Neitsijõgi. Esimene raamat. Robyn Carr
Читать онлайн книгу.
nautides metsa rikkumatut ilu. Ta polnud lihtsalt kordagi arvanud, et naaseb nii sügavale loodusesse.
Otsustavaks oli saanud väljavaade aidata ilmale tuua peamiselt kindlustamata naiste lapsi maakohas. Meditsiiniõena töötamine pakkus küll rahuldust, ent ämmaemandus oli tema tõeline kutsumus.
Joey oli nüüd tema ainus perekond; ta tahtis, et Mel läheks Colorado Springsi ja elaks tema juures koos Joey abikaasa Billi ja nende kolme lapsega. Aga Mel polnud tahtnud vahetada üht linna teise vastu, kuigi Colorado Springs oli märkimisväärselt väiksem. Nüüd, kui tal ühtegi paremat mõtet polnud, oli ta sunnitud seal tööd otsima.
Kui nad möödusid sellest, mis paistis olevat linn, tegi ta uuesti nägusid. „Kas see on linn? Sest ka seda polnud sinu saadetud piltidel.“
„Neitsijõgi,“ ütles proua McCrea. „Selline, nagu ta on. Päevavalguses näeb siin palju parem välja, seda kindlasti. Pagan, sadu on nii tugev. Märtsis on meil alati selline vastik ilm. See seal on tohtri maja, kus ta patsiente vastu võtab. Ta teeb ka palju kodukülastusi. Raamatukogu,“ osutas ta. „Avatud teisipäeviti.“
Nad möödusid meeldiva välimusega torniga kirikust, mille aknad paistsid küll olevat laudadega kaetud, ent vähemalt tundis ta selle ära. Seal oli ka pood, palju vanem ja räsitum, omanik lukustas just ööseks välisust. Tänavat ääristas tosin maja – väikesed ja vanad. „Kus koolimaja on?“ küsis Mel.
„Mis koolimaja?“ küsis proua McCrea.
„See, mis oli värbajale saadetud pildil.“
„Hmm. Ei kujutagi ette, kust ma selle sain. Meil pole kooli. Veel.“
„Jumal,“ oigas Mel.
Tänav oli lai, kuid pime ja tühi – siin polnud tänavavalgustust. Vana naine oli ilmselt pildid oma vanadest fotoalbumitest välja otsinud. Või näppas ta need ehk mõnelt teiselt linnalt.
Proua McCrea sõitis arsti maja vastas üle tee oleva pealtnäha suure maamaja ette, millel oli lai veranda ja suur aed, kui aknal seisev neoonsilt, mis ütles „Avatud“, andis Melile teada, et tegemist oli kõrtsi või kohvikuga. „Tule,“ ütles proua McCrea. „Soojendame su kõhu ja tuju üles.“
„Aitäh;“ ütles Mel, püüdes viisakas olla. Ta oli näljast nõrkemas ega tahtnud, et ta suhtumine talle õhtusöögi maksma läheks, kuigi ta ei uskunud, et miski peale kõhu siin sooja saab. Ta vaatas kella. Seitse.
Proua McCrea raputas verandal oma keepi, enne kui sisse astus, ent Mel ei kandnud vihmamantlit. Tal polnud ka vihmavarju. Ta jakk oli nüüd läbimärg ja ta lõhnas märgade lammaste järele.
Sisse astudes oli ta meeldivalt üllatunud. Siin oli hämar ja puidune ning tuli leegitses suures kivikoldes. Poleeritud puitpõrandad olid säravpuhtad ja midagi lõhnas hästi, söödavalt. Pika baarileti taga, alkoholipudeleid täis riiulite kohal, oli seinale kinnitatud tohutu kala; teisel seinal oli karunahk, nii suur, et kattis pool seina. Ukse kohal seisis hirvepea. Huhh. Jahimajake? Siin oli umbes tosin ilma laudlinadeta lauda ning vaid üks klient baaris: vana mees, kes oli ta mudast välja tõmmanud, istus joogi kohal kössis.
Baarileti taga seisis pikk mees ruudulises särgis, käised üles keeratud, ja hõõrus rätikuga klaasi. Ta paistis olevat hilistes kolmekümnendates ja ta pruunid juuksed olid lühikeseks pügatud. Ta kergitas tervituseks väljendusrikkaid kulme ja lõuga, kui nad sisenesid. Seejärel kaardusid ta huuled naeratuseks.
„Istu siia,“ ütles Hope McCrea ja osutas lauale kamina lähedal. „Ma toon sulle midagi.“
Mel võttis mantli seljast ja riputas selle tooli seljatoele tule paistele kuivama. Ta soojendas ennast, hõõrudes leekide kohal jäiseid käsi ägedalt kokku. See oli rohkem see, mida ta oodanud oli: hubane, puhas majake, leegitsev tuli, eine pliidil ootamas. Talle sobiks küll surnud loomadeta, ent see kuulus jahimaade juurde.
„Võta,“ ütles vana naine ja surus talle pihku väikese klaasi merevaigukollase vedelikuga. „See soojendab su üles. Jackil on hautis pliidil ja leib soojendajas. Me ajame kõik joonde.“
„Mis see on?“ küsis Mel.
„Brändi. Kas sa saad selle joodud?“
„Võid kindel olla,“ ütles Mel ja võttis tänulikult lonksu, tundes, kuidas see kõrvetades ta tühja kõhu poole liikus. Ta lasi hetkeks silmadel kinni vajuda, hinnates ootamatult head kvaliteeti. Ta vaatas tagasi baarileti poole, ent baarmen oli kadunud. „See mees,“ ütles ta lõpuks ainsale kliendile osutades, „ta tõmbas mind kraavist välja.“
„Doktor Mullins,“ selgitas proua McCrea. „Sa võid temaga sama hästi ka kohe kohtuda, kui oled nõus tule juurest lahkuma.“
„Milleks?“ küsis Mel. „Ma ju ütlesin – ma ei jää siia.“
„Hästi,“ ütles vana naine väsinult. „Siis sa võid korraga nii tere kui head aega öelda. Tule.“ Ta pöördus ja hakkas vana tohtri poole liikuma ning Mel järgnes talle väsinud ohkega. „Doktor, see on Melinda Monroe, juhul kui sa enne tema nime ei kuulnud. Preili Monroe, see on doktor Mullins.“
Mees tõstis oma vesiste silmadega pilgu joogi kohalt ja vaatas talle otsa, ent ta artriitilised käed ei lahkunud hetkekski klaasilt. Ta noogutas korra.
„Aitäh veel kord,“ ütles Mel. „Kraavist välja tõmbamise eest.“
Vana tohter noogutas veel korra ja pööras pilgu tagasi oma joogile.
Nii palju siis väikelinna sõbralikust õhkkonnast, mõtles Mel. Proua McCrea läks tagasi kamina juurde. Ta sättis end laua taha istuma.
„Vabandage,“ ütles Mel arstile. Mees vaatas tema poole, kuid ta puhmas valged kulmud olid põrnitsevalt kokku surutud ning ta silmitses Meli üle prilliraamide. Valged juuksed olid tedretähnilise peanaha kohal nii õhukesed, et paistis, nagu oleks tal kulmudes isegi rohkem karvu kui peas. „Meeldiv kohtuda. Teil oli siin üleval siis abi vaja?“ Mees paistis teda vaid põrnitsevat. „Teil polnud abi vaja? Kumb õige on?“
„Mul pole eriti abi vaja,“ ütles mees talle pahuralt. „Aga see vana naine on juba aastaid püüdnud mulle asendajat leida. See on talle nagu kinnisidee.“
„Ja miks see nii on?“ küsis Mel.
„Pole aimugi.“ Mees vaatas uuesti klaasi. „Ehk ma lihtsalt ei meeldi talle. Kuna ta mulle ka eriti ei meeldi, siis pole eriti vahet.“
Baarmen, kes oli ilmselt ühtlasi omanik, tõi tagaruumist välja aurava kausi, ent jäi baarileti otsa seisma ja vaatas, kuidas Mel vana tohtriga vestles.
„Nojah, ära muretse,“ vastas Mel. „Ma ei jää siia. Seda olukorda kirjeldati mulle hoopis teistsugusena. Ma lahkun hommikul, kohe, kui vihm järele jääb.“
„Raiskasid aega, kas pole?“ küsis doktor Mullins talle otsa vaatamata.
„Ilmselt küll. Nagu sellest veel vähe oleks, et see koht pole sugugi selline, nagu mulle kirjeldati, siis kuidas oleks probleemiga, et teil pole meditsiiniõde ega ämmaemandat vajagi?“
„Näed siis,“ ütles mees.
Mel ohkas. Ta lootis, et leiab Colorados korraliku töökoha.
Noormees, teismeline, tõi köögist baari kandikutäie klaase. Tema välimus sarnanes baarmeni omaga, lühikeseks lõigatud paksud pruunid juuksed, flanellsärk ja teksad. Nägus laps, mõtles Mel ta tugevat lõuga, sirget nina ja tihedaid kulme vaadeldes. Kui poiss oli kandikut baarileti alla maha panemas, jäi ta äkki seisma ja vaatas üllatunult Meli poole. Ta silmad läksid pärani; suu vajus hetkeks lahti. Mel kallutas pisut pead ja kinkis poisile naeratuse. Noormees sulges aeglaselt suu, ent seisis kangestununa, kandik käes.
Mel keeras pilgu kõrvale nii poisilt kui arstilt. Ta suundus proua McCrea laua poole. Baarmen asetas lauale kausi koos salvrätiku ja söögiriistadega ning jäi siis teda oodates seisma. Ta hoidis Meli jaoks tooli. Nii lähedalt nägi Mel, kui suure mehega