Hüvasti praeguseks. Sari "Harlequin". Laurie Frankel
Читать онлайн книгу.
oligi minu eesmärk,“ vastas Sam. „Mis siis halvasti on?“
Jamie kortsutas kulmu: „Halvasti on see, et ta sunnib mind sind vallandama.“
Sam mõtles esimese hooga, et Jamie viskab villast. „Nalja teed või?“ küsis ta.
„Ei.“
„Miks?“
„Sinu algoritm on tervet varandust väärt. See on geniaalne, Sam. Sa peaksid selle eest eraldi auhinna saama või midagi. BB arvab, et sa oled geenius. Aga algoritm on liiga hea.“
„Kuidas see liiga hea olla saab?“
„Selgub, et me ei teeni raha inimesi paari pannes. Me teenime, kui me neid paari ei pane, aga anname samas lootust, et peagi võib see juhtuda. Algoritm toimib liiga kiiresti. Uute kasutajate tulu on taevas, aga igakuiste tasude tulu on täiesti kadunud. BB-le läheb see tohutult maksma.“
„Sa ise just ütlesid, et me tegime temast rikka mehe,“ vaidles Sam.
„Ta tahab veel rikkamaks saada. Sellepärast ta BB ongi.“
„Sa ise just ütlesid, et ta on konverentsiga väga rahul.“
„Sellepärast ootas ta sinu vallandamisega konverentsi lõpuni.“
Jällegi leidis Sam tõestuse tõdemusele, et head uudised ei kaalu kunagi halbu üles. BB rikastumine ei olnud kohe kindlasti piisav positiivne tulem.
Ta helistas Meredithile niipea, kui oli hotelli tagasi jõudnud, ehkki teadis, et naine pole veel ärganud.
„Kas see on kättemaks?“ Meredith oli unine.
„Kas tahad häid või halbu uudiseid?“ küsis Sam vastu.
„Eeh.“
„Ma sain kinga.“
„Mida?! Miks?“
„Jamie ütles, et ma lähen BB-le liiga palju raha maksma.“
„See algoritm on geniaalne. Sina oled geniaalne.“
„Sellega on ta nõus. Aga tundub, et see ei mõju ärile hästi. Pikas perspektiivis ei ole meediakajastus piisav. Ta väidab, et pikas perspektiivis soovivad kõik, et ma ei oleks seda algoritmi leiutanud.“
„Mitte mina,“ märkis Meredith.
„Sellepärast, et sina oled hull,“ vastas Sam.
„Ma annan lahkumisavalduse.“
„Parem oleks, kui ei anna.“
„Ma alustan mässu. Terve turundusosakond kõnnib minema. Vaatame, kuidas ta meieta toime tuleb.“
„Kõik on korras.“
„See ei ole aus. Ta peaks su palka tõstma, mitte sind vallandama.“
„Mulle kulub puhkus ära.“
„Sam, mul on väga kahju. Mida ma teha saan?“
„Tule mulle homme pärastlõunal lennujaama vastu.“
LIVVIE
Veidral kombel ei olnud Meredithi järgmisel päeval lennujaamas. Teda ei olnud pärast turvakontrolli läbimist ega ka pagasialas ning ta ei helistanud Samile meeleheitlikult vabandades I-5 maanteelt tohutust ummikust, lubades, et jõuab kohe kohale. Sam ei teadnud, kas olla mures, solvunud või pahane, kui sai tekstisõnumi: „Anna andeks. Saame minu juures kokku ja ma seletan.“ Sam läks rongi peale ja mõtiskles kõnetooni puudumise üle sõnumites. Nii ei saanud kuidagi tuvastada, kas Meredith lõi araks või eelistas töötutega mitte aega veeta või mõistis, et eemalolek suurendas tõesti armastust, armastust, mida tegeliku kohalolu puhul polnudki. Või võib-olla ootab Meredith teda alasti. Tõele jälile jõudmiseks oli ainult üks moodus ja kuigi see ei seisnenud tekstsõnumi lugemises kolmkümmend viis korda, katsetas Sam seda ikkagi.
Meredith avas ukse dressides, pusas, T-särgis, sallis, mütsis, kinnastes ja silmanähtavalt mitmes paaris sokkides. Täpne vastand alastusele. Naine langes talle kaela ja Sam tundis, kuidas tema kopsud aegamisi omale kohale naasevad. Ta hoidis hetke nautides Meredithi veidi aega ning sosistas seejärel: „Praegu on august. Väljas on kakskümmend viis kraadi sooja. Miks sa jaanuarikuiseid riideid kannad?“
„Ma ei saa kuidagi sooja,“ vastas Meredith. „Muudkui värisen.“
„Kas sa oled haige?“
Meredith raputas pead, aga ei tõstnud pilku. „Vabandust, ma unustasin sulle vastu tulla.“
„Pole hullu.“ Sam oli segaduses ja ootel.
„Lahusolek ajab vist tõesti hulluks.“
„Aga ma olen tagasi,“ vastas Sam rõõmsameelselt.
„Mitte lahusolek sinust,“ märkis Meredith, „mu vanaema on surnud.“
Mis ehk kõige hullem, nad leidsid ta alles mitu päeva hiljem. Meredithi vanaema Olivia ehk Livvie veetis talved Floridas nagu iga Seattle’i terve mõistusega pensionil elanik, kuid suvel oli ta oma tütre, tütretütre, sõprade, mälestuste ja meelispaikade keskel. Tema korter asus First Hilli korterelamus, kus ta oli elanud viiskümmend aastat, kus olid üles kasvanud Meredithi ema ja onu, kus Meredith ise veetis parima osa oma lapsepõlvest. Meredithi enda vanemad kolisid aga Orcase saarele, et olla ja elada nagu kunstnikud, ning Meredith kasvas üles pottsepatöökoja ja aiamaalapi, tuuliste randade ja iidsete kuusemetsadega, ent tema süda kuulus vanaema vana maailma katusekorterisse, mis oli Meredithi jaoks justkui pelgupaik. Ta kolis esimese võimaluse avanedes linna. Tema ja vanaema olid sisuliselt naabrid.
Meredith käis vähemalt korra nädalas vanaema juures õhtust söömas, kuid astus sageli tööle minnes läbi ka hommikusöögiks või lõunastas Livviega linnas või astus läbi seeliku palistamiseks või tõi vanaemale poole enda küpsetistest või veidi suppi või mõned kirsid või karbi küpsiseid, mille ta kellegi lapse skaudirühmalt ostnud oli. Asi polnud selles, et Livvie oleks vana või saamatu või liiga väsinud olnud, nad lihtsalt nautisid teineteise seltskonda. Ent samas ei olnud ka ebatavaline, kui Meredith mõnda aega vanaemast midagi ei kuulnud. Nad ei rääkinud ega külastanud teineteist iga päev. Livviel oli palju sõpru, aktiivne seltsielu, palju tegemist. Ta elas tervislikult, kui välja arvata pool pakki suitsu päevas. Ta ise ütles selle kohta: „Ma olen kuuskümmend aastat suitsetanud. Kui see mind siiani tapnud pole, siis on see ehk mulle hea.“
Ei olnud. Meredith kohtus vanaemaga kolmapäeval õhtusöögil ja kõik oli hästi. Nad tegid plaane hiliseks hommikusöögiks nädalavahetusel. Ta helistas vanaemale reede õhtul ja jättis teate, et kavatseb millalgi läbi tulla ja anda ära poole tohutust kastitäiest tomatitest, mille naaber talle enda aiast toonud oli. Meredith taipas alles laupäeva pärastlõunal, et vanaema ei ole vastanud ja ka hommikusöögiplaanid olid kokku leppimata. See ei olnud küll täiesti ebatavaline, aga siiski muretsema panev. Livvie elas aktiivset elu, kuid tal oli mobiiltelefon. Meredith helistas uuesti, jättis veel ühe teate ja siis veel ühe, aga selleks ajaks oli kätte jõudnud juba laupäeva hilisõhtu. Viimaks läks ta pühapäeva hommikul vanaema korterisse.
Livvie istus diivanil, lugemisprillid ees, raamat süles, veeklaas puutumatult kohvilaual. Ent see oli ka kõik, mis kogu vaatepildi juures tavapärane oli. Meredith hoomas tõde ühe silmapilguga, hoomas isegi enne seda, kui avas korteri ukse ja vastu ei kõlanud pallimängu sumin raadios, õhus puudus kohvi ja saiakeste lõhn, kardinad olid ette tõmmatud ja aknad suletud, või oma südames koguni enne seda, sest vanaemal oli kombeks alati tagasi helistada, ta armastas Meredithi ja sõnapidamist, iseäranis, kui mängus oli pühapäevane hommikusöök.
Kindluse mõttes tuli kohale ka kiirabi. Arvati, et tegemist oli tugeva infarktiga. Nii tugevaga, et Livvie ei tundnud midagi. Nii tugevaga, et ta ei võtnud eest prille ega roomanud diivanilt maha ega kukkunud valust kokku ega püüdnud abi kutsuda ega tundnud isegi janu, sest veeklaas oli endiselt täis. Arstid kinnitasid, et kõik juhtus hiljuti ja Meredith ei oleks saanud vanaema