Täielikult sinu. Erin Nicholas
Читать онлайн книгу.
pead minuga kaasa tulema.“ Ta sirutas käe ja haaras naise oma, enne kui suutis endale öelda, et käest kinnihoidmine oli halb mõte.
Sest nii see oli. Kiera kätt oli hea hoida ning hea oli ka see, kuidas ta oma sõrmed tihedalt tema omade ümber surus ja talle sõna lausumata järgnes. Ja mõte, et sai naisega kauem aega koos veeta, tundus hea. Ning kõik see oli tegelikult halb. Aga ikkagi tiris ta Kierat läbi näitustehalli otse kaose epitsentrisse.
„Mida me teeme?“ küsis ta.
„Ma pean minema kannatanuid aitama. Ja ma tahan, et sa minu kõrval püsiksid.“
„Mina? Miks?“
Zach vaatas talle otsa. Keep voogas naise seljal ning esimest korda märkas ta kuldset mõõka, mis vasakul puusal rippus. Kurat. See oli päris seksikas. „Sest sa oled oivaline äss sõjaprintsess ja inimesed siin vajavad sinusugust oivalist ässa, kes korra majja lööb.“
Naine vaatas teda üllatunult, aga kui ta pilku ära ei pööranud, nägi Zach midagi, mis mõjus kuumemalt kui kommi järele lõhnamine – sädet, millest kiirgas otsusekindlust.
„Kord majja lüüa. Selge. Sellega saan ma hakkama.“
Zach naeratas. „Ning mul oleks vaja pisut abi tõlkimisel.“
„Tõlkimisel? Ma räägin pisut hispaania keelt, aga see on ka kõik.“
„Nohikute keelt mõistad?“ Ta lootis, et ei olnud teinud vale sammu, kutsudes Kierat ja kõike muud siin – nohiklikuks.
Aga tegelikult saadeti tema suunas kerge naeratus. „Aa, nohikut. Seda räägin ma vabalt.“
Teine peatükk
Zach muigas talle vastu. „Seda mul vaja ongi.“
Kiera tundis, kuidas ta süda võpatas. See muie. Kurat.
Loomulikult taipas ta kohe, millega tegu – puhas adrenaliin. Kuid see ei teinud võpatust nõrgemaks. Ja see ei olnud viska-mind-üle-õla-ja-vii-mind-voodisse adrenaliin. Vaid viska-mind-üle-õla-ja-vii-mind-siit-välja adrenaliin. See mees oli kõndinud enesekindlalt läbi tolmu ja segaduse ning ta vabastanud. Loomulikult tundis ta mehe vastu kiindumust ja külgetõmmet.
Oli see siis adrenaliinist tekkinud ettekujutus või mitte, aga see muie oli tappev. Ühe hetke jooksul tundis ta isegi peapööritust. Ja iiveldust. Kiera kortsutas kulmu. Ei, iiveldust mitte naeratuse pärast. Lihtsalt… tasakaalu kadumisest. Või uimasusest. Või millestki muust.
Zach pigistas ta kätt ja Kiera ahmis sügavalt õhku. Talle meeldisid need käed nii väga. Kui mees oli temast kinni hoidnud ning kätega mööda ta käsivarsi üles-alla tõmmanud, oli ta maha rahunenud. Tema puudutus oli olnud soe ja kindel, just see, mida ta oli sellel hetkel vajanud. Mees oli teadnud täpselt, kuidas panna teda keset kaost turvaliselt tundma, ning sama hästi töötas see kindlasti ka nüüd. Zach oli suur mees. Nojah, suur selles mõttes, et ta oli üle meeter üheksakümne, suurte käte, suurte jalgade ja laia naeratusega. Tema õlad ja rinnakorv olid laiad, aga kõht lame, jalad pikad ja tagumik vormis…
Kiera kortsutas kulmu. Millal oli tal olnud aega tagumikku märgata?
Kui Zach oli Sophie ülesaitamiseks tema kõrvale kükitanud.
Kieral polnud plaanis hakata pead murdma, mida ütles see tema kui sõbra kohta.
Kui nad liikusid sügavamale näitustehalli keskmesse, oli seal kõike rohkem – rohkem segadust, rohkem inimesi, rohkem lärmi, rohkem probleeme. Kiera trügis Zachile lähemale. Mis sellest, et see oli reaktsioon šokile? Mehe lähedus pani ta end paremini tundma.
Zach peatus järjekordse töövormis mehe kõrval. „Kust me alustame?“
„Igalt poolt,“ ütles too süngelt.
„Sain aru.“ Zach tõmbas Kiera lähemale. „Hoia minu kõrvale, selge?“ küsis ta.
Ta noogutas. „Absoluutselt arusaadav.“ Kui ta oli pidanud seisma üksi, kiirabi ühele poole minema sõites ja Zach teisale ära kõndimas, oli ta end tundnud nii segadusse aetuna. Ta ei olnud hetkel üldse tema ise ning mees oli praeguses olukorras ainus kindel pidepunkt.
Zach vaatas enda ümber „Tihti ei saa me sellise suure alaga hakkama, aga ma luban, et meil ei ole vaja superkangelasi või keepe, et töö ära teha.“
Jah, see rahulik kindlus oli kahtlemata seksikas.
„Su vorm on natuke nagu superkangelase oma,“ ütles ta.
Mees vaatas alla ja muigas. „Tõesti?“
„See ütleb inimestele, et sa oled siin selleks, et aidata, ja annab neile kindlustunde.“
Zach tundus olevat pisut üllatunud, kuid ütles: „Hästi, seda on hea kuulda.“
„Ja minu päästsid sa kõigest taskunoaga,“ ütles Kiera, proovides anda häälele muretumat kõla. Ta tundis, kuidas Zachi käesurve tugevnes.
„Jah, me oleme kõigest tavalised kutid.“ Korraks jäi ta vait. „Hea küll, väga võimsad, tugevad ja targad tavalised kutid.“
Kiera naeratas. „Ma ei vaidle sellele vastu. Sa paned mind end paremini tundma.“
Ta tundis end ebamugavalt kohe, kui sõnad lendu olid lastud. See kõlas veidi klammerdumise moodi. Ta süüdistas kogu üks-meist-võinuks-täna-surra värki. Aga suur kõrguv keha, mis ta vastas liikus, ei aidanud kaasa. Ta tahtis mehe külge klammerduda. Pea valutas ning hetketi tundus ikka veel, nagu ruum ta ümber keerleks. Tal oli vaja millestki kinni hoida. Või kellestki.
„No see mõjub mu egole küll hästi. Seda ei juhtu iga päev, et saad päästa imeilusa printsessi.“
Ära tee sellest välja. Ta üritab sind maha rahustada. Väike flirt, et sa ei oleks närvis.
Zach juhtis ta ümber paari inimese, kellega juba tegeldi, välja sirutatud jalgade. „Arvata on, et oma kuningriigi suurte õnnetustega saad sa ise hakkama? “
„Meil ei juhtu suuri õnnetusi,“ ütles ta täiesti tõsise näoga. Võib olla õnnestub tal Kirendat ära kasutades hakkama saada, mõjumata haletsusväärsena. Ta võis küll tunduda hullumeelsena, arvestades, et Kirenda oli arvutimängu väljamõeldud tegelane, aga ta eelistas hullumeelset haletsusväärsele. „Aga vajadusel juhin ma vägesid lahingusse.“
„Ah et lahingusse?“
„Jah.“
Leokini printsessid ei olnud mingid käilakujud. Selle eest oli Kiera hoolt kandnud. Muidugi, kui ta sõbrad Pete Candon ja Dalton Sagel olid ühes ülikoolilinnaku lähedases kahtlases kõrtsis esimest korda „Leokini maailma“ mõtte välja käinud, ei oleks ta iial ette kujutanud, et poisid suudavad oma soditud märkmed ja õllest läbiimbunud ideed ajaloo kiireima kasvuga arvutimängu frantsiisiks muuta. Aga nad olid – ja kasutanud ära ka Kiera õllest läbiimbunud panust. Mis tähendas, et kuigi ta oli printsess, võis ta aeg-ajalt osaleda mõnes lahedas lahingus. Ühel või kahel trollil pea mahalöömine oli hea viis kogunenud masendusega hakkama saamiseks. Isegi kui nende pead järgmise täiskuu ajal tagasi kasvasid.
Zach naeris. „Sul pole tõenäoliselt vaja mõõkagi tupest välja tõmmata, enne kui vaenlaste armee alla annab.“
„Miks sa nii arvad?“
„Kui kõik naaberkuningriikide mehed just lollid ei ole, siis nad tahavad sulle alla anda.“
Oo, see mees arvas, et ta on nii osav. Kiera võitles näole tuleva naeratusega. Mis puutus tähelepanu kõrvalejuhtimisse, oli mees päris hea.
„Ma ei ole nende tüüp.“
„Ei? Seda on mul raske uskuda.“
„Trollid söödaksid mind pigem draakonitele ja kentaurid idapiiril paarituvad ainult omasugustega.“
Zach uuris teda hetke,