Neitsijõgi. Esimene raamat. Robyn Carr
Читать онлайн книгу.
„Oh, ei,“ ütles Jack, üllatades Meli valju naeruga. „Kas sul oleks saanud veel hullem päev olla? Kui sa soovid, siis mul on oma eluruumides dušš – puhas kui prillikivi.“ Ta muigas uuesti. „Rätikud lõhnavad isegi Lenori järele.“
„Aitäh, aga ma arvan, et liigun lihtsalt edasi. Kui rannikule lähemale jõuan, võtan hotellitoa ja korraldan endale vaikse, sooja ja puhta õhtu. Ehk laenutan mõne filmi.“
„Kõlab hästi,“ ütles Jack. „Seejärel tagasi Los Angelesse?“
Mel kehitas õlgu. „Ei,“ ütles ta. Ta ei saanud seda teha. Kõik haiglast koduni tuletaks meelde armsaid mälestusi ja tõstaks leina pinnale. Ta ei saaks eluga edasi minna, kui Los Angelesse jääks. Pealegi, nüüd polnud seal tema jaoks enam midagi. „On aeg muutusteks. Aga tuleb välja, et see oli liiga suur muutus. Kas sa oled siin kogu elu elanud?“
„Mina? Ei. Kõigest mõnda aega. Ma kasvasin üles Sacramentos. Ma otsisin kalastamiseks head kohta ja jäin paigale. Muutsin selle maja baariks ja toidukohaks ning tegin juurdeehituse elamiseks. Väike, aga mugav. Jutlustajal on tuba ülakorrusel, köögi kohal.“
„Mille pagana päralt sa küll siia jäid? Ma ei püüa olla ninakas – siin ei paista erilist linna olevat.“
„Kui sul aega oleks, siis ma näitaksin sulle. See on imeline koht. Linnas ja selle ümber elab üle kuuesaja inimese. Paljudel suurlinnade elanikel on Neitsijõe ääres maamajad – siin on rahulik ja kalapüük on suurepärane. Linnas ei liigu küll palju turiste, aga kalamehed käivad siin üsna regulaarselt ja mõned jahimehed astuvad hooaja jooksul läbi. Jutlustajat tuntakse tema kokakunsti tõttu ja see on linnas ainus koht, kus õlut saab. Me asume otse sekvoiade jalamil – võimas. Majesteetlik. Kogu suve on riigimetsades palju matkajaid ja laagrilisi. Taevas ja õhk siin väljas – midagi sellist lihtsalt linnast ei leia.“
„Ja sinu poeg töötab siin koos sinuga?“
„Poeg? Oh,“ ta naeris. „Ricky? Ta on üks selle linna poistest. Ta töötab suurem osa päevi pärast kooli baaris. Tubli laps.“
„Kas sul perekond on?“ küsis Mel.
„Õed ja sugulased Sacramentos. Minu isa on ikka veel seal, aga ema kaotasin mõne aasta eest.“
Jutlustaja tuli köögist välja, hoides käes auravat taldrikut ja salvrätikut. Kui ta selle Meli ette asetas, sirutas Jack käe leti alla ja tõi sealt lagedale lauahõbeda ja salvrätiku. Taldrikul oli koheva välimusega juustuomlett paprika, vorstipirukate, puuviljade, koduste friikartulite ja röstsaiaga. Kusagilt ilmus välja jäävesi; kohvikruus täideti taas.
Mel asus omleti kallale ja pani selle suhu. See sulas seal, rikkaliku ja maitsvana. „Mmm,“ ütles naine ja lasi silmadel kinni vajuda. Olles selle alla neelanud, lausus ta: „Ma olen siin kaks korda söönud ja pean ütlema, et siinne toit on üks parimaid, mida ma kunagi saanud olen.“
„Mina ja Jutlustaja – me võime mõnikord head toitu valmistada. Jutlustajal on tõeline anne. Ja ta polnud kokk, enne kui siia üles tuli.“
Mel võttis veel ühe ampsu. Jack kavatses nähtavasti terve ta söömaaja seal seista ja vaadata, kuidas ta iga ampsu naudib. „Räägi siis,“ ütles ta, „mis teema selle arsti ja proua McCreaga on?“
„Vaatame siis,“ vastas Jack ja toetus seljaga kapi najale, käsivarred laiad, suured käed kummalegi poole toetatud. „Neil on kombeks näägelda. Kaks vankumatu arvamusega, kangekaelset vana peeru, kes ei suuda milleski ühele meelele jõuda. Tegelikult kuluks arstile minu arvates abi ära – aga sa said ilmselt aru, et ta on sellele pisut vastu.“
Mel häälitses nõustuvalt, suu täis kõige imelisemat munarooga, mida ta kunagi söönud oli.
„Selle väikese linnaga on nii, et mõnikord möödub päevi, ilma et keegi arstiabi vajaks. Aga on ka nädalaid, kui kõigil on vaja arsti näha – gripipuhang samal ajal, kui kolm naist on kohe sünnitamas, ja just siis kukub keegi hobuselt või katuselt. Nii ta läheb. Ja kuigi talle ei meeldi seda tunnistada, on ta seitsekümmend.“ Jack kehitas õlgu. „Järgmise linna arst jääb vähemalt poole tunni kaugusele ja inimeste jaoks, kes linnast väljas farmides ja rantšodes elavad, rohkem kui tunni kaugusele. Haigla on veelgi kaugemal. Me peame ka mõtlema sellele, mis saab siis, kui tohter sureb, mis aga loodetavasti niipea ei juhtu.“
Mel neelas ja võttis lonksu vett. „Miks proua McCrea selle enda peale on võtnud?“ küsis ta. „Kas ta püüab tõesti arsti asendada, nagu too väidab?“
„Ei. Aga tohtrihärra vanuse tõttu on viimane aeg mingit laadi järeltulija peale mõelda, arvan ma. Hope’i abikaasa jättis talle piisavalt, et hästi ära elada – ta on minu teada juba kaua lesk olnud. Ja paistab, et ta teeb kõik, mis võimalik, et linna koos hoida. Ta otsib ka kirikuõpetajat, politseinikku ja õpetajat, esimesest kaheksanda klassini, et väikesed ei peaks bussiga kaks linna kaugemale sõitma. Ta pole suurt edu saavutanud.“
„Nähtavasti ei hinda doktor Mullins tema pingutusi,“ ütles Mel salvrätikuga huuli tupsutades.
„Ta kaitseb oma territooriumi. Ta pole mingil juhul valmis pensionile minema. Võib-olla ta kardab, et keegi ilmub välja ja võtab ta töö üle, jättes ta tegevusetult istuma. Selline mees nagu meie arst, kes pole kunagi abielus olnud ja on terve elu linna teenistuses olnud, oleks sellele vastu. Aga… tead… Mõne aasta eest oli üks vahejuhtum, just enne seda, kui mina siia tulin. Kaks hädaolukorda korraga. Veoauto sõitis teelt välja ja juht oli kriitilises seisus ning samal ajal oli ühel lapsel raske gripp, mis osutus kopsupõletikuks, mis takistas hingamist. Tohter sai veoautojuhil verejooksu pidama, aga selleks ajaks, kui ta üle jõe lapse juurde jõudis, oli juba liiga hilja.“
„Jumal küll,“ ütles Mel. „See tekitas kindlasti vimma.“
„Ma ei usu, et keegi teda tegelikult süüdistab. Ta on siin nii mõnegi elu päästnud. Aga mõte, et talle võiks abi ära kuluda, leiab üha rohkem toetuspinda.“ Jack naeratas. „Sa oled esimene, kes kohale on ilmunud.“
„Hmm,“ ütles Mel ja võttis viimase lonksu kohvi. Ta kuulis, kuidas selja taga uks avanes ja paar meest sisse astus.
„Harv. Ron,“ ütles Jack. Mehed teretasid ja istusid akna alla lauda. Jack vaatas uuesti Melile otsa. „Mis pani sind siia üles tulema?“ küsis ta.
„Läbipõlemine,“ ütles Mel. „Mul sai kõrini sellest, et olin politseinike ja mõrvauurijatega sina peal.“
„Issand, millist tööd sa siis täpsemalt tegid?“
„Kas sa oled kunagi sõjas käinud?“ küsis Mel.
„Tegelikult küll,“ vastas Jack noogutades.
„Nojah, suurlinna haiglad ja traumapunktid võivad selliseks muutuda. Kui ma pereõeks õppisin, veetsin aastaid Los Angelese kesklinna erakorralise meditsiini osakonnas, ja oli päevi, mil see tundus lahinguväljana. Kurjategijad, kes toodi kiirabisse pärast arreteerimisel saadud vigastusi – inimesed, kes olid ikka veel nii metsikud ja allumatud, et kolm-neli politseinikku pidid neid kinni hoidma sel ajal, kui keegi õdedest proovis neile kanüüli panna. Sõltlased, kes olid nii pilves, et isegi kolm lasku politseiniku elektrišokirelvast ei võtnud neil hoogu maha, ammugi siis Narcani doos. Üleannustamine, vägivaldsete kuritegude ohvrid ning arvestades, et see oli Los Angelese suurim traumapunkt, siis mõned kõige kohutavamad liiklusõnnetused ja kuulihaavad… Ja hullud inimesed, keda keegi ei valva, kellel pole kuhugi minna ja kes ei võta oma ravimeid ja… Ära saa minust valesti aru, me tegime head tööd. Suurepärast tööd. Ma olen väga uhke selle üle, mida me teinud oleme. Parim meeskond, võib-olla, Ameerikas.“
Ta keeras hetkeks pilgu kõrvale, mõeldes. Keskkond oli metsik ja kaootiline, ometi ajal, mil ta töötas koos abikaasaga ja armus temasse, oli see olnud põnev ja pakkus rahuldust. Ta raputas hetkeks pead ja jätkas.
„Ma suundusin erakorralise meditsiini osakonnast naiste tervise juurde, mis,