikult, „mis siis nüüd? Ole ikka rõõmus, ja ära ometi nuta! Või ei tea sa, et seesinane päev on tema päevadest ülevaim? Sest kus on ta nüüd, selsinasel silmapilgul – sa mõtle vaid!”

      Aljoša vaatas talle vilksamisi otsa, nii et korraks võis näha ta nägu, mis oli nutust tursunud nagu väikesel lapsel, ja pööras kohe, sõnagi lausumata, end jälle ära ning kattis näo uuesti mõlema käega.

      „Kuid vahest on nõnda paremgi,” lausus isa Paissi järelemõtlikult, „vahest sa peadki nutma, Kristus on need pisarad sulle saatnud. „Sinu harduse pisarad on puhkus su hingele ja toovad rõõmu sinu armsale südamele,” lisas ta endamisi, Aljošast eemale minnes ja mõeldes temale lahkel meelel. Kuid ta eemaldus kaunis kiiresti, sest tundis, et hakkab noormeest vaadates viimaks ka ise nutma. Kuid aeg läks, kloostri jumalateenistused ja surnule peetavad hingepalved kulgesid oma korra järgi. Isa Paissi vahetas isa Jossifi uuesti puusärgi juures välja ning võttis evangeeliumi lugemise järje uuesti temalt üle. Kuid keskpäevast ei olnud veel möödunud kolme tundigi, kui sündis midagi, millele ma vihjasin juba eelmise raamatu lõpul, midagi, mis oli kõigile viimseni nii ootamatu ja üldisele lootusele nii vastupidine, et – ma kordan – veel tänapäevani meenutatakse meie linnas ja kogu siinses ümbruskonnas selle juhtumise üksikasjalikku ja tühist lugu erakordselt elavana. Ma lisan ühtlasi isiklikult enda poolt: mulle on peaaegu vastik seda tühist ja kiusatusse viivat juhtumit üldse meenutadagi, kuna see oli õigupoolest tähtsusetu ja loomulik ning ma jätaksin selle oma loost koguni ühegi vihjeta välja, kui see poleks avaldanud väga tugevat ja omalaadset mõju minu pajatuse peamise, ehkki alles tulevase kangelase Aljoša hingele ning südamele, põhjustades tema hinges murrangu ja pöörde ning vapustades tema mõistust, kuid andes sellele ka lõpliku kindluse,