Liiga hea, et olla tõsi. Kristan Higgins
Читать онлайн книгу.
välja, nagu kavatseks ta rünnaku puhul kuigi palju abiks olla. „Tõuse, kauboi Angus,” sosistasin. „Tead, see, et sa oled nunnu, ei ole sugugi veel kõik.”
Koer aevastas ja ma tõmbusin küüru. Kas sissemurdja kuulis seda? Kui juba selle peale läks, siis kas ta kuulis, kui ma telefoniga rääkisin? Söandasin elutoa aknast välja piiluda. Võmme polnud ikka veel. Kõrvalmaja juures polnud ka mingit liikumist. Võib-olla oli ta läinud.
Või siia tulemas. Mulle järele tulemas. Noh, igatahes minu asjadele. Või mulle. Ei või iial teada.
Hokikepi käeshoidmine rahustas mind. Võib-olla peaksin lihtsalt ülakorrusele lipsama ja end pööningule luku taha panema, mõtlesin. Istuma nende vintpüsside kõrval, kuigi mul pole kuule. Kindlasti saavad politseinikud naabermaja vargaga hakkama. Ning kui võmmidest rääkida, liugles must-valge patrullauto piki tänavat ja parkis otse Darrenite maja ette. Tore. Mu turvalisus oli tagatud. Läksin lihtsalt kikivarvul söögituppa vaatama, kas härra Sissemurdja on silmapiiril.
Ei. Ei midagi. Ainult sireliokste klõbin vastu aknaid. Kui akendest rääkida, siis papsil oli õigus. Need tuli tõesti välja vahetada. Tundsin tuuletõmbust ja väljas polnud isegi kuigi tugev tuul. Sel aastal oli mu küttearve olnud mõrvarlik.
Just siis kostis vaikne koputus uksele. Ah, võmmid. Kes ütles, et neid pole kunagi kohal, kui sul neid vaja on? Angus hüppas üles, nagu oleks elektrivoolust särtsu saanud, sööstis ukse juurde, tantsis rõõmsalt ja hüples kiledalt haukudes nii, et kõik neli käppa tõusid maast lahti. Auh! Auhauhauhauh! „Pst!” ütlesin talle. „Istu. Paigal. Rahune maha, kullake.”
Kepp ikka käes, avasin välisukse.
Seal polnud võmme. Otse minu ees seisis sissemurdja. „Tere,” ütles ta.
Kuulsin, kuidas kepp teda tabas, enne kui taipasin, et liigutasin. Siis teadvustas mu tardunud aju igasuguseid asju korraga – puidu summutatud tümps vastu inimkeha. Värin käsivarres. Hämmeldunud ilme sissemurdja näol, kui ta sirutas käe, et silm kinni katta. Oma värisevad jalad. Niinimetatud sissemurdja aeglane põlvilivajumine. Anguse hüsteeriline klähvimine.
„Oeh,” ütles sissemurdja nõrgalt.
„Tagasi,” viiksatasin, lehvitades hokikeppi. Kogu mu keha värises tugevasti.
„Jessas, proua,” pomises mees, hääl pigem üllatunud kui midagi muud. Angus haaras raevunud lõvikutsikana lõrisedes sissemurdja käisest kinni ning raputas oma väikest pead mingitki kahju tekitada püüdes edasi-tagasi, saba rõõmsalt lehvimas ja keha perenaise kaitsmise elevusest värisemas.
Kas oleksin pidanud kepi alla laskma? Kas poleks see esimene hetk, mil ta minust kinni haarata saab? Kas just seda viga ei teinud enamik naisi, enne kui nad keldrisse visati ja näljutati, kuni nahk lahtiselt rippuma hakkas?
„Politsei! Käed üles!”
Õigus! Politsei! Jumal tänatud! Kaks politseinikku jooksid üle mu muruplatsi.
„Käed üles! Kohe!”
Kuuletusin, hokikepp libises mul käest, põrkas vastu sissemurdja pead ja maandus verandapõrandal. „Kristuse nimel,” pobises sissemurdja võpatades. Angus lasi käisest lahti ning sööstis selle asemel kepi kallale, lõbusalt urisedes ja klähvides.
Sissemurdja kõõritas minu poole üles. Nahk silma ümber oli helepunaseks tõmbunud. Ja, oh heldus, kas see oli veri?
„Käed pea peale, semu,” ütles üks võmm käeraudu välja võttes.
„Ma ei suuda seda uskuda,” ütles sissemurdja, kuuletudes (nagu ma kujutlesin) niisuguse inimese väsinud alistumisega, kes on seda varemgi läbi teinud. „Mida ma tegin?”
Esimene võmm ei vastanud, lihtsalt klõpsas käerauad kinni. „Palun, minge sisse, proua,” lausus teine politseinik.
Sulasin viimaks oma käed-üles-asendist üles ja komberdasin sisse. Angus lohistas minu järel sisse hokikepi, enne kui selle vedelema jättis, et rõõmsaid ringe tehes ümber mu pahkluude sibada. Vajusin sohvale ja võtsin koera sülle. Angus limpsis kõvasti mu lõuga, haugatas kaks korda ja hammustas siis mu juukseid.
„Kas teie olete preili Emerson?” küsis võmm kergelt üle hokikepi astudes.
Noogutasin, ikka veel tugevasti värisedes, süda rinnus galopeerimas nagu Seabiscuit finišisirgel.
„Mis siin siis juhtus?”
„Ma nägin seda meest naabermaja ust maha murdmas,” vastasin, juukseid Anguse hammaste küljest lahti harutades. Rääkisin kiiresti ja mu hääletoon oli kõrge. „Kus, muuseas, keegi ei ela. Ja nii ma siis helistasingi teile ja siis tuli ta otse mu verandale. Siis ma lõin teda maahokikepiga. Ma mängisin keskkoolis.”
Nõjatusin sohva seljatoele, neelatasin, vaatasin aknast välja ja hingasin paar korda sügavalt sisse, üritades mitte üle pingutada. Võmm andis mulle hetke aega ning mina silitasin Anguse karmi karva, pannes kutsu rõõmust niutsuma. Kui sellele nüüd mõtlesin, siis võib-olla polnudki sissemurdjale virutada nii… hädavajalik. Mulle torkas pähe, et mees ütles: „Tere.” Igatahes minu meelest ta tegi seda. Ta ütles tere. Kas sissemurdjad tervitavad tavaliselt oma ohvreid? Tere. Mulle meeldiks teie maja paljaks röövida. Kuidas te sellesse suhtute?
„Kas teiega on kõik korras?” küsis võmm. Noogutasin. „Kas ta tegi teile viga? Ähvardas teid?” raputasin pead. „Miks te ukse lahti tegite, preili? See polnud küll tark tegu.” Ta kortsutas taunivalt kulmu.
„Äh, noh, ma mõtlesin, et need olete teie. Nägin teie autot. Ja ei, ta ei teinud mulle liiga. Ta lihtsalt…” ütles tere. „Ta nägi välja, hmm… kahtlane? Mingis mõttes? Teate, ta hiilis ümber selle maja, see on kõik. Hiilis ja vaatas, umbes nagu piilus? Ja seal ei ela keegi. Keegi pole seal elanud sellest ajast saati, kui mina olen siin elanud. Ja ma ei kavatsenud tegelikult teda lüüa.”
Noh, kas see ei kõlanud nutikalt!
Võmm heitis mulle kahtleva pilgu ning kirjutas paar asja oma väikesesse musta märkmikku. „Kas olete joonud, preili?” küsis ta.
„Natuke,” vastasin süüdlaslikult. „Loomulikult ei juhtinud ma autot. Olin pulmas. Mu nõo omas. Ta ei ole eriti kena. Igatahes jõin ma kokteili. Džinni toonikuga. Noh, rohkem nagu kaks ja pool. Võib-olla kolm?”
Võmm lõi märkmiku plaksuga kinni ja ohkas.
„Butch?” Teine politseinik pistis pea ukse vahelt sisse. „Meil on probleem.”
„Kas ta jooksis minema?” pahvatasin. „Kas ta põgenes?”
Teine võmm heitis mulle haletseva pilgu. „Ei, preili, ta istub teie trepil. Panime tal käed raudu, nii et te ei pea millegi pärast muretsema. Butch, kas sa saad hetkeks välja tulla?”
Butch lahkus, püstol valguses helkimas. Angust enda vastu surudes läksin kikivarvul elutoa akna juurde ja tõmbasin eest kardina (sinine toorsiid, väga ilus). Seal see sissemurdja oligi, istus ikka veel mu esitrepil, selg minu poole, politseinik Butch ja tema partner aga pidasid nõu.
Nüüd, kui ma enam surmahirmu ei tundnud, uurisin meest hoolega. Sassis pruunid juuksed, tegelikult üsna meeldiv. Laiad õlad… tore, et ma temaga rüselema ei hakanud. Noh, vähemalt veel rohkem rüselema. Tugevad käsivarred, otsustades selle järgi, kuidas kangas lihaste ümber pingul oli. Kuid see võis tulla ka lihtsalt poosist, mis oli talle peale sunnitud, sest käed olid selja taha raudu pandud.
Otsekui mu kohalolekut tajudes pöördus sissemurdja minu poole. Kargasin võpatades akna juurest eemale. Ta silm oli juba kinni paistetanud. Põrgut küll. Ma ei kavatsenud talle liiga teha. Õieti polnud ma midagi kavatsenud… lihtsalt tegutsesin hetke ajel.
Politseinik Butch tuli sisse tagasi.
„Kas tal on jääd vaja?” sosistasin.
„Temaga saab kõik korda, preili. Ta ütleb, et elab kõrvalmajas, aga viime ta jaoskonda