Vennad Karamazovid II osa. Fjodor Dostojevski
Читать онлайн книгу.
juba ähmane ja nende pühakodadel ei ole ju kelligi!” lõid kõige pilkehimulisemad kaasa. Isa Jossif läks eemale, kibedus südames, seda enam, et ta ei olnud ka oma arvamust väljendanud eriti kindlalt, vaid kuidagi nagu omapoolse vähese usuga. Kuid ta nägi hämmeldunult, et algamas on midagi väga inetut ja et pead tõstab juba koguni sõnakuulmatus. Vähehaaval vaikisid isa Jossifi järel ka kõik muud arukad hääled. Ja kujunes kuidagi nõnda, et kõik need, kes olid kadunud vagamees Zossimat armastanud ning vagameeste seisuse hardas sõnakuulmises omaks võtnud, ehmusid äkitselt millegi peale hirmsasti ja vaatasid üksteisega kokku saades vaid arglikult üksteisele otsa. Ja vagameeste kui uuenduse vaenlased ajasid uhkelt pea püsti. „Kadunud vagamees Varssonofist – vähe sellest, et tal üldse laibalehka ei olnudki – levis ju koguni meelepärast lõhna,” tuletasid nad kahjurõõmsalt meelde, „kuid ta ei teeninud seda ära vagameheseisusega, vaid seeläbi, et oli ka ise vaga!” Ja seejärel hakkas äsja lahkunud Zossima peale juba langema ka hukkamõistusõnu ja koguni süüdistusi: „Tema õpetus ei olnud õiglane, ta õpetas, et elu on suur rõõm, aga mitte pisarates alandlikkus,” ütlesid ühed, need, kes olid kõige arutumad. „Temal oli moodne usk, tema ei tunnistanud materiaalset põrgutuld,” ütlesid teised, kes olid nendestki arutumad. „Paastuma ei olnud ta ka kuigi range, lubas endal maiustada, sõi tee kõrvale kirsimoosi, see meeldis talle kangesti, mõisaprouad saatsid. Kas siis pühade munkade asi on maiustada?” kostis mõnede kadetsejate suust. „Istus siin oma kõrkuses,” tuletasid kõige kahjurõõmsamad julmalt meelde, „pidas ennast pühakuks, laskis enda ees põlvitada, just nagu oleks see lausa kohus tema ees!” – „Ta kuritarvitas pihisaladust,” sisistasid tigedalt vagameeste kõige vihasemad vastased koguni eriti vanade ning oma vagaduses iseäranis karmide munkade seast, need tõelised paastujad ja vaikijad, kes olid kadunukese eluajal vaikima hakanud, kuid nüüd oma suu paotasid, mis oli vägagi kohutav, sest et nende kõned avaldasid suurt mõju noortele ja alles ebakindlatele munkadele. Hoolega kuulas neidsinaseid kõnesid ka Obdorski külaline, pisikest kasvu munk püha Silvestri vennaskonnast, ise sügavalt ohates ja pead kõngutades; einoh, paistab, et isa Ferapont rääkis eile ikka õiget juttu, arvas ta endamisi – ja just siis ilmus nähtavale isa Ferapont, nagu nimme selleks, et vapustust veelgi süvendada.
Ma olen juba eespool maininud, et too vaga isa käis oma kongist mesilas vaid harva väljas ega ilmunud vahel pikka aega kirikussegi ja et seda lasti tema kui just nagu vaga hullu puhul sündida, sundimata talle peale kõikidele kohustuslikku korda. Ent kui ikka päris ausalt öelda, siis lasti tal niiviisi olla ka teatud paratamatusest. Sest nii suurt paastujat ja vaikijat, kes palvetas päevad ja ööd (ta jäi magamagi põlvili), oleks olnud kuidagi nagu piinlik üldkehtiva korra nõuetega koormata, kui ta ise ei tahtnud neile alluda. „Ta on ju meist kõikidest püham ja täidab rängemaid nõudeid, kui kord ette näeb,” oleksid mungad öelnud, „ja et ta kirikus ei käi, siis järelikult teab ta ise, millal ta käima peab, tal on omad reeglid.” Just selle nurina ja kiusatuse tõenäosuse pärast oligi isa Ferapont rahule jäetud. Vagamees Zossimat, nagu kõikidele juba teada oli, ei sallinud isa Ferapont silmaotsaski; ja siis jõudis ka tema kongi äkitselt uudis selle kohta, et „Jumala kohus on ikka midagi muud kui inimeste oma – see läks loodusestki ette”. Võib arvata, et esimeste hulgas oli rutanud seda uudist Ferapontile viima Obdorski munk, kes oli teda eile vaatamas käinud ja tema juurest, õudust täis, eile kohe ka lahkunud. Ma olen samuti vihjanud, et isa Paissi, kes kindlalt ja vankumatult puusärgi juures seisis ning luges ja kes seetõttu ei võinud kuulda ega näha, mis väljaspool kambrit sünnib, aimas siiski omas südames kõik peamise eksimatult ette, sest ta tundis oma keskkonda läbinisti. Segadusse ta ometi ei sattunud, vaid ootas kõike, mis veel sündida võis, hirmu tundmata, jälgides läbitungival pilgul juba oma vaimusilmas kangastuva ärevuse edasist arengut. Kuni tema kuulmist tabas äkitselt eeskojast kostev ebatavaline, väärikust juba ilmselgelt kahjustav müra. Uks paiskus pärani ja lävele astus isa Ferapont. Tema selja taga, nagu kambrist paistis ja oli selgesti näha, seisis all välistrepi juures veel terve hulk munki, kes olid teda saatnud, ja nende hulgas ka ilmikuid. Saatjad ei tulnud siiski sisse ega välistrepist üleski, vaid ootasid seal seistes, mida isa Ferapont ütleb või teeb, sest nad aimasid, ja kõigest oma jultumusest hoolimata koguni mõningase hirmuga, et ta ei ole tulnud sugugi mitte niisama. Isa Ferapont tõstis käed üles, kui oli lävel seisma jäänud, ning tema parema käe alt piilusid Obdorski külalise terased ja põnevil silmad, sest too oli ainus, kes polnud kärsinud ning oli oma mõõtmatu uudishimu tõttu isa Feraponti kannul trepist üles jooksnud. Kõik teised peale tema tõmbusid, vastupidi, niipea kui uks oli suure mürtsuga pärani lennanud, äkilise hirmu ajel veel kaugemale tagasi. Kui isa Ferapont oli käed kõrgele üles sirutanud, kisendas ta:
„Välja ajan, välja!” – ja hakkas samas igasse nelja külge pöördudes käega järgemööda kambri igale seinale ning kõigisse nelja nurka ristimärke tegema. Sellest isa Feraponti tegevusest said tema saatjad kohe aru: teati, et ta teeb alati nõnda, ükskõik kuhu ta sisse astub, ja et ta ei võta ka istet ega lausu sõnagi, enne kui on vanakurja välja ajanud.
„Saatan, mine välja, saatan, mine välja!” kordas ta iga ristimärgi puhul. „Välja ajan, välja!” kisendas ta jälle. Tal oli seljas tema alatine kore mungakuub, vööks köis. Kanepiriidest särgi alt paistis katmata rind, mis oli kasvanud hallidesse karvadesse. Jalad olid hoopis paljad. Niipea kui ta kätega vehkima asus, hakkasid rappuma ja kõlisema ka rasked ahelad, mida ta mungakuue all kandis. Isa Paissi lõpetas lugemise, astus ettepoole ja jäi oodates tema ette seisma.
„Mis asjas sa tulid, aulik isa? Miks sa vaga korda rikud? Miks sa allaheitlikku karja eksitad?” küsis ta lõpuks, vaadates isa Ferapontile rangelt otsa.
„Või et mis asjas sa tulid? Et mis sa tahad paluda? Et mis usku sa ise oled?” kordas isa Ferapont nagu vaga hull kunagi. „Mina tulin teie siitmaja võõraid välja ajama, neid va roojaseid kuradeid! Ma vaatan, palju te neid siin ilma minuta olete kokku kogund. Mul on tahtmine nad siit kasevihaga välja pühkida!”
„Ise ajad vanakurja välja – aga võib-olla oled ise just teda teenima hakanud,” jätkas isa Paissi kartmatult, „sest – kes võib enese kohta öelda, et „mina olen püha”? Ega ometi sina, aulik isa?”
„Mina olen roojane, ei ole mina püha! Mina ei istu tugitooli, ei taha, et mind nagu iidolit kummardataks!” müristas isa Ferapont. „Nüüd hävitavad inimesed püha usu ära. See kadunuke, see teie pühamees,” pöördus ta rahva poole ja näitas näpuga puusärgile, „salgas kuradid maha. Andis kuradite vastu kõhurohtu! Ja nüüd on teil siin kõik nurgad neid täis nagu ämblikke. Ja ta ise on haisema hakand. Sessinases näeme nüüd Issanda suurt märguannet.”
Tegelikult oli isa Zossima elus kord tõesti aset leidnud ka niisugune juhtumine. Ühele mungale oli kurat hakanud ennast algul unes ja pärast juba ka ilmsi näitama. Ja kui munk oli suures hirmus sedasinast lugu vagamehele tunnistanud, oli vagamees soovitanud talle lakkamatut palvetamist ja põhjalikku paastumist. Kui ka see ei aidanud, oli ta soovitanud tol mungal paastumist ja palvetamist katkestamata sisse võtta üht rohtu. Sellesinase soovituse peale lasksid nüüd paljud ennast kiusatusse viia ja arutasid asja isekeskis ning kõngutasid päid – kõige hullemini veel isa Ferapont, kellele mõned hurjutajad olid rutanud tookord sellest vagamehe „ebatavalisest” korraldusest sihukesel iseäralikul puhul kibekähku teatama.
„Mine ära, isa!” ütles nüüd isa Paissi juba käskivalt. „Kohut ei mõista inimesed, vaid Jumal. Võib-olla näeme siin säärast „märguannet”, mida mõista ei ole jõukohane ei sulle ega mulle ega kellelegi. Mine nüüd ära, isa, ja ära eksita karja!” kordas ta järeleandmatult.
„Tema ei pidand paastu, nagu skeemamunga seisus nõuab, eks sellepärast nüüd see märguanne tuligi. Ilmselge, ja seda varjata on patt!” ei taltunud oma üle mõistuse käivas kihus hoogu sattunud usumäratseja veelgi. „Laskis ennast meelitada kompvekkidega, mis prouad talle taskutes siia kokku kandsid, ajas teejoomisega maiust taga, orjas oma kõhtu, täitis seda maiuspaladega ja mõistust ülbe mõtteheietusega… Nüüd siis langeski tema peale see häbi…”
„Sinu sõnad on kerglased, isa!” kõrgendas ka isa Paissi häält. „Sinu paastumist ja enese ärasalgamist imestan ma tõesti,