Hüvasti praeguseks. Sari "Harlequin". Laurie Frankel
Читать онлайн книгу.
minuga rääkimine ei ole siis piisavalt põnev?“
„Kell pool kuus hommikul on vähesed asjad põnevad.“
„Kas tahad teada, kuidas lahusolek hulluks ajab?“
„Tahan. Kuidas?“
„Pane tuli põlema, et ma sind näeks.“
Ta keeras teise külje ja pani tule põlema, kissitades Meredithi suunas teiselt poolt maakera ja poole päeva kauguselt silmi.
„See ajab sind hulluks, sest sa lähed parima sõbrannaga, keda sa mitu nädalat näinud ei ole, oma lemmikbaari, kus sa mitu kuud käinud ei ole, et vaadata, kuidas sinu lemmikpesapallimeeskond Yankeesi üksteist-üks võidab, ja ikkagi tunned sa terve õhtu, et midagi suurt ja olulist on puudu.“
„Minu igatsemine ei ole hullumeelsus. See on lihtsalt mõistlik.“
„Head ööd, Sam.“
„Lihtne öelda. Sulle ei tule poole tunni pärast äratuskõnet.“
„Kas su esitlus on homme?“
„Täna.“
„Sinu suurejooneline esitlus?“
„Seesama.“
„Sadade väga tarkade inimeste ees?“
„Võib-olla tuhandete.“
„Ja kaalul on terve firma, meie firma tulevik?“
„Ma olen väga tähtis inimene.“
„Kas sa oled närvis?“
„Järjest rohkem.“
„Appike, Sam,“ märkis Meredith, „sa peaksid tõesti magama.“
Kui Sam veidi hiljem kardinad eest tõmbas, ei läinud tuba varasemast oluliselt valgemaks. Tund hiljem kohtus ta fuajees Jamiega. Jamie oli Londonist pärit. Ta oli aasta tagasi BB otsesel korraldusel Seattle’isse Sami osakonda juhtima tulnud. Jamie väitis, et põhjuseks olid tema ülim juhtimisanne ja tehnilised teadmised. Sam kahtlustas, et BB-d tõmbas Jamie poole tolle briti aktsent, mis jättis targa ja õppinud mulje, kui Jamie BB-le tema pompoossete, üleelusuuruste ideede võimatust selgitas. Enne arvutite valdkonda sukeldumist oli Jamie õppinud Shakespeare’i koolkonna näitlejaks ning seega kirjeldas ta igapäevaseid ärilisi otsuseid dramaatiliselt, intoneeritult ja pühalikkusega, mis sobitus BB arvates tema enda ülima tähtsusega. Sellel reisil täitis Jamie nii ülemuse, giidi kui ka kuninganna kaitsja rolli.
„Ilm on siin täiesti shite, dude,“ tervitas Sam teda oma parima Monty Pythoni aktsendiga.
„Ilm on siin täiesti shite, mate,“ parandas Jamie. „Ja mida sina ka tead? Sa elad Seattle’is. Sinu ilm on täpselt sama shite.“
„Aga meie tuleme sellega paremini toime.“
„Kuidas küll?“
„Kohvikud,“ vastas Sam.
„Pubid,“ pani Jamie vastu.
„Loomulikult, sest vihma kõrvale on kindlasti vaja külma õlut ja rahustit.“
„Õlu ei ole siin külm,“ märkis Jamie.
„Minu tõendid on laual,“ vastas Sam.
„Võime sulle kohvi osta,“ lausus Jamie, kui nad metroojaama suunas kõndisid.
„Jajah, tõelise shite-kohvi.“
Jamie lükkas ta porilompi ja Sam oli sunnitud oma suurejoonelise ettekande vettinud kingades sooritama. Hoolimata sellest tervitati Sami ja tema algoritmi rõkkava aplausi ja küsimustevooruga, mis tuli katkestada poolteise tunni järel, sest keegi (kellele Sam elu lõpuni tänu võlgu jäi) vajas ruumi teise ürituse tarbeks.
Jamie viis Sami tähistama St. Pauli katedraali lähedale gastropubisse, kus Sam jõi pindi toatemperatuuril õlut ning oli sunnitud tunnistama, et tegemist oli tema elu parima õllega. Seejärel jalutasid nad üle silla Tate Moderni tutvuma hiiglaslikku fuajeed täitva eksponaadiga: Londoni õiges mõõtkavas mudeliga. Eksponaat oli valmistatud vahtkummist ja kui sa tundsid juhuslikult vajadust National Theatre’i otsas sõtkuda või komistasid sõna otseses mõttes Big Beni otsa, siis ei teinud sa viga endale ega kunstile. Mudel ulatus umbes puusadeni ja oli nii detailne, et miniatuurse Tate’i akendest avanes vaade Londoni maketile. Nad kõndisid mööda mudeli tänavaid, mis olid tegelikest tänavatest märkimisväärselt kuivemad, kuni Jamie leidis korteri, kus ta üles kasvas, ja jäi mantlihõlmaga kinni restorani külge, mille ta seni täielikult unustanud oli, kuid otsustas kohe, et peab Sami sinna õhtusöögile viima.
„Ma olen ju parim ülemus?“ märkis Jamie.
„Oled.“
„Sam, sinu ettekanne oli suurepärane. Väga tark, isegi geniaalne.“
„Aitäh.“
„Kõik läheb hästi,“ lausus Jamie.
„Läheb või?“
„Muidugi. Kõik läheb nii, nagu peab.“ Seejärel suundus ta Londoni Towerit uurima.
Ülemise korruse näitusesaalis sai Sam sõnumi Meredithilt: „Jätan su maha. Vaatasin hommikuse koosoleku ajal alla ja märkasin, et kannan ühes jalas sinist ja teises musta kinga.“
„Kuidas mina selles süüdi olen?“ kirjutas Sam.
„Igatsus ajab hulluks,“ kirjutas Meredith.
Ülejäänud reis kulges samas rütmis. Hommikul konverents. Pärastlõunane kakerdamine Jamiega mööda Londonit. Ootamine, kuni Meredith kodus ärkab ja helistab / saadab sõnumi / kirjutab / saadab e-kirja, mis kinnitab, et ta on endiselt elus ja mõtleb Sami peale. Ta saatis Samile nimekirja asjadest, mis tõestasid, et igatsus ajab hulluks.
3) Nimetasin kohviku teenindajat kogemata emaks.
4) Unustasin koeraparki kilekotid kaasa võtta ja pidin koerte kaka puulehtedega üles korjama.
5) Korjasin koerte kakat puulehtedega üles isegi siis, kui keegi ei vaadanud, ja hunnik polnud ju keset kõnniteed ega midagi. Pealegi peaksid inimesed kõndides rohkem jalgade ette vaatama ja prügimäele jõuaks vähem kilekotte, kuigi jah, minu kilekotid on biolagunevad, aga see ei aita sugugi, kui ma need koju unustan.
6) Kukkusin haledalt läbi mai/juuni kasutajasoovide ülesmärkimisel ja Wilson-Abboti projekti plaanide kokkupanemisel ja Eriniga kohtumisel seoses järgmise kuu projektiga ja keskendumisel hommikusel koosolekul, tuues kaasa Edmondsoni näägutamise (!) (nagu ma oleks tema neljaaastane laps!). Kõige selle asemel mõtlesin vaid sinule, sinule, sinule ja... sinule.
7) Kukkusin haledalt läbi punkti number 6 varjamisega ja rahuliku ja laheda ja ükskõikse ja võta-või-jäta ja huvitatud-aga-mitte-liiga fassaadi teesklemisega. Hullu. Meelsus.
Sami teine kops lasi ka jalga. Ta ei suutnud kojujõudmist ära oodata.
Viimaks oli konverentsi viimase päeva viimase sessiooni viimane koosolek lõppemas. Sam hingas kergendatult, sest enam ei pidanud ta tegelema tehniliste probleemidega ja enam ei nõudnud koosolekud tema tähelepanu ja üritused osalemist ning üheksateistkümne tunni pärast on ta juba lennukis tagasiteel oma elu juurde. Ta kohtus Jamiega samas gastropubis. Meredithi kõrval oli see pint õlut ainus, mille juurde ta nädala jooksul ikka ja jälle naasis.
Jamie saabus hilinemisega, vettinud ja meeleheitel. Ta libistas end Sami vastu laua otsa, pint õlut mõlemas käes.
„Ma ei ole enda joogiga veel alustanudki,“ noogutas Sam peaaegu täis klaasi poole. Ta tahtis iga sõõmu nautida.
„Need mõlemad on mulle endale,“ vastas Jamie. „Kas tahad häid või halbu uudiseid?“
Sami senise kogemuse põhjal ei olnud head uudised kunagi halbadest kaalukamad. Isegi mitte ligikaudselt. Vastasel