Täielikult sinu. Erin Nicholas
Читать онлайн книгу.
kael valutab,“ informeeris naise pea kõrval seisev parameedik Zachi. „Aga ta saab kõiki oma jäsemeid liigutada ja reageerib puudutamisele ja valule.“
Kokkuvõte ei olnud halb. Kaelatrauma ei olnud kunagi hea, aga asjaolu, et ta suutis liigutada ja tunda, oli positiivne.
„Oh jumal!“
Zachi tähelepanu haaras Kiera, kes oli neile järgnenud.
„Ta on meiega, Kiera,“ ütles ta kindla ja rahustava häälega. „Me hoolitseme tema eest.“ Ta astus naisele ette, tahtes, et ta vaataks pigem teda.
Kui Sophiet oldi valmis kiirabiautosse panema, ütles ta Kiera nime.
„Ta ei saa pead sulle otsavaatamiseks pöörata,“ lausus Zach. „Sa võid lähemale minna, nii saab ta sind näha ja sinuga rääkida.“
Kiera neelatas raskelt ja läks oma sõbra kõrvale. Ta võttis naise käe. „Soph, ma olen siinsamas.“
„Ma kutsusin ühe mehe esmaspäevaks teatri valgustust kontrollima.“
Kiera kortsutas kulmu ja pigistas ta kätt. „Esmaspäevaks saab sinuga kõik korda.“
Ta vaatas otsa Zachile, kes tunnetas naise selget soovi saada lausele kinnitust nagu lööki kõhtu.
Ta neelatas ja noogutas. „Ma olen kindel, et sa tunned end selleks ajaks palju paremini.“ Aga tal ei olnud aimugi, kas naise sõbranna võiks saada haiglast välja või minna tagasi tööle.
„Lihtsalt luba, et sul on meeles minu eest kohale minna, kui mina ei saa,“ ütles Sophie.
„Jah, muidugi ma luban.“
„Kas sa vannud, et sul püsib meeles? See on kella kahe ajal.“
Isegi sealt, kus Zach seisis, võis ta näha kahtlevat pilku, millega Sophie Kierat vaatas.
„Ma annan endast absoluutselt kõik, et seda meeles pidada,“ ütles Kiera.
„Ma helistan, et sulle meelde tuletada,“ vastas Sophie.
Kiera ohkas ja vaatas Steve’ile otsa. „Tema võime näägutada on hea märk, on ju?“
Steve kihistas naerda. „Nii see on.“
Sophie pandi kiirabiautosse ning siis tuli nende juurde Maya, keda Reed toetas.
„Kas sinuga on kõik korras?“ Kiera küsis seda murelikul ilmel, mis oli koheselt ta näole tõusnud.
„See on lihtsalt ettevaatusabinõu,“ ütles Maya. „Või vähemalt nii mulle öeldi.“ Ta võpatas, kui ta Reedi abiga auto peale ronis. „Reed siin ei saa aru, et Margaritad ravivad kõike ja et tasuta Margaritad on parimad. “
„Kust me tasuta Margaritasid saame?“ küsis Kiera.
„No need oleksid tasuta mulle. Sa oled mulle täiega võlgu selle eest, et mind siia vedasid.“
Kiera võpatas ja Zach tundis rumalat vajadust tema eest seista. Aga see oli naeruväärne.
„See on selle eest, et sundisite mind kodust välja tulema,“ ütles Kiera.
Tema toon ei olnud sajaprotsendiliselt heatahtlik, kuid Zach nägi, kuidas Maya talle naeratas.
„Paras mulle,“ noogutas Maya vastu.
Nad hakkasid tagaust kinni tõmbama.
„Hei!“ Maya peatas ukse, käsi aknal. „Sina,“ ütles ta Zachile osutades.
Ta astus lähemale. „Jah?“
„Hoolitse tema eest.“ Ta osutas Kierale.
Zach pöördus sõjaprintsessi poole. „Saab tehtud,“ lubas ta Mayale.
„Kas mina ei või…,“ ütles Kiera, vaadates, kuidas kiirabiauto tagauks suleti ja kuidas see ruumist välja hakkas sõitma.
„Seal ei ole ruumi, printsess,“ ütles Zach õrnalt. „Vigastusteta ei saa lahedate autodega sireenide saatel sõita. “
Kiera vaatas ikka veel kiirabiautot ja noogutas hajameelselt. „Selge.“
Zach seisis ta ette ja kummardas, et nende silmad oleksid samal kõrgusel. „Sa võid kohe sinna minna ja neid haiglas näha. Massachussettsi üldhaigla. Kui sa ei ole pereliige, siis ei pruugita palju öelda, aga kui perekondadega ühendust saad, võid sa koos nendega oodata. Õige?“
Ta noogutas taas, kuid Zach polnud kindel, kas teda kuuldi. Ta tahtis olla veendunud, et keegi oleks koos Kieraga. Oli tavaline, et õnnetusest pääsejaid tabas šokk. Tunne, et see oleks võinud mina olla, võis iga hetk kohale jõuda, kui juba ei olnud. Aga näha kedagi, kellest sa hoolisid, viga saamas, oli kõige hullem.
Zach võttis Kiera käsivarred taas oma käte vahele, hõõrus neid üles-alla ja lihtsalt ignoreeris seda, kui hea tundus naise nahk tema karmide peopesade all. Peaaegu. Rohkem kui muretseda oma tunnete pärast naise vastu, oli tarvis teda lohutada.
„Kas sa tead, kus Massachusettsi üldhaigla asub?“ Teda häiris mõte, et naine sinna üksinda kohale sõidab. Ta oli selleks ilmselgelt liialt rusutud.
Kiera noogutas. „Jah.“
„Sa saad sinna minna?“ küsis ta.
Taas noogutus.
Selge. Nii et…
„Zach! Lähme!“
Zach vaatas Reedile otsa. Tema kolleegidel oli tarvis abikäsi, nii et tal tuli mingi aeg siin olla. Ta ei saanud jääda poputama ja muretsema naise pärast, kellele meeldis ümber riietuda. „Kiera, ma pean minema, aga…“
„Ja muidugi.“ Ta raputas pead ja vaatas ringi. „Mine.“
„Aga…“ Aga ei midagi. Naisega oli kõik korras ning Zachi vajasid inimesed, kellel see nii ei olnud. „Hästi.“
Ta peast käis viivuks läbi mõte naist hüvastijätuks suudelda. Aga see olnuks hullumeelne. Nad olid just kohtunud. Keset kriisi. Mingil juhul ei tohi Zach teda suudelda.
Lõpuks lasi ta käed lahti ja astus tagasi. Aga asjaolu, et ta Kierat enam ei puudutanud, ei mõjunud vähimalgi määral tahtele teda puudutada. Sundides end lahkuma ja Reedi juurde minema, proovis ta minnes mõtteist raputada rohelisi ja kuldseid magusalõhnalisi lilli.
Kuid naine seisis ikka veel samas kohas. Hoides käsi enda ümber. Segaduses.
Persse.
„Ma kohe tulen,“ ütles ta Reedile.
Reed vaatas teda. „Sõber…“
„Ma tean.“ Ja teadiski. Ta ei oleks pidanud laskma ennast häirida. Aga ainuke moodus selleks oli olla kindel, et Kiera eest hoolitsetakse.
Zach läks jooksusammul tagasi. „Hei, printsess, mis toimub?“
Kiera vaatas teda ja ähmane pilk selgines. See mõjus talle rumalalt hästi.
„Ma ei saa kuidagi…“
Lause jäi õhku rippuma ja Zach kortsutas kulmu. „Sa ei ole valmis sõitma?“
„Me tulime Sophie autoga ja ta võtmeasjandus jäi tema kätte.“
Ah. Väike probleem. „Kas sa ei saaks kellelegi helistada?“
„Ma ei võtnud telefoni kaasa.“
„Sa võid minu oma kasutada.“
„Kedagi ei ole kodus. Ma elan koos Maya ja Sophiega,“ ütles ta. „Ilmselgelt ei ole nad… seal.“
Kurat küll, nad oli kohtunud esimest korda. Kallistamine ja suudlemine ei olnuks kohased. Neetud.
„Aga takso?“
„Mul ei ole raha.“
Zach silmitses teda uuesti, vaadates