Liiga hea, et olla tõsi. Kristan Higgins
Читать онлайн книгу.
tore see oleks, kui Wyatt, lastekirurg, oleks tõesti minu mees. Kui ta oleks hea tantsija, kui ta ainult mõningaid samme ja pöördeid teaks. Kui ta oskaks Méméd võluda, küsiks emalt ta skulptuuride kohta ja nende kirjeldused välja kannataks. Kui ta mängiks golfi nagu Stuart ja mõlemad mehed hommikul ühiseid plaane peaksid. Kui ta juhuslikult teaks natuke Kodusõjast. Kui vahel jääks tal rääkides lause pooleli, sest ta vaataks mulle otsa ja lihtsalt unustaks, mida ütlema pidi. Kui ta viiks mind trepist üles, tõmbaks selle ebamugava kleidi luku lahti ja paneks mind nagu segane.
Takso pööras minu tänavale ja peatus. Maksin juhile, tulin autost välja ja lihtsalt seisin hetke maja vaadates. See oli nooremapoolne kolmekorruseline Victoria-aegne maja, pikk ja kitsas. Paar vaprat nartsissi seisis kõikudes kõnnitee ääres ning peagi puhkevad tulbipeenrad roosadeks ja kollasteks. Maikuus täidavad maja idanurgas kasvavad sirelid kogu maja võrratu lõhnaga. Veedan suurema osa suvest verandal, lugedes, mitmele ajakirjale artikleid kirjutades ning oma Bostoni sõnajalgu ja begooniaid kastes. Minu kodu. Kui ma selle maja ostsin – õigemini kui me Andrew’ga selle ostsime –, oli see räämas ja hüljatud. Nüüd võis sellega juba uhkeldada. Minu majaga sobis uhkeldada, sest Andrew jättis mind maha enne, kui paigaldati uus isolatsioon, kui seintelt värv maha kraabiti ja need uuesti üle värviti.
Kuuldes kiviplaatidel kõrgete kontsade klõbinat, ilmus aknale Anguse pea, pannes mind muigama… ja siis värisema. Ilmselt olin kergelt jokkis ning seda tõsiasja alahinnanud, sest kobasin tulutult võtmeid. Käes. Võti lukuauku, pööre. „Tere, Angus McFangus! Emme on kodus!”
Väike koerake sööstis minu juurde ning siis, suutmata mu olemasolu imest kuidagi üle saada, tormas Victoria ajastu maja alumisel korrusel ringiratast – elutoas, söögitoas, köögis, esikus ja seejärel uuele ringile. „Kas sa… igatsesid… emme järele?” Viimaks sai ta energia otsa ning ta tõi mulle oma tänaõhtuse ohvri, räbalateks rebitud salvrätipaki, mille uhkelt mu jalge ette asetas.
„Tänan, Angus,” ütlesin, mõistes, et see on kingitus. Ta vajus lõõtsutades minu ette maha, mustades nööpsilmades jumaldav pilk ning tagajalad nagu lennates välja sirutatud, asendis, mida pidasin Superkoera poosiks. Istusin, lükkasin kingad jalast ja sügasin Anguse väikest kavalat pead. „Tead, mida? Meil on nüüd poiss-sõber,” sõnasin. Angus limpsis rõõmsalt mu kätt, röhatas ja jooksis siis kööki. Hea mõte. Võtsin kerge eine jaoks sihikule Ben & Jerry. Hiivasin end toolist püsti, vaatasin aknast välja ja tardusin.
Naabermaja seina ääres hiilis üks mees.
Loomulikult oli õues pime, kuid tänavalatern valgustas selgelt meest, kes aeglaselt mööda mu kõrvalmaja seina äärt kõndis. Ta vaatas mõlemale poole, peatus, läks siis maja taha, ronis tagatrepist üles ning katsus aeglaselt ja ettevaatlikult uksenuppu. Paistab, et lukus. Mees vaatas mati alla. Ei midagi. Siis tõmbas uuesti uksenupust, seekord kõvemini.
Ma ei teadnud, mida teha. Ma polnud kunagi varem näinud, kuidas majja sisse murtakse. Selles Vahtra tänava majas nr 36 ei elanud keegi. Kahe Peterstonis elatud aasta jooksul polnud ma isegi näinud kedagi selle poole vaatamas. Maja oli omamoodi bangalo-stiilis ja üsna räämas, selle kallal oli vaja kõvasti tööd teha. Olin sageli mõelnud, miks keegi seda ära ei osta ja korda ei tee. Kindlasti pole seal sees midagi varastamist väärt…
Valjusti neelatades taipasin, et kui sissemurdja peaks minu poole vaatama, näeks ta mind üsna selgesti, sest minu majas põles tuli ja kardinad olid eest ära. Mehelt pilku pööramata sirutasin aeglaselt käe ja kustutasin tule.
Kahtlusalune, nagu teda juba nimetasin, tõukas õlaga ust. Ta kordas tegevust, seekord tugevamini, ja ma põrkasin tagasi, kui ta õlg ust tabas. Ei õnnestunud. Ta proovis uuesti, taganes, siis aga läks akna juurde, tõstis peopesad silmade ümber ja piilus sisse.
See kõik paistis väga kahtlasena. Selge see, et mees üritas akent lahti teha. Jälle polnud tal õnne. Jah, võib-olla olin vaadanud liiga palju episoode „Seadust ja korda”, mis on kõikjal iga üksiku naise sõber, kuid siin paistis asi küll üsna selge olevat. Tühjas naabermajas sooritati parajasti kuritegu. Kindlasti polnud see hea. Mis siis, kui sissemurdja siia tuleb? Oma kahe maa peal veedetud aasta krooniks pidi Angus nüüd läbi tegema kodu kaitsmise tuleproovi. Kingade ja tualettpaberirullide lõhkirebimisega oli ta küll hakkama saanud. Kuid kaitsta mind keskmise suurusega isase eest? Pole kuigi kindel. Ja kas sissemurdja oli ikka keskmine? Mulle paistis ta üsna jõulisena. Üsna tugevana.
Lasin tavalisel õudsete kujutluspiltide vool peast läbi tormata ning taipasin, et vaevalt need tegelikult teostuvad. Mees, kes nüüd juba järgmist akent katsus, ei olnud ilmselt mõrvar, kes otsib kohta, kuhu surnukeha peita. Ilmselt polnud tal autos ka miljoni dollari väärtuses heroiini. Ning ma lootsin üsna innukalt, et tal polnud plaanis keskmise suurusega emast oma keldrisse aheldada ja oodata, kuni naine piisavalt kaalus maha võtab, et tema nahka saaks kasutada uue kleidi kokkutraageldamiseks nagu „Voonakeste vaikimises”.
Sissemurdja katsus teist korda ukse kallal õnne. Olgu, semu, mõtlesin. Mis liig, see liig. On aeg võimuesindajatele helistada. Isegi kui ta polnud mõrvar, kavatses ta silmanähtavalt majja sisse murda. Milline see tegusõna oligi? Sisse murda? Kõlab naljakalt. Jah, muidugi, olin täna õhtul joonud kaks džinni toonikuga (või oli neid kolm?) ning joomine polnud just mu tugevam külg, aga ikkagi. Ükskõik, kuidas ma seda pööran, paistis naabermajas toimuv üsna kuradima kriminaalsena. Mees kadus taas maja tagaosast ning ma oletasin, et ta otsib endiselt kohta, kust sisse minna. Mida põrgut. On aeg oma maksudollareid kasutada ja võmmidele helistada.
„911, palun, täpsustage oma hädaolukorda.”
„Tere, kuidas läheb?” küsisin.
„Kas teil on hädaolukord, proua?”
„Oh, noh, teate, ma pole kindel,” vastasin, pigistades ühe silma kinni, et sissemurdjat paremini näha. Mul ei vedanud; mees oli maja kaugema nurga taha kadunud. „Minu meelest röövitakse minu kõrvalmaja. Ma olen Peterstonis, Vahtra tänaval number 34. Grace Emerson.”
„Üks hetk, palun.” Kuulsin taustal raadio kraaksatust. „Meil on teie piirkonnas patrullauto, proua,” ütles naine hetke pärast. „Saadame üksuse kohe sinna. Mida te täpselt näete?”
„Hmm, praegusel hetkel mitte midagi. Aga ta… kaardistas olusid, saate aru?” ütlesin võpatades. Kaardistas olusid? Kes ma õige olen, Tony Soprano? „Ma tahan öelda, et ta kõndis ringi ning katsus uksi ja aknaid. Teate, seal ei ela kedagi.”
„Tänan teid, proua. Politsei peaks iga hetk sinna jõudma. Kas tahate, et jääksime telefonile?” küsis ta.
„Ei, kõik on korras,” vastasin, tahtmata väga hüsteerilisena paista. „Tänan teid.” Panin toru ära, tundes end ebamääraselt kangelaslikuna. Tavaline naabrivalvaja nagu ma olin.
Ma ei näinud enam köögist meest ja lipsasin elutuppa (uups, veidi ähmane tunne… võib-olla oli džinne toonikuga siiski kolm). Aknast välja piiludes ei näinud ma midagi ebatavalist. Ega kuulnud ka sireene. Kus need võmmid siis olid? Võib-olla oleksin pidanud telefonile jääma. Mis siis, kui sissemurdja taipab, et seal polegi midagi varastada, ja vaatab siis siiapoole? Minul oli küll terve hulk toredaid asju. See sohva läks mulle peaaegu kaks tonni maksma. Mu arvuti oli kunstiteos. Ning eelmiseks sünnipäevaks kinkisid ema ja isa mulle võrratu plasmaekraaniga teleka.
Vaatasin ringi. Kindlasti on see jabur, kuid oleksin end paremini tundnud, kui oleksin olnud… noh, mitte relvastatud, aga midagigi. Mul polnud püstolit, jumal teab… Ma pole see tüüp. Vaatasin nugade sahtlisse. Mnjah. See paistis olevat veidi liig, isegi minu jaoks. Selge see, et mul oli pööningul kaks Springfieldi vintpüssi, rääkimata täägist koos kogu ülejäänud Kodusõja varustusega, kuid me ei kasutanud kuule ja ma ei suutnud eriti ette kujutada, et torkan kellegi täägiga läbi, kuigi lahingute taaslavastustes oli olnud lõbus nii mängida.
Elutuppa hiilides avasin kapi ja takseerisin oma võimalusi. Riidepuu, kasutu. Vihmavari, liiga kergekaaluline. Kuid oodake, seal tagapool oli mu vana, keskkooliaegne maahokikepp. Olin seda kõik need aastad sentimentaalsetel põhjustel