Vetevald. Arne Dahl
Читать онлайн книгу.
tõsiselt.“
„Mis kuradi küsimusele?“ ütles Berger ja võttis püstoli vastu.
„On sul mõni hobi?“
3
Teisipäev, 1. detsember kell 10.21
Ta tungis läbi jäätuva veepinna. Õhulennu ajal nägi ta silmanurgast, et sileda pinna segmentide läige muutus. Ta oleks nagu ühe millisekundi jooksul näinud, kuidas üksikud vesinikuaatomid sirutusid võõraste hapnikuaatomite poole ja moodustasid imehapra pinna.
Just siis tungiski ta sellest läbi.
Külmašokk saabus, nagu ta oli arvestanud, aga teooria on üks asi ja praktika teine. See haaras ta oma meelevalda. Jäine külm surus liibuvat veeülikonda tema šokis ihu vastu. Saarestikumere vesi embas teda, nagu tahaks ta külmutada ja alles hoida tulevaste põlvede jaoks, kes silmitsevad hämmastunult niisama hämmastunud iidset olevust jääkamaka sees. Teadlased sulatavad ta ettevaatlikult üles ja ta hõljub imestunud ilmet alal hoides gravitatsioonita atmosfääris selle tehisplaneedi ümber, mis on rikutud maakera juba pikemat aega asendanud.
See veider kujutluspilt mõjus rahustavalt; pealegi meenutasid tema esimesed ujumisliigutused tõepoolest avakosmoses hõljumist. Ta imes ahnelt läppunud ballooniõhku, tundis rinnas valu selles kohas, mis alles hiljuti oli tõrjunud kuuli, ja talle meenus, miks ta oli selle surmapõlgava hobi harrastamise lõpetanud.
Käsi, mis silitas tohutu suure sinikollaste triipude ja musisuuga kala külge, oli tuletanud meelde niisuguse hobi nagu sukeldumine. See ilus mälestus kustutas need viisteist aastat, mis olid möödunud ajast, mil Sam Berger oli viimati kummimaiguga hingamisotsa hambus hoidnud. See kustutas ka mälestuse külmašokist ja ilmselt nii mõnestki muust tegurist, mille tõttu ta oli pärast imelist sukeldumisreisi Indoneesiasse Lomboki piirkonda järsku lestad varna riputanud.
Habemekarvad, mis sukeldumismaski karastatud klaasi all turritasid, olid vanasti tunduvalt hõredamad ja mitte nii ärritavad. Nüüd aga ähvardas pruunikashall põõsas, tema täishabeme vuntside osa, mis pool vaatevälja kinni kattis, maski lekkima ajada.
Kui tal lõpuks õnnestus oma karvastikust mööda vaadata, ilmus silme ette kummaline maailm.
Ülalt vaadates oli veepind olnud tume, nagu oleks ta hüpanud tõrvapange. Pealegi oli õhtupoolik sompus ja hall nagu detsembri alguses ikka, ja ta ei lootnud enamjaolt elutu põhjaga Läänemeres suurt midagi näha. Aga valgus, mis aegamööda moodustuvast jääkirmest murtuna siiski läbi imbus, paljastas hallikasrohelise maailma, kus olid kurrulised kaljud ja hajusalt õõtsuvad mererohupuhmad, mis temast kinni haarasid. Väike värvitu kalaparv vilksas mööda ja Berger hakkas vaevalt viiekraadises vees kiiremini ujuma. Nüüd tuli talle meelde, kui paeluv on maailma peidus pool, see suurem ja salajasem. Ta tundis, kuidas tema taassündinud olemus avardus, sedamööda kuidas merepõhja ilme muutus siledamaks, kõledamaks. Ja põhi kaldus allapoole; oli ilmselge, et ta oli teel sügavamasse vette.
Ta oli ettevaatlik, jälgis, et pilk oleks kogu aeg suunatud pikalt ette, vaatevälja kaugematesse osadesse nagu autoga sõitma õppides. Tema pilk ei ulatunudki kaugemale kui viis-kuus meetrit, ja äkitselt ei näinud ta ees enam põhja. See kadus lihtsalt silmist. Ta peatus, hõljus, jälgis. Tegi mõne ujumisliigutuse, liugles lähemale. Näis tõepoolest, nagu oleks madala rannikumere põhi otsa saanud ja asendunud järsu sügavikuga.
Nüüd jõudis ta servani. See tundus imelik – kuristik, kuhu polnud võimalik kukkuda.
Siin oli Rootsi, Stockholmi saarestik, kõik oli turvaline ja tuttav, ja siis äkki see täiesti tundmatu sügavik. Ta mõistis, et peab eemale hoidma.
Aga nagu sageli juhtub, kui teatakse, et peaks eemale hoidma: ta liikus lähemale.
Ta liugles sügaviku kohale, vaatas üles, vaatas alla. Ei näinud midagi. Ootas. Tundis parema reiega aimamisi kerget hoovust, muud midagi. Siis tegi ta ühe ettevaatliku ujumisliigutuse allapoole.
Esialgu ei saanud ta aru, milles asi, tajus ainult ebamääraselt mingit muutust – näol hakkas natuke külm, muud ei midagi. Siis taipas ta, et nägu pole mitte ainult külm, vaid ka märg. Sukeldusmaskis turritavad vuntsid õõtsusid aeglaselt nagu mererohulibled.
Mask oli vett sisse lasknud.
Sellest ei vormunud teadmist, vaid midagi hoopis muud. Tema keha tegi paanilise uperpalli, kaos tungis hinge ja kiskus selle lõhki. Ta tundis, kuidas ta rabeleb tühjuses.
Puhtas külmas.
Kuidagi tuli mõistus tagasi. Berger lõpetas uperpallitamise. Pani paanikale piiri. Mask oli vaja tühjaks puhuda, maski tühjendamine oli esimene asi, mida õpetati. Ta katsus meelde tuletada, kuidas see käis. Siis kergitas ta maski alumist äärt, vaatas üles ja puhus õhu läbi nina välja. Ta kordas seda paar korda ja lõpuks oli mask enam-vähem tühi. Ta püüdis hoiduda kergendatult ohkamast.
Siis vaatas ta ringi. Vaatas alla, vaatas üles, vaatas vasakule, vaatas paremale. Ainult et selliseid mõisteid nagu üles, alla, siia ja sinna ei olnud olemas. Ühtegi suunda ei olnud enam olemas. Siis sai ta aru, kus ta viibib.
Ta viibis vetevallas.
Raskusjõudu ei olnud, tõstejõudu ei olnud. Kurssi ei olnud. Orientiire ei olnud. Järgmised ujumisliigutused võisid ühtviisi vabalt viia teda sügavikku või veepinnale või avamerre.
Sam Berger jäi paigale, hõljus suures tühjuses ja iga ujumisliigutus võis viia teda surmale lähemale.
Ta oli orientatsiooni täielikult kaotanud.
Ta ei näinud ei veepinda ega põhja, nägemismeel ei aidanud tal aru saada, kuhupoole peaks liikuma, et jõuda üles või alla.
Mingit pidepunkti ei olnud.
Ta oleks nagu ulpinud keset maailmamerd. Justkui oleks ta tühjas, lagedas, otsatus maailmaruumis lootuselt ära eksinud.
Aga ta oli maski veest tühjaks puhunud. Vaid mõne sekundi eest oli ta suutnud end kokku võtta ja kogemustele toetuda.
Väljahingatud õhumullid tantsisklesid hoogsalt tema ümber. Ta keerles veel veidi aega suures tühjuses. Siis turgatas talle pähe ja hakkas idanema niisugune haruldane nähtus nagu mõte.
Õhk on kodutee.
Ta seadis end suures tühjuses mugavasse asendisse ja lamas täiesti liikumatult. Hoidis siis mõnda aega hinge kinni, kuni teda ümbritsev maailmaruum oli mullidest tühi. Seejärel hingas ta korralikult välja.
Mullivoog võttis äkitselt kindla suuna.
See voolas justkui mööda tema keha alla. Ta keeras ringi ja nägi, et mullivoog hõljus allapoole.
Tema meelest allapoole.
Tegelikult aga ülespoole.
Ta hingas jälle korralikult välja ning hakkas mullidele järele ujuma.
Ülespoole.
Ta jõudis kuristikust välja, nägi taas merepõhja, sai aru, et ta ongi koduteel.
Ta toetas jalad kaledale põhjakaljule ja puhus maski uuesti tühjaks.
Vetevald.
Ta oli unustanud vetevalla, selle tunde, et loodusseadused ei kehti. Ta oli sinna varemgi sattunud – kohe pärast kohtumist suure sinikollaste triipudega kalaga. Ja lasknud heal mälestusel halva kinni katta.
Lomboki sadamas oli ta vandunud, et ei sukeldu enam kunagi.
Ta ei osanud oma vigadest õppust võtta.
Landsorti lähedal väikesel saarel asuva maja poole ujudes vandus ta, et ei sukeldu enam kunagi.
4
Teisipäev, 1. detsember kell 13.44
Sam Berger silmitses veepinda. Temperatuur oli taas üle nulli tõusnud ja õhuke jääkirme, mille ta oli vetevallast pinnale tõustes ära