Neitsijõgi. Esimene raamat. Robyn Carr
Читать онлайн книгу.
pidage, selline jutt ei vii meid kuhugi. Kas tahate vihma käes seista või sisse minna ja üle vaadata, mis meil siin on?“
„Ausalt öeldes sooviksin ma otsa ringi keerata ja siit otse minema sõita, aga ma kardan, et nelikveota ei jõuaks ma eriti kaugele. Veel üks pisiasi, mida oleksite võinud mainida.“
Väike valgejuukseline metsavaim trampis sõnagi lausumata kolmest trepiastmest üles, majakese verandale. Ta ei kasutanud ukse avamiseks võtit, vaid surus lihtsalt õlaga tugevalt vastu ust. „See on vihmast paisunud,“ ütles ta kriipiva häälega ja kadus majja.
Mel järgnes talle, ent ei trampinud verandal, nagu proua McCrea seda teinud oli. Ta läks sinna pigem üsna ettevaatlikult. See oli küll ohtlikult kaldus, ent paistis ukse ees tugev olevat. Majas pandi tuli põlema, kui ta ukse juurde jõudis. Hämarale tulele järgnes kohe lämmatav tolmupilv, kui proua McCrea laudlina raputas. See paiskas Meli, keda tabas köhahoog, tagasi verandale. Kui ta sellest üle sai, hingas ta sügava sõõmu külma niisket õhku ja läks tagasi sisse.
Paistis, et Proua McCrea oli hõivatud asjade korrastamisega, hoolimata koha räpasusest. Ta lükkas toole laua juurde, puhus lambivarjudelt tolmu, sättis raamatuid raamatutugedega riiulile. Mel vaatas ringi, aga vaid selleks et rahuldada oma uudishimu ja näha, kui hirmus siin oli, sest ta ei kavatsenud mingil juhul siia jääda. Siin oli tuhmunud lilleline diivan, sellega sobituvad tool ja otoman, vana kirst, mis oli kasutuses diivanilauana, ning tellistest ja viimistlemata laudadest raamaturiiul. Vaid mõne sammu kaugusel oli elutoast lauakesega eraldatud väike köök. Siin polnud koristatud selles ajast, kui viimane inimene siin süüa valmistas – mis juhtus arvatavasti aastate eest. Külmkapi ja ahju uksed seisid avatuna nagu ka enamik kapiuksi. Kraanikauss oli täis potte ja nõusid; kappides oli virnade viisi tolmuseid taldrikuid ja küllaldaselt kruuse ja klaase, kõik kasutamiseks liiga räpased.
„Mul on kahju, aga see on vastuvõetamatu,“ ütles Mel kõva häälega.
„Siin on kõigest pisut tolmune.“
„Ahjus on linnupesa!“ hüüdis Mel, kes oli täiesti endast väljas.
Proua McCrea astus poriste kummikutega kobistades kööki, sirutas käe avatud ahju ja tõmbas linnupesa välja. Ta läks ukse juurde ja viskas selle õue. Ta lükkas prillid kõrgemale ja pöördus Meli poole. „Linnupesa pole enam,“ ütles ta häälega, mis andis mõista, et Mel oli ta kannatuse proovile pannud.
„Ma pole kindel, et siin hakkama saaksin. See vana mees pidi mind tee kõrval mudast oma pikapiga välja tõmbama. Ma ei saa siia jääda, proua McCrea – ei tule kõne allagi. Lisaks, ma olen näljane ja mul pole toitu kaasas.“ Ta naeris õõnsalt. „Mulle öeldi, et mind ootab sobiv majutus, ja ma eeldasin, et see tähendab puhast elamist ja piisavalt toitu paariks päevaks, kuni jõuan ise poodi minna. Aga see…“
„Sul on leping,“ tuletas proua McCrea meelde.
„Sinul ka,“ ütles Mel. „Ma arvan, et mitte keegi ei nõustuks sellega, et see siin on piisav või kasutamiseks valmis.“
Hope vaatas üles. „Katus ei leki, see on hea märk.“
„Mitte piisavalt hea, ma kardan.“
„See pagana Cheryl Creighton pidi siia tulema ja põhjalikult koristama, aga ta leidis kolm päeva järjest vabandusi. Ma pakun, et ta jõi jälle. Mul on autos voodipesu ja ma viin sind õhtusööki ostma. Hommikul paistab kõik parem.“
„Kas siin pole mõnda teist kohta, kuhu ma saaksin ööseks jääda? Külalismaja? Motelli kiirtee ääres?“
„Külalismaja?“ küsis proua McCrea naerdes. „Kas see koht näeb teie arvates välja nagu turistilõks? Kiirtee on tunniajase sõidu kaugusel ja praegu pole tegu tavalise vihmasajuga. Mul on suur maja, kus pole ruumi – see on maast laeni rämpsu täis. Nad panevad selle põlema, kui ma suren. Diivani puhtaks tegemiseks kuluks terve öö.“
„Midagi peab ju olema…“
„Lähim koht on Jo Elleni juures – tal on garaaži kohal kena vaba tuba, mida ta mõnikord välja üürib. Aga te ei tahaks sinna jääda. Tema abikaasa võib olla paras tülin. Ta on Neitsijõel rohkem kui ühe naise käest korvi saanud – ja see poleks sugugi hea, kui sa oled öösärgis, Jo Ellen magab sügavalt ja temal tekivad siivutud mõtted. See mees on käperdaja, vaat mis.“
Oh jumal, mõtles Mel. See koht paistis iga hetkega üha hullem ja hullem.
„Tead tüdruk, mis me teeme. Ma teen sooja vee saamiseks tule, panen külmkapi ja radiaatori tööle ja siis me läheme välja sooja õhtusöögi järele.“
„Kohvikusse?“
„See koht suleti juba kolm aastat tagasi,“ ütles proua McCrea.
„Aga mulle saadeti selle kohta foto – nagu oleks see koht, kus ma järgmise aasta vältel saan lõuna- ja õhtusööki söömas käia!“
„Pisiasjad. Taevas, küll sa kütad ennast alles üles.“
„Kütan üles?“
„Mine hüppa autosse ja ma tulen kohe järele,“ kamandas proua McCrea. Seejärel läks ta Meli eirates külmkapi juurde ja kükitas, et selle pistikut pistikupessa torgata. Tuli läks hetkega põlema ja proua McCrea pistis käe sisse, et temperatuuri seadistada, ning sulges seejärel ukse. Külmkapi mootor tegi tööle minnes kahtlast krigisevat häält.
Mel läks Suburbani juurde, nagu kästud, ent see oli nii kõrge, et ta leidis end avatud ukse siseküljest kinni krabamast ja peaaegu roomamast, et autosse saada. Ta tundis end seal palju turvalisemalt kui majas, kus võõrustaja tema heaks gaasiboilerit süütas. Ta mõtles viivuks, et kui see peaks plahvatama ja majakese hävitama, võivad nad siin ja kohe kogu loole joone alla tõmmata.
Ta vaatas kõrvalistmelt üle õla ja nägi, et Suburban oli täis patju, tekke ja kaste. Varud kokkukukkuva maja jaoks, oletas ta. Nojah, kui ta siit ka täna õhtul minema ei pääse, võib ta vajaduse korral oma autos magada. Kõigi nende tekkidega ei külmu ta vähemalt surnuks. Aga kohe koidikul…
Möödus mõni minut ja proua McCrea tuli majast välja ning tõmbas ukse kinni. Ei mingit lukustamist. Melile avaldas muljet nobedus, millega vana naine Suburbanisse ronis. Ta pani jala astmelauale, haaras ühe käega ukse kohal olevast käepidemest, teisega istme käetoest ja potsatas hooga istmele. Tal oli istumise alla üsna suur padi pandud ja iste oli lükatud nii ette kui võimalik, et ta pedaalideni ulataks. Ta lükkas sõnagi lausumata käigu sisse ja tagurdas oskuslikult mööda kitsast sissesõiduteed välja.
„Kui me paar nädalat tagasi rääkisime, siis sa ütlesid, et oled üsna vastupidav,“ tuletas proua McCrea talle meelde.
„Ma olengi. Olen viimased kaks aastat vastutanud kolme tuhande voodikohaga naistetiiva eest maakonnahaiglas. Meieni jõudsid kõik kõige raskemad juhud ja lootusetumad patsiendid ja ma sain kuradi hästi hakkama, kui ma seda ka ise ütlen. Enne seda veetsin aastaid Los Angelese kesklinna traumapunktis, väga karm koht ükskõik kelle standardite järgi. Ma arvasin, et sa pidasid silmas vastupidavust meditsiini vallas. Ma ei teadnud, et sinu arvates peaksin olema kogenud ääremaalane.“
„Jumal, sina ka jõuad. Sa tunned end paremini, kui oled süüa saanud.“
„Ma loodan küll,“ vastas Mel. Ent sisimas ütles ta: „Ma ei saa siia jääda. See on hullumeelne, ma tunnistan seda ja kaon siit kus kurat.“ Ainus asi, mida ta tõeliselt kartis, oli selle tunnistamine Joeyle.
Nad ei rääkinud terve autosõidu vältel. Meli arvates polnud eriti midagi öelda. Pealegi köitis teda kergus, kiirus ja osavus, millega proua McCrea suurt Suburbani valitses, rappudes mööda puudega ääristatud teed ja võttes kallavas vihmas kitsaid kurve.
Mel oli arvanud, et ta saab siin valust ja üksindusest ja hirmust hinge tõmmata. Et tunneb kergendust, et ei pea tegelema murettekitavate patsientidega, kes olid kas kurjategijad või kuritööde ohvrid, või siis laastavalt