.
Читать онлайн книгу.
see üldse tähendama peaks?“ vastas Meredith. „Et kõhus on mingid värvilised putukad? Nagu väikesel tüdrukul? Et maksa kogunevad jääkained on tegelikult tiibadega ja värvilised?“
„See tuleneb kehavedelikest. Lima, veri, ila,“ sosistas Sam romantiliselt. „Sul pole neid piisavalt maksa täitmiseks värvidega. Sinu maks on lumivalge, kahvatu ja kartlik. Ripub seal kõhus ja üritab sind veenda mind mitte suudlema.“
„Sa oled tark mees, Sam,“ vastas Meredith.
„Kas see on halb?“ küsis Sam vastu, ajades end samal ajal püsti. Ta oli pooleldi suletud silmadega pingsalt Meredithi suunas kummardanud ja nüüd hakkas tal pea ringi käima. Või äkki ei olnud asi kummardamises.
Meredith mõtles veidi. „Mulle meeldivad targad mehed, aga samas oleks vist parem, kui me enne esimest suudlust vähem limast räägiksime.“
„Mul ei olnud õrna aimugi, et praegu on hetk enne meie esimest suudlust,“ lausus Sam.
„Tundub, et sa siiski ei tea kõike.“
Kas Sam suudles Meredithi või Meredith suudles Sami? Või olid nad selleks hetkeks nii lähestikku, et järgmine hingetõmme ühendas nende suud, et Sami tugevad südamelöögid tõukasid ta otse vastu naist? Või oli tegemist saatuse või sobivuse või keemia või arvutiteadusega? Sam unustas kõik need kaalutlused.
Nad jätkasid suudlemist mõnda aega. Seejärel tegid nad suudlemises pausi, lihtsalt istusid ja tõmbasid koos hinge. Meredithi korter oli kaunistatud kõikjal rippuvate mudellennukitega. Küünlavalguses vilkuvad lennukite varjud tekitasid Samis tunde, nagu ta lendaks. Või ehk ei olnud asi lennukites. Seejärel lausus Meredith: „See oli päris tore. Miks sul nii kaua aega läks?“
Sam püüdis kergel toonil vastata: „Miks sinul nii kaua aega läks?“ Ta püüdis rahustada liblikaid oma kõhus ja vestlust jätkata, samal ajal pulssi aeglustades. Selle asemel vastas ta kogemata ausalt: „Ma arvan... Ma olen suhteliselt kindel, et see on minu viimane esimene suudlus. Eales. Tahtsin seda õigeks hetkeks hoida.“
„Ja kuidas läks?“ küsis Meredith.
„Unustasin juba ära,“ lausus Sam ja Meredith naeratas, kuid ka see oli kogemata aus vastus. „Las ma proovin uuesti.“
1 sitt – pr k
2 Ma arvan, et sina teed seda esimesena – pr k
LONDON KUTSUB
Sam keeras järgmisel hommikul teise külje ja vaatas paar minutit endiselt magavat pesemata hammaste ja padjasoenguga Meredithi ning lausus seejärel: „Kolin siis sisse või mis?“
„Mis asja?“
„Kas kolin sisse? Või tahad oodata?“
„Mina mõtlesin hilisele hommikusöögile,“ vastas Meredith.
„Ja siis hakkame pakkima?“
„Mõtlesin hilisele hommikusöögile ja võib-olla jalutuskäigule. Kas sa teed nalja?“
„Merde, tegemist on maailma parima algoritmiga,“ vastas Sam.
„Maailma parimaga?“
„See algoritm ei eksi. Ma ju tegin selle ise. Toode on igati kvaliteetne.“
„Aga ikkagi. Meie esimesest suudlusest võiks mööduda rohkem kui kaksteist tundi, enne kui sa sisse kolid.“
Sam mõtles veidi. „Kas sina peaksid siis minu juurde kolima?“
„Ma ei ole kindel, millele sa vihjad, aga võta mõistus pähe – ma ei koli sinu stuudiokorterisse.“
„Miks mitte?“
„Sinu magamistuba moodustub põranda kõrgemast osast. Sinu köök seisneb ühes põletis. Mul on kaks koera.“
„Ja palju pisikesi lennukeid. Selge värk.“
„Käi Londonis ära. Räägime pärast seda.“
Sam sõitis Londonisse iga-aastasele rahvusvahelisele sotsiaalvõrgustike tehnoloogia alasele konverentsile pealkirjaga „London, armastuse linn. Tere tulemast tehnoloogia südamesse“. See pealkiri oli samal ajal rumal ja eksitav, sest London võis kehastada erinevaid asju (esimesena torkasid pähe tee, muumiad, koorega küpsetatud kartulid), aga kindlasti mitte armastust. Loomulikult oli sõit planeeritud kaua enne, kui Sam mõistis, et ta ise sellel nädalal armub. Ta otsis võimalust Meredith kaasa võtta. „Turundusega on ka vaja tegelda,“ ütles ta Jamiele ja proovis teise nurga alt. „Minu esitlus on algoritmist. Oleksime sellele vinge reklaam.“ Ent tema palveid ei võetud kuulda. „Arvan, et sinu tähelepanu on vähem hajutatud, kui tuled üksi,“ vastas Jamie.
See vastas ainult osaliselt tõele. Tegemist oli tiheda reisiga. Päevad olid täis lõputuid koosolekuid ja kohtumisi investoritega, üritusi, kohustuslikke kokteile ja hommikusööke ning lisaks lõputult parandamist vajavaid tehnilisi probleeme, mida ei saa kuidagi vältida laenatud tehnikal kaugel kodust, kui kaalul on suured rahasummad ja hiilgav mulje ning kõik konkurendid sind jälgivad ja kõik peab täpselt õigesti minema. Samile ei tundunud tehniliste probleemide hulk ja veel vähem asjaolu, et tema neid parandama pidi, loogiline, kui kõik inimesed kolme kvartali raadiuses olid arvutinohikud ja terve konverentsi mõte oli tehnoloogia, aga tal ei jäänud palju aega selle üle mõtlemiseks. Kõigele lisaks pidi jõudma ka muuseumidesse, kirikutesse, turgudele, õlleklaasi taha ja teatrisse. Veel tuli säästa aega vihmastel linnatänavatel hulkumiseks ja jõevoogude jälgimiseks ja kohvikutes tee joomiseks, samal ajal Meredithi igatsedes. Juba kahenädalane lahusolek tekitas temas leina. Ta tajus seda füüsiliselt. Tal oli tunne, nagu üks tema kopsudest oleks puudu. Ja ta nautis iga hetke sellest.
Esimese päeva hilisõhtul hotelli naastes ostis ta Tottenham Court Roadilt Hiina toitu ja leidis õnneküpsisest tarkusetera: „Lahusolek õpetab südame armastama.“ Ta saatis selle sõnumiga Meredithile.
„Täielik vale,“ kirjutas too vastuseks. „Lahusolek ajab hulluks.“
Sam hõljus tagasi hotelli, valmistus voodisse minema ja helistas Meredithile.
„Kuidas hulluks?“ küsis ta.
„Ma olen tööl,“ vastas Meredith.
„Tööl? Seal on kell viis läbi. Mine koju ja helista mulle.“
„Ma lähen Nataliega välja. Räägime äkki homme?“
„Ainult juhul, kui sa hulluks minemisest täpsemalt räägid,“ vastas Sam.
„Homme,“ lausus Meredith ja Sam jäi magama. Pool kuus hommikul hakkas videokõne rakendus häält tegema. See jõudis jupp aega häälitseda, kuni Sami unenägu veealusest takistusrajast muundus veealuseks takistusrajaks, mille läbimise auhinnaks oli kella helistamine.
„Mmm... klen,“ pomises Sam.
„Heiiii,“ hüüdis Meredith malbel pehmel ja purjus häälel.
„Hmph,“ vastas Sam.
„Kas sa kuuled?“
„Hmhmph.“
„Kas sa oled mingis koopas?“
„Ei ole koopas.“
„Ma ei näe midagi.“
„Pime on.“
„Miks?“
„Öö on.“
„Ei, siin on öö. Seal peab juba hommik olema.“
„Teoreetiliselt võib olla,“ vastas Sam vähehaaval teadvusele tulles, „aga päike pole ikkagi veel tõusnud.“
„Londonis on suvi,“ vaidles Meredith,