Täielikult sinu. Erin Nicholas
Читать онлайн книгу.
all,“ ütles Reed. „Tema järele on vaja vaadata.“
Ta saatis terava pilgu printsessile, kes järsku üles hüppas ja valges rüüs naise juurde ruttas.
Sophie, kes lamas selili, ühe kulmu kohal rebend ja paisuv muhk.
Printsess rääkis kiirustades oma sõbraga ja proovis tupsutada haava, samal ajal kui teine parameedik Steve nende ümber liikudes proovis kindlaks teha, kas vigastusi oli veel. Vähim, mida Zach teha sai, oli oma kolleege aidata. Zach läks ohates printsessi juurde ja võttis tal käest kinni. Ta tõmbas naise jalule.
„Hei!“ Ta lükkas Zachi käe eemale. „Lõpeta.“
„Ma pean veenduma, et sinuga on kõik hästi.“ Kui ta naist sõbrast eemale hakkas viima, surus see oma jalad vastu maad, kuid Zach oli temast kaks korda suurem. Ning mitte emotsioonide võimuses.
Uudishimu ja veetlus ei olnud ju tegelikult emotsioonid? Ja ta ei saanud olla temast sisse võetud nagunii. Ta ju tegelikult ei teadnud – kogu selle näovärvi ja meigi pärast – isegi seda, kuidas naine välja nägi.
„Minuga on hästi.“ Ta rabeles vastu.
Ta proovis mehe sõrmi oma käelt lahti kakkuda, kuni nad jõudsid paari meetri kaugusele ning Zach pööras teda nii, et ta selg jäi vastu seni veel tervet müügiboksi. Ta surus naise vastu seda ja jäi naise näoga vastakuti, mingil moel eirates kuldseid rindu, mis selleks hetkeks järsult tõusid ja langesid ainult paar sentimeetrit tema lõuast allpool. Ja suust.
Püha kurat! Kes oleks võinud arvata, et talle meeldib kuldne värv? Sest põhjus pidi seisnema selles. Talle ei meeldinud tüdrukud, kes kandsid keepe; või tüdrukud, kes käisid koomiksifestivalil. See pidi olema särav kuldne. Võibolla oli ta eelmises elus olnud mereröövel ja temas oli sajanditepikkune iha sätendava aarde järele. Sest rüüstamine ja röövimine tundusid järsku päris mõnusad.
Ta käed kibelesid tüdrukut üle kogu keha puudutama. Mis veel rääkida surinast keelel. Ja isegi kui nad ei oleks viibinud kriisiolukorras, kus tema tähelepanu nõudsid muud asjad kui mõte sellest, kuidas kuldsevärviline nahk maitsta võinuks – tegemist oli kannatanuga. Ta ei võinud kannatanuga mehkeldama hakata. See oli erakorraliste olukordade reegel number üks.
Kuid siis jõudis ta sõõrmetesse naise lõhn ning magus hõng vaid tugevdas maitsmisiha. Ta lõhnas nagu suhkrukomm.
Jeesus. Suhkrukommid? Tõsiselt?
„Sa pead kõrvale hoidma ja laskma poistel oma tööd teha,“ ütles ta karmilt. Sa ei saa praegu kedagi aidata.“
Naise silmad liikusid sõprade poole. Suu tõmbus pingule.
„Hinga,“ ütles Zach talle. Ta tõmbas korra käega piki ta käsivart, peatus siis koheselt, sest neetud küll – kuldne nahk tundus tõeliselt hea.
Naine vaatas talle üksisilmi otsa. Noogutas. Ja hingas.
„Zach, mis on…“ selja tagant lähenes Troy. „Oih.“
„Meil on siin väike probleem. Ei midagi tõsist,“ ütles Zach rahulikult, pilku naiselt pööramata.
„Saan aru.“ Troy hääles oli üllatus. Võibolla isegi lõbusus.
Zach ei hoolinud sellest. „Üllatus ja lõbusus“ olid paremad kui see, mida tema tundis. Arvestades, et ta oli samal ajal erutatud ja kaitsev, segaduses ja mures naise pärast, keda ta alles kohanud oli. Kes kandis keepi.
„Sellal kui poisid hoolitsevad su sõprade eest ja ravivad nende vigastusi, vaatan mina, et sinuga oleks kõik hästi,“ ütles ta naisele.
„Minuga on kõik korras,“ jäi ta endale kindlaks.
Ainult sellepärast, et tal praegu kuskilt ei valutanud, ei tähendanud siiski, et ta ei pruukinud olla vigastatud. Adrenaliin võis teha hulle asju.
„Hästi. Aga me peame ikkagi kindlad olema. Kuidas oleks, kui alustaksime sinu nimega?“
Ta neelatas ja limpsas huuli ning Zach mõtles, et on väärt ühte kuradi medalit selle eest, et ei vaadanud keeleotsa liikumist. Rohkem kui kaks sekundit.
„Kiera,“ öeldi talle lõpuks.
„Kas see on sinu…“ Ta silmitses naise kostüümi ülalt alla. „Haldjanimi.“
Hea küll, võibolla mitte haldja. „Sinu nõianimi?“
See oli ohtlik mäng, kindel see, kuid tema šansid õigesti arvata olid nagunii üks miljonile. „Sinu kääbikunimi?“
Ta mühatas selle peale. Päris mühatades. Ja see oli kõige armsam asi, mida Zach kunagi kuulnud oli.
„Sa arvad, et ma olen kääbik?“
„Ei, päris kindel, et mitte. Aga ma ei tea ikkagi, kes sa oled.“
„Kirenda, Leokini sõjaprintsess.“ Ta suunurk kaardus kergelt üles. Samuti väga armsalt.
Aga sõna Leokin peale tahtis ta oiata. Ta teadis „Leokini maailma“. See oli uus ülemaailmne arvutimängude fenomen, mis oli endasse imenud ta õe ja muutnud ta paari viimase kuu jooksul antisotsiaalseks zombiks. Zach vihkas seda mängu rohkem kui midagi muud.
Loomulikult oli esimene naine, kes talle üle liigagi pika aja meeldis, sisse võetud „Leokini maailmast“ ja osales koomiksifestivalil. Täpselt nii lahke oli õnn tema vastu viimasel ajal olnud.
Ta neelas kibeduse alla ja keskendus naisele. Tegemist oli kannatanuga ja ta pidi tema olukorda hindama. „Ja kui sa oled… kostümeeritud… kas ma ütlen sulle Kiera või on see rangelt Teie Majesteet?“
Naise silmad tõmbusid vidukile.
Ilmselgelt oli Zach praegusel juhtumil oma sarmi valesti hinnanud. Ta oli midagi sassi ajanud, kuid polnud kindel, kas see oli kostümeerimise või Teie Majesteedi pärast.
Just siis saabus mööda näitustehalli peamist vahekäiku rappudes sõitev kiirabiauto.
„Kellel transporti vaja on?“ hüüdis keegi.
„Siia!“ karjus Reed neile vastu.
Zach tundis, kuidas Kiera nende sõnade peale tema käte vahel kangestus. Ilmselt ootas ühte ta sõpradest ees sõit haiglasse.
„Kiera!“
Teda kutsuva naisehääle peale libistas Kiera end Zachi haardest välja ja jooksis tagasi sõprade juurde.
Kurat küll! Zach järgnes, tahtes olla kohal, kui naisele sõprade vigastustest räägiti. Sellel ei olnud midagi pistmist kuldsete rindadega. Aga võis olla seotud suurte pruunide silmadega.
Ta jõudis naisele järele, kui too kiirabiauto tagaukse juures seisis .
„Kas temaga on kõik hästi?“ küsis Kiera Reedilt.
„Tal on käel halb rebend,“ ütles Reed. „Ja ma olen mures tema selle kehapoole pärast siin.“
Ta osutas naise paremale küljele ja Zach teadis, et mure põhjuseks oli põrn või maks.
„Nad teevad talle röntgeni ja võtavad proove ning ma olen kindel, et ta jäetakse vähemalt üheks ööks jälgimiseks sisse,“ võttis Reed asja kokku.
Et Kiera nägu näha, kallutas Zach end lähemale. „Sul on kõik hästi?“
Kiera vaatas talle otsa. Tema silmades oli mure, mis pani Zachi tahtma teda oma käte vahele tõmmata.
Vau. Mis see oli? Ta oli olnud paljudes erakorralistes olukordades ja selline asi juhtus kindlasti esimest korda.
Aga Kiera noogutas. „Kõik on hästi.“
„Mul on kedagi appi vaja!“ kuulis Zach kellegi kutset. Koheselt liikus ta ümber metalli- ja plastihunniku. Seal oldi valmis Kiera teist sõpra kanderaamile sikutama. Üks parameedikutest põlvitas raami juures ja teine stabiliseeris samal ajal naise kaela.