.
Читать онлайн книгу.
ilmutas inimene end tegelikul kujul, mitte eksliku soovunelmana. Mõni loetles viie lemmiktoiduna orgaanilisi mustikaid, nisuorasesmuutisid, punast kinoad, tempehit, beluuga marja, kuid kulutasid viimase aastaga keskmiselt 47,40 dollarit kuus rämpstoidule. Ta märkas, et inimesed märkisid oma öökapi sisuna kvaliteetfilmide DVD-d, kuid käisid samas kaks korda kinos „Shrek nüüd ja igavesti“ 3D versiooni vaatamas ning veetsid kvaliteetfilmide festivali nädala ülikooliaegsete toakaaslastega Wyomingis pidutsedes. Ilmnes, et inimesed kirjeldasid end luuletajate ja kirjanikena ning tsiteerisid oma profiilil isegi „Ulyssest“, kuid Sam analüüsis nende e-kirju ja teadis, et omadussõnade tarvitamise poolest olid nad kõige madalama kaheteistkümne protsendi hulgas ega osanud isegi semikoolonit kasutada. Kõik valetasid. Tavaliselt ei olnud see pahatahtlik ega isegi planeeritud. Nad ei proovinud endast vale muljet jätta, vaid lihtsalt eksisid. Inimeste minapilt ja tegelik olemus osutusid täiesti erinevateks asjadeks.
Sam oli küll romantik, aga ta oli ka tarkvaraarendaja. Kuna tema tugevus peitus just viimases, siis toetus ta sellele. Ta veetis kaks nädalat, töötades lakkamatult algoritmiga, mis tuvastas inimese tegeliku olemuse. Algoritm ei kasutanud veebilehel täidetud ankeeti, vaid luges inimeste kuluaruandeid, pangakonto väljavõtteid ja e-kirju. See luges läbi internetivestlused ja tekstsõnumid, postitused ja staatused. See luges läbi blogid ja postitused teiste inimeste blogides. See jälgis internetis tehtud oste, loetud tekste ja kõike, mida inimene veebis vältis. See eiras inimese enda esitletud minapilti ja soove ning kaevas välja tema tegeliku isiksuse ja ihad. Sam segas kokku kosjasobitajate iidsed traditsioonid ja tõe, mille kasutajad enda kohta paljastasid, kuid ei tunnistanud, ning kombineeris selle tänapäevase andmetöötluse masinavärgiga. Tulemuseks oli algoritm, mis muutis kohtingumaailma. Sam hammustas läbi sinu südame koodi.
Tema meeskonnakaaslased olid rabatud. Jamie oli rahul. Ent BB oli algoritmist vaimustuses, iseäranis pärast tootedemode vaatamist ning mõistes selle hämmastavat ja uskumatut toimivust.
„Me leiame igaühele ühe ja ainsa õige kaaslase!“ rõõmustas BB. „Rohkemat pole vaja. Tõeline megarakendus!“
NAABRITÜDRUK
Loomulikult oli Sami joaks järgmiseks sammuks rakenduse katsetamine enda peal. Ta tahtis teada, kas see toimib. Ta tahtis tõestada, et see toimib. Aga eelkõige tahtis ta, et see toimiks. Ta tahtis, et rakendus otsiks läbi terve maailma ning sirutuks seejärel jumala sõrme kombel alla ja ütleks: „Tema.“ Kas algoritm oli hea? Esimese korraga valis see Sami kaaslaseks Meredith Maxwelli, kes töötas kõrvalruumis turundusosakonnas. Sami enda firmas. Esimene kohting toimus lõunasöögi ajal kontori sööklas. Kui Sam liftist väljus ja kohmetult naeratas, toetus naine samuti kohmetult naeratades vastu uksepiita.
„Meredith Maxwell,“ lausus ta Sami kätt surudes. „Sõbrad kutsuvad mind tavaliselt Maxiks.“
„Mitte Merde’iks1?“ küsis Sam ootamatult, jälestades end juba küsimuse esitamise hetkel. Kes teeks esmamulje jätmisel sellise noriva, ropu ja prantsuskeelse nalja? See oli ebaviisakas, kohatu ja natuke jõhker.
Hämmastaval kombel puhkes Meredith Maxwell naerma: „Je crois que tu es le premier.“2
Näis, et aset on leidnud tõeline ime. Naise arvates oli see naljakas. Tema arvates oli Sam naljakas. Aga tegemist ei olnud ime, vaid arvutiteadusega.
„Kus sa prantsuse keelt õppisid?“ püüdis Sam varasemast taastuda, kui kõrvalises nurgas kandikutega maha istuti.
„Õppisin aasta Brugge ülikoolis. Omandasin seal ka flaami keele.“
„See on kindlasti väga kasulik,“ lausus Sam.
„Vähem, kui arvata võiks. Räägin flaami keeles ainult oma koertega.“
„Sul on koerad?“
„Snowy ja Milou.“
„Sa panid koertele nimed belgia koomiksi järgi.“
„Nojah, belgia koomiksi ja selle ingliskeelse tõlke järgi,“ ütles Meredith Maxwell.
Sam oli endaga kohutavalt rahul. Naine ei märkinud kohtinguprofiilil midagi enda koerte nimede kohta ja Sam ei maininud lapsepõlvest alguse saanud armastust „Tintini“ koomiksi vastu, kuid tema kirjutatud algoritm oli seda siiski hoomanud. Ta pidi olema geenius. Meredith Maxwell oli aga ilus ja naljakas ja ilmselgelt tark, kolmkümmend neli aastat vana (Samile meeldisid vanemad naised, isegi kui vanusevahe oli kõigest seitse kuud), reisihuviline, polüglott, armastas koeri, fännas kohvikus pakutavat maasikajäätist ja omas lisaks nahka, mis lõhnas nagu meri.
„Päris tore oli,“ märkis Meredith kandikuid ära viies. Ent tema hääles kõlas kahtlusenoot.
„Kas peaksime seda kordama?“ küsis Sam.
„Äkki väljaspool kontorit?“ Sam täheldas, et vastus ei olnud eitav, aga samas ka mitte stiilis „mida sa jamad, kahtlemata“. Kas kõik ei läinud nii, nagu ta arvas? Kas paberil (või koodis) oli kõik suurepärane, kuid reaalsuses mitte? Või mis veelgi hullem – ehk oli see naine tema ideaalpartner, ainus temaga sobituv hing terves maailmas, inimkonna taandumine sellele platoonilisele partnerile... ja ta meeldis naisele mingil määral? Sam püüdis kiiresti meenutada edukaid esimesi kohtinguid. Kas ta oli hulluks läinud? Kontori söökla ei olnud kohe kindlasti parim esmamulje jätja. See ei tohiks üldse arvesse minna. Ta vajas uut võimalust. „Lähme mõnda erilisse kohta õhtusöögile.“
„Okei,“ vastas naine.
„Eee... näiteks Canlisi? Campagne’i? Rover’sisse?“ Sam nimetas suvaliselt kalleid restorane. Ta ei olnud üheski neist kunagi käinud. „Võiksime praamiga Victoriasse sõita? Kanada on väga romantiline.“
„Laevasõit ajab mul südame pahaks,“ vastas Meredith.
„Äkki siis see restoran Space Needle’i tipus?“
„Kas sulle meeldib pesapall?“ küsis naine vastu.
Sami hingamine peatus. Kas see oli konksuga küsimus? „Mulle meeldib pesapall.“
„Ehk õhtusöök väljaku ääres? Laupäeva õhtul? Hot dog’id ja mäng? Võiks lõbusam olla.“
Pesapall oligi lõbus. Ühtlasi oli lõbus õhtusöök restoranis, kuigi mitte nii uhke, nagu Sam esmalt pakkus, kuid Seattle’i skaalal siiski piisavalt peen. Lõbus oli ka Meredithi valitud teatrietendus ja sellele järgnenud küsitlusvoor, mis sarnanes inglise keele eksamile, kuid põhjustas palju rohkem stressi (panused olid ju ilmselgelt suuremad). Lõbust ei jäänud puudu ka Korea õudusfilmil kolmedollarilise piletiga kinos ja sama kehtis päevase matka kohta Hurricane’i mäeahelikus. Kuid kõik ei loksunud siiski kohe paika. Või ehk hoopis vastupidi.
„Pean tahes-tahtmata ütlema,“ lausus Meredith pärast päevast matka, eraldi duši all käimist, rätikuga kuivatatud niiskete juustega, punase veini ja küünalde juures ning Tai toitu nautides oma elutoa põrandal, „et sa ei ole mind endiselt suudelnud.“
„Kas tõesti?“ kohmas Sam.
„Ega vist.“
„Milline veider möödavaatamine. Mis sa arvad, miks?“
„Võib-olla ma ei meeldi sulle,“ pakkus Meredith.
„Asi pole vist ikka selles,“ lausus Sam.
„Võib-olla ma meeldin sulle, aga sa arvad, et ma olen võigas.“
„Asi pole nagu selles ka,“ jätkas Sam, samal ajal põrandal naisele lähemale nihkudes.
„Võib-olla oled sa vilets programmeerija ja sinu algoritm ei tööta ning me ei sobi üldse kokku – närune paar, hukule määratud, igasuguse keemiata.“
„Ma olen geniaalne programmeerija,“ vastas Sam.
„Võib-olla sa kardad,“ ütles Meredith.
„Mida ma kardan?“
„Eemaletõukamist.“