Liiga hea, et olla tõsi. Kristan Higgins
Читать онлайн книгу.
või iial teada, tädi Mavis,” vastasin armsa naeratusega. See oli täna juba kaheksas kord, kui niisugust mõtteavaldust kuulsin. Plaanisin lasta selle endale otsa ette tätoveerida. Ma ei muretse. Varsti ongi minu kord.
„Kas on raske neid koos näha?” haugatas Mavis.
„Ei, mitte sugugi,” luiskasin endiselt naeratades. „Mul on väga hea meel, et nad käivad.” Selge see, et rõõmus on vist liialdus, aga siiski. Mida muud siis öelda saaksin? See oli keeruline.
„Sa oled vapper,” lausus Mavis. „Sa oled üks vapper naine, Grace Emerson.” Siis trampis ta minema, otsides kedagi teist, keda piinata.
„Okei, lase tulla,” nõudis õde Margaret mu laua äärde istuma prantsatades. „Kas otsid mõnd head terariista, millega randmeid hakkida? Või kavatsed natuke vingugaasi sisse hingata?”
„Oh, kuula nüüd ennast, sa suur pehmik. Su õelik hoolitsus toob mulle lausa pisarad silma.”
Margaret irvitas. „Noh? Räägi oma suurele õele kõik ära.”
Rüüpasin suure sõõmu džinni toonikuga. „Ma hakkan pisut väsima inimestest, kes räägivad, kui vapper ma olen, nagu oleksin mingi granaadi otsa hüpanud mereväelane. See, et olen üksik, ei ole sugugi kõige hullem asi maailmas.”
„Mina soovin kogu aeg, et oleksin üksik,” kostis Margs, kui ta abikaasa meie juurde astus.
„Tsau, Stuart!” tervitasin õrnalt. „Ma ei näinud sind täna koolis.” Stuart oli Manningis koolipsühholoog ning tema oligi mind kuus aastat tagasi ajaloo osakonna avamisele kaasa võtnud. Ta elas teatud mõttes stereotüübi järgi… kandis triiksärke ja nende peal villaseid veste, tuttidega susse ja kohustuslikku habet. Leebe ja rahuliku mehena oli Stuart ülikoolis Margareti kohanud ja sellest ajast saati teda pühendunult teeninud.
„Kuidas sa vastu pead, Grace?” küsis ta, ulatades mulle värske versiooni mu põhijoogist, džinni tooniku ja sidruniga.
„Kõik on korras, Stuart,” vastasin.
„Tere, Margaret, tere, Stuart!” hõikas tädi Reggie tantsupõrandalt. Siis märkas ta mind ja tardus. „Oh, tere, Grace, küll sa näed kena välja. Ja pea püsti, kullake. Ühel päeval tantsid sa juba omaenda pulmas.”
„Jessas, aitäh, tädi Reggie,” vastasin, saates õele tähendusrikka pilgu. Reggie naeratas mulle nukralt ja triivis minema keelt peksma.
„Minu arust on see ikkagi jube,” ütles Margaret. „Kuidas Andrew ja Natalie üldse saavad… Helde Jeesus ja tema okaskroon! See ei mahu mulle lihtsalt pähe. Kus nad üldse on?”
„Grace, kuidas sul läheb? Kas püüad lihtsalt head muljet jätta, kullake, või on sinuga päriselt ka kõik korras?” See tuli emalt, kes oli nüüd meie laua juurde astunud. Tema järel tuli isa, kes lükkas ratastoolis enda muldvana ema.
„Tal on kõik korras, Nancy!” käratas ta. „Vaata teda! Kas sa ei näe, et temaga on kõik korras? Jäta ta rahule! Ära räägi sellest.”
„Ole vait, Jim. Ma tunnen oma lapsi ja sellel siin on valus. Hea lapsevanem saab sellest aru.” Ema saatis isale tähendusrikka ja külma pilgu.
„Hea lapsevanem? Ma olen suurepärane lapsevanem,” nähvas isa vastu.
„Minuga on kõik korras, emme. Papsil on õigus. Roosa ja rõõmus. Kuule, onju Kitty näeb viimase peal välja?”
„Peaaegu sama ilus nagu oma esimeses pulmas,” ütles Margaret.
„Kas sa Andrew’d oled näinud?” küsis ema. „Kas see on raske, kullake?”
„Minuga on kõik korras,” kordasin. „Ausõna. Kõik on korras.”
Mémé, mu üheksakümne kolme aastane vanaema, veeretas jääd viski ja soodavee klaasis. „Kui Grace ei suuda meest kinni hoida, siis on armastuses ja sõjas kõik korras.”
„Oo, ta on elus!” ütles Margaret.
Mémé ei teinud temast väljagi ning takseeris mind rähmaste silmade tauniva pilguga. „Minul polnud meeste leidmisega kunagi probleemi. Mehed armastasid mind. Omal ajal olin päris korralik iludus, teate küll.”
„Ja oled ikka veel,” laususin. „Sa ainult vaata ennast! Kuidas sa seda teed, Mémé? Sa ei paista päevagi vanemana kui sada kümme.”
„Palun, Grace,” pomises isa väsinult. „Sa valad õli tulle.”
„Eks naera, kui tahad, Grace. Vähemalt ei jätnud minu peigmees mind kunagi maha.” Mémé kulistas viimase Manhattani-lonksu alla ja ulatas klaasi papsile, kes selle kuulekalt vastu võttis.
„Sul pole meest vaja,” sõnas ema kindlalt. „Ühelgi naisel ei ole.” Ta tõstis mu isa poole tähendusrikka pilgu.
„Mida see tähendama peaks?” nähvas isa.
„Tähendab, mida tähendab,” kostis ema pinevalt.
Isa pööritas silmi. „Stuart, lähme teeme järgmise ringi, poeg. Grace, ma peatusin täna sinu maja juures ja sul on tõesti uusi aknaid vaja. Margaret, kullake, sa tegid Bleekeri juhtumiga head tööd.” See oli papsi stiil, muuta vestlus võimalikult tihedaks, saada asjadega justkui ühele poole, et võiks ignoreerida mu ema (ja enda oma). „Ja, Grace, ära järgmise nädala Bull Runi unusta. Meie oleme konföderaadid.”
Kuulusime isaga kolme osariigi suurimasse Kodusõja taaslavastajate ühingusse Vend Venna Vastu. Te olete meid näinud… meie olemegi need veidrikud, kes end väljakutel ja parkides toimuvate paraadide ja lavalahingute jaoks uhkesti riidesse panevad, üksteist tühjade padrunitega tulistavad ning rõõmsas agoonias maha kukuvad. Hoolimata faktist, et Connecticut ei elanud üle kogu Kodusõja tegevust (kahjuks), eirasime meie, Vend Venna Vastu fanaatikud, seda ebamugavat tõsiasja. Meie graafik algas igal kevadel, mil lavastasime mõne kohaliku lahingu, siis aga liikusime edasi tegelikesse lahingupaikadesse kogu Lõunas, ühinedes teiste taaslavastajate rühmadega, et oma kirele anduda. Oleksite üllatunud, kui teaksite, kui palju meiesuguseid seal kohal on.
„Su isa ja need jaburad lahingud,” pobises ema, kohendades Mémé kraed. Mémé oli silmanähtavalt sügavalt uinunud või surnud… aga ei, luine rind tõusis ja langes. „Noh, loomulikult ma ei lähe. Pean kunstile keskenduma. Te ju tulete sel nädalal näitusele, eks ole?”
Vahetasime Margaretiga ettevaatlikke pilke ja tõime kuuldavale mitte millekski kohustavaid häälitsusi. Ema kunst oli teema, mida oli parem mitte puudutada.
„Grace!” röögatas Mémé, üllatuslikult taas ellu ärgates. „Mine välja! Kitty hakkab kimpu viskama! Mine! Mine!” Ta pööras ratastooli ümber ja asus seda vastu mu sääri rammima sama armutult, nagu Ramses põgenenud heebrealastest orje rõhus.
„Mémé! Palun! Sa teed mulle haiget!” Tõmbasin sääred eest ära, aga teda see ei peatanud.
„Mine! Sul on vaja igasugust abi, mis on vähegi kättesaadav!”
Ema pööritas silmi. „Jäta ta rahule, Eleanor. Kas sa ei näe, et ta kannatab juba niigi piisavalt? Grace, kullake, sa ei pea minema, kui see sind kurvaks teeb. Kõik saavad aru.”
„Minuga on kõik korras,” ütlesin valjusti, libistades käega üle kontrollimatute juuste, mis olid end juukseklambritest vabaks murdnud. „Ma lähen.” Sest, kurat võtaks, kui ma seda ei teeks, oleks veel hullem. Vaene Grace, vaadake teda, ta lihtsalt istub nagu surnud opossum tee ääres, ei suuda isegi toolist tõusta. Pealegi hakkas Mémé tool juba mu kleidile märke jätma.
Läksin tantsupõrandale, olles sama elevil nagu Anne Boleyn teel võlla poole. Üritasin teiste lammaste hulka sulanduda, seistes taga, kus mul õieti polnud võimalustki kimpu haarata. Kõlaritest kostis „Cat Scratch Fever” – nii stiilne, et ma ei suutnud hirnatust alla suruda.
Siis nägin Andrew’d. Ta vaatas mulle otse silma, süüdi nagu patt.