Vennad Karamazovid II osa. Fjodor Dostojevski
Читать онлайн книгу.
mis oli kerkinud vaid nagu muuseas ja viivukeseks, oli jäänud vastuseta ja peaaegu märkamatuks – seda olid tähele pannud, ja igal juhul ainult vaikimisi, mõned üksikud juuresviibijad vaid mõtte ajel, et niisuguse kadunukese keha roiskumist ja laibalehka karta oleks ilmselge mõistmatus, mis vääriks lausa kaastunnet (kui mitte muiet) säärase küsimuse esitaja vähese usu ja kergemeelsuse tõttu. Sest oodati täiesti vastupidist. Ja siis, varsti pärast keskpäeva, läks lahti midagi niisugust, mida sisenejad ja väljujad adusid esialgu vaid sõnatult ja endamisi, kartes koguni silmanähtavalt oma mõttealget ükskõik kellele avaldada, kuid mis oli kella kolmeks pärast lõunat juba nii selge ja ümberlükkamatu, et sellekohane uudis levis ühe hetkega kogu eraklas ja kõigi palverändajate ning erakla külaliste seas, imbudes samal hetkel ka kloostrisse ja rabades kogu kloostrirahvast, ja jõudis lõpuks kaunis kähku ka linna ning ajas seal ärevusse kõik, nii usklikud kui uskmatud. Uskmatud rõõmutsesid, kuid mis usklikesse puutub, siis nende hulgas leidus ka sääraseid, kes rõõmutsesid rohkemgi kui uskmatud, sest et „inimestele on ühe õige langemine ja tema häbi meeltmööda”, nagu lahkunud erak oli ühes oma manitsuses öelnud. Asi oli selles, et puusärgist hakkas vähehaaval, ja mida edasi, seda märgatavamalt levima laibalehka, mis oli kella kolmeks päeval juba liigagi äratuntav ja mis järk-järgult aina tugevamaks läks. Ja ammusest ajast ei olnud juhtunud ning kogu meie kloostri varasemast elust ei suudetud meenutadagi säärast toorelt vallanduvat ja mis tahes teistsugusel juhtumil koguni täiesti võimatut kiusatust, mis kohe sellesinase juhtumi järel isegi munkade eneste keskel ilmsiks tuli. Hiljem ja koguni pärast paljusid aastaid on mõned meie arukad mungad olnud toda päeva üksikasjalikult meenutades tulvil hämmastust ja õudu selle ees, kuidas küll oli kiusatus võinud tookord nii suureks kasvada. Sest ka varem oli juhtunud, et vaga elu elanud mungad, jumalakartlikud erakud, kelle ustavus oli olnud kõigile silmanähtav, olid surnud ja ka nende tagasihoidlikest puusärkidest oli levinud laibalehka, mis on loomulik nagu kõikide surnute puhul, kuid see ei olnud kaasa toonud mingit kiusatust ega kõige vähematki elevust. Muidugi oli ka meil mõningaid iidsetel aegadel surnuid, kelle mälestust hoiti kloostris ikka veel elavana ja kelle põrm polnud pärimuse järgi mingit lagunemise märki ilmutanud, mis pani oma salapära tõttu kloostrivennad heldima ning säilis nende mälestuses nagu miski kaunis ja imeline ja oli nagu kuulutus tulevasest veelgi suuremast auhiilgusest, mis tõuseb nende haudadest, kui vaid see aeg Jumala tahtmisel ükskord kätte jõuab. Eriliselt hoiti mälestust saja viie aasta vanuseks elanud erakust Iiobist, tuntud usuvägilasest, suurest paastujast ja vaikijast, kes oli surnud väga ammu, juba millalgi selle aastasaja esimesel kümnendil, ja kelle hauda näidati suure ning erakordse lugupidamisega kõikidele esimest korda siia saabuvatele palverändajatele, vihjates seejuures salapäraselt mingitele suurtele lootustele. (Jutt on sellestsamast hauast, millel isa Paissi oli leidnud Aljoša hommikul istumas.) Peale selle ammu surnud eraku mälestuse hoiti elavana mälestust ka ühest juba suhteliselt hiljuti siitilmast lahkunud kuulsast pühast isast, vagast skeemamungast Varssonofist – sellestsamast, kellelt isa Zossima oli vagameheseisuse pärinud ja keda kõik kloostrit külastanud palverändurid olid pidanud nimelt vagaks hulluks. Pärimus jutustas neist mõlemast, et nad kumbki lamavat oma kirstus nagu elus ja nad olevat haudapanekul olnud lagunemisest puutumata ja et kummagi näost olevat kirstus otsekui valgust kumanud. Mõned aga kinnitasid oma meenutustes veel visalt, nagu oleks nende keha levitanud selgesti tajutavat meelepärast lõhna. Kuid hoolimata koguni ka neistsinastest nõnda mõjusatest mälestustest on ometi raske seletada otsest põhjust, miks võis vagamees Zossima puusärgi juures ilmsiks tulla nii kergemeelne, mõttetu ja vihast kantud nähtus. Mis isiklikult minusse puutub, siis eeldan ma, et siin oli ühel ajal palju kokkulangevusi, oli palju eri põhjusi, mis kõik mõjusid ühel ja samal hetkel. Üks neid põhjusi oli näiteks koguni seesama vana vaen vagameeste seisuse kui hukatusliku uuenduse vastu, mis küdes kloostris salaja veel paljude munkade peas. Ja peamine oli lisaks sellele muidugi kadedus, mida oli äratanud rahus puhkama läinud vagamehe pühadus juba tema eluajal ning mis oli nii tugevasti juurdunud, et sellele vastuvaidleminegi oleks otsekui lubamatu olnud. Sest kuigi siitilmast lahkunud vagamees oli küll tõmmanud inimesi ligi mitte niivõrd imede kuivõrd armastusega ja loonud enese ümber otsekui terve maailma neist, kes teda armastasid, siis seda vähem või õigupoolest seda enam oli ta just ühes sellega sünnitanud ka kadestajaid ning nende järel ka vihaseid vaenlasi, nii avalikke kui salajasi, ja mitte ainult kloostrivendade, vaid ka ilmikute hulgas. Ja kuigi ta polnud kellelegi halba teinud, küsiti nimelt: „Miks teda siis nii pühaks peetakse?” Juba ainult see küsimus, mida pidevalt korrati, sünnitas lõpuks mõõtmatul hulgal kustumatut vihameelt. Sellepärast arvangi ma, et paljud, kes tajusid tema kehast levivat laibalehka, pealegi nii varakult – kui tema surmast ei olnud möödunud veel päevagi –, tundsid piiritut rõõmu; täpselt niisamuti nagu vagamehele ustavate ja teda tänapäevani austavate isikute hulgas leidus kohe ka neid, keda seesinane sündmus peaaegu haavas ja otsekui isiklikult solvas. Kogu asja areng aga oli järgmine.
Niipea kui laibalehk tunda andis, oli juba üksnes lahkunu kambrisse astuvate munkade näoilmest näha, mis neid siia toob. Tulija astus sisse, seisis natuke aega ja läks jälle välja, et kinnitada seda sõnumit võimalikult ruttu ka teistele, väljas hulgakesi ootajatele. Mõned ootajad vangutasid kurvalt pead, kuid teised ei tahtnud enam varjatagi rõõmu, mis lausa säras nende vihameelseis pilkudes. Ja keegi ei noominud neid enam, keegi ei võtnud lausuda sõbralikku sõna, mis oli koguni veider, sest lahkunud vagamehele andunuid oli kloostris siiski enamus; kuid nähtavasti laskis Issand seekord sündida, et vähemus pidi ajutiselt peale jääma. Peagi hakkas eraklasse samasugusele luurekäigule tulema ka ilmalikke, juba rohkem haritud külastajaid. Lihtinimesi käis sees siiski vähe, ehkki neid erakla väravasse oli kogunenud palju. On kindel, et just pärast kella kolme suurenes ilmalike külastajate vool päris tublisti, ja seda nimelt kiusatust äratava uudise leviku tagajärjel. Need, kes ei oleks võib-olla sel päeval üldse tulnudki ja polnud kavatsenudki tulla, tulid nüüd nimme, nende hulgas mõned päris kõrges ametis isikud. Muide, välist väärikust sellega veel ei rikutud ja isa Paissi jätkas range näoga, vankumatult, selgesti ja kuuldaval häälel evangeeliumi lugemist, nagu ei märkakski ta, mis toimub, ehkki oli juba tüki aja eest tähele pannud midagi ebaharilikku. Kuid siis jõudis ka tema kõrvu mõningaid hääli, algul päris vaikseid, kuid järk-järgult üha valjenevaid ja julgemaks paisuvaid märkusi. „Teadagi, Jumala kohus on ikka midagi muud kui inimeste oma!” kuulis äkitselt isa Paissi. Sellesinase tõe ütles enne kõiki teisi välja keegi ilmikutest, linnaametnik, juba elatanud, ja niipalju kui teati, vägagi jumalakartlik mees, kuid asja kuuldavalt välja öeldes kordas ta vaid seda, mida mungad olid isekeskis juba ammu üksteisele kõrva sosistanud. Nood olid sedasinast lootusetut ütlust korranud juba tükk aega, ja kõige hullem oli see, et peaaegu iga minutiga tuli selle ütluse juures üha enam ilmsiks ning kasvas iselaadne võidurõõm. Kuid peagi hakkas ka väline väärikus käest minema, ja jäi mulje, otsekui oleksid kõik tundnud, et neil on koguni teatud õigus seda rikkuda. „Ja kuidas seesinane asi üldse sai juhtuda,” arutasid mõned mungad algul otsekui kahetsedes, „tema keha oli ju nii väike, kuivetu, luu ja nahk, kust siin veel see lehk?” – „Ju siis pidi Jumal nimme tahtma märku anda,” lisasid teised ruttu, ja nende arvamus võeti vastu vaidlemata omaks, ja seda otsekohe, sest eks olnud selge seegi, et kui lehk oleks olnud loomulik nagu igal surnud patusel, oleks see hakanud levima hiljem, mitte nii ilmselgelt enneaegu, vaid vähemalt päev hiljem, kuid „see oli loomulikust ette jõudnud”, järelikult tegi seda Jumal ise, see oli Jumala sõrm. Ta tahtis märku anda. Seesinane arvamus rabas vastupandamatult. Tasane preestermunk isa Jossif, raamatukoguhoidja, kadunukese lemmik, tahtis mõnele paha jutu rääkijale vastu vaielda, väites, et „ega see olegi kõikjal nõnda” ja et vagade keha mittelagunemine ei ole ometi mingi õigeusu dogma, vaid kõigest arvamus, ja et koguni teistes õigeusumaades, nagu näiteks Athosel, ei panda lagunemise lehka sugugi nii väga tähele ja päästetute ülendamise tundemärgiks ei peeta mitte nende liha lagunematust, vaid luude värvi, kui nende ihu on juba palju aastaid mullas lamanud ja seal hoopistükkis ära lagunenud „ja kui siis leitakse nende luud, mis on kollased nagu vaha, siis on see peamine märk, et Issand on õndsat ülendanud; kui aga luud ei ole mitte kollased, vaid mustad, tähendab see, et Issand ei ole teda seesuguse auhiilguse vääriliseks pidanud – nõnda on see Athosel, tuntud paigas, kus õigeusku juba vanast ajast rikkumatult ja kirkaimas puhtuses alal hoitakse,” lõpetas oma jutu isa Jossif. Kuid vagura