Vetevald. Arne Dahl
Читать онлайн книгу.
hall silmapilgutus, mis andis mõista, et ees ootab peaaegu poole aasta jagu samasuguseid päevi.
Tema pilk libises üle saarestiku viimaste skääride. Nende taga oli ainult avameri – Gotlandini välja.
Aeg oli imelik. Polnud midagi peale ootuse. Ta ei olnud sellel üksikul saarel veel kuigi kaua viibinud, aga juba pures teda rahutus.
Ta keeras ringi ja hakkas maja poole minema. Poolel teel jäi ta seisma ja heitis pilgu paadisillale. Silda polnud näha. Kamuflaaž oli peaaegu täiuslik. Ja veidi eemal asuv paadikuur, kus asus kaater, millega ta oli läbi öise saarestiku siia sõitnud, oli täiesti nähtamatu.
Sama lugu oli majaga. Puuoksad sirutusid pealtnäha hooletu täpsusega sammaldunud katuse kohale ja kui mõni ootamatu külaline oleks vastu ootusi maja sissekäiku silmanud, oleks talle jäänud mulje, et selle taga peitub midagi väikest ja lagunenut.
See oli meelepete. Sihilikult ja professionaalselt loodud meelepete. Berger avas ukse ja astus veinikeldrisse. Tema maitset arvestades oli siinset rikkalikku valikut täiendatud mõne pudeli esmaklassilise linnaseviskiga. Ta läks läbi selle korralikult tempereeritud ja täiuslikult pimendatud ruumi ja jõudis suurde tuppa. Ta nimetas seda suureks toaks, kuigi tõtt-öelda ei osanudki ta õieti defineerida seda ruumi, kus ta nüüd ringi vaatas. Üllatav avarus, diivan ja tugitoolid, söögilaud, kirjutuslaud. Nurga taga ootamatu köögisaar, täisvarustusega tualett ja saun. Niisugune luksuslikult renoveeritud kalurihütt üksikul saarel oleks avalikul kinnisvaraturul maksnud mitukümmend miljonit.
Aga sellel majal ja saarel ei olnud avaliku kinnisvaraturuga vähimatki pistmist. Otse vastupidi. See ei olnud esimene kapo safehouse, kuhu Berger oli sattunud, aga igatahes oli see neist kõige meeldivam. Ja tema ülesanne oli oodata.
Ta läks läbi suure toa kirjutuslaua taga asetseva seina juurde. Suure Stockholmi saarestiku kaardi kõrval rippus seinal valge tahvel. Selle külge oli kinnitatud hulk mitmeti grupeeritud paberilehti; need näisid enesestmõistetavalt alluvat tahvli keskpunktile.
Tahvli keskel oli foto.
Naeratava tumedapäise tüdruku asjalik otsevaates koolipilt. Aisha Pachachi, Sam Bergeri küündimatuse märk. Seitsmest röövitud tüdrukust ainus, keda Bergeril ja Molly Blomil ei õnnestunud vabastada.
Seitse miinus üks.
Varsti pidi see tüdruk täisealiseks saama.
Berger sai muidugi aru, et kapo oli käivitanud suurejoonelise inimjahi; kui tal olekski lubatud kaasa lüüa, oleks tema panus olnud tühine. Siiski oli nadi tunne passida siin niisama nagu mingi uinunud olekus agent, „tõsiselt nähtamatuna“, nagu August Steen oli öelnud.
Aisha Pachachi. Kõigepealt röövis selle tüdruku mees, kes pidanuks teda kaitsma. Seejärel rööviti ta teist korda ja röövijaks oli kapo mutt, eluohtlik mees nimega Carsten, keda kõik nüüd taga ajasid.
Vaat nii olid lood.
Grimassi tehes pööras Berger pilgu Aisha fotolt kõrvale. Tema pilk langes hoopis suure toa ainsale osale, kus ei valitsenud laitmatu kord. Seal oli neli suurt kolimiskasti mitmesuguste kokkukahmatud asjadega. Grimass püsis näol ja väljendas nüüd vastikust. Juba see mõte, et Steeni ustavad abilised – seekord mitte duo Kent ja Roy, mida polnud enam olemas – olid tema kodus kummutisahtlites tuhninud, ajas tal südame pahaks. Samas mõistis ta selle vajalikkust. Sam Berger oli Rootsi kõige tagaotsitum mees ja oli muidugi mõeldamatu, et ta ise oma Södermalmil Ploggatanil asuvasse koju läheks. Siiski kujutas ta tahtmatult ette, kuidas kellegi rohmakas käsi loopis alumises kummutisahtlis laste- ja naisteriideid hoolimatult kõrvale, otsides Sam Bergeri aluspükse. Muidugi oli kohutavalt segamini garderoobist sattunud kastidesse ka igasugust rämpsu. Ta heitis lähimale kolimiskastile sünge pilgu. Kindlasti läks tal vaja kollast jalgrattakiivrit, kahte telekapulti, karbitäit papinaelu, vanu kooli aastaraamatuid, riidest anakondat, katkist sulgpallireketit ja patakat ühest Freja eneseabiraamatust välja pudenenud lehti. Kindlasti oli tal neid siin üksikul saarel vaja.
Kui helikopter oli kastid saarele toimetanud, polnud Berger neid peaaegu puutunudki. Ta tassis need tuppa, tegi lahti, läks tujust ära ja jättis kastid sinnapaika. Avas hoopis sisemaalt kaasatoodud koti, kus olid kahe viimase juhtumi materjalid.
Esimese asjana oli ta siiski välja võtnud kellakarbi. See seisis tema ees kirjutuslaual ning tal olid kaasas ka luup ja kellaavaja. Rätikul lebas tema Rolex Oyster Perpetual Datejust aastast tuhat üheksasada viiskümmend seitse. See oli avatud nagu lahatav loom. Seest paistis tillukeste koostoimivate hammasrataste täiuslikult koordineeritud kogum. Aga sellel saarel näisid hammasrattad liikuvat aeglasemalt kui muidu, nagu oleks iga sekund siin tunduvalt pikem kui pärismaailmas. Maailmas, kus inimene ei olnud halastamatult liikumatu, ei olnud armutult üksi.
Teisena oli ta kotist välja võtnud Aisha Pachachi koolipildi. Ta kinnitas selle valge tahvli keskele. Siis pakkis ta lahti mõlema juhtumi ülejäänud materjali. Ta kraamis välja arvuti ja kogu Molly Blomi salapäraste seadmete arsenali – karbid ja juhtmed, ruuterid ja jaoturid –, mis parimal juhul võis tagada talle varjatud ligipääsu kapo võrkudele, mida Molly oli salapolitseinikuna kasutada saanud. Enne kui üks hull ta kaika ja noaga koomasse lõi.
Mitte praegu.
Praegu ei tohtinud selle peale mõelda. Piisas sellest, et need mõtted Bergerit öösiti magada ei lasknud. Mitte praegu.
Talle ei olnud päris selge, kuidas Molly netiturvasüsteem toimis. Polnud sugugi ohutu „heategija“ August Steeni korraldustest üle astuda, katsuda kapo sisevõrguga ühendust saada ja vargsi selle salastatud osadesse tungida. Ta pidi seda tegema pisikeste ja väga ettevaatlike sammude haaval. Tal olid kõik Molly paroolid olemas, nii et see pidi olema võimalik. Kui sellest muud kasu pole, aitab see ehk rahutust ravida.
See polnud tõsi. Tema rahutus ei olnud ravitav; see ei olnud isiklik, privaatne, vaid professionaalne rahutus, mida sai vaigistada üksnes tööga. Ja see oli siiski mõnes mõttes töö. Kuigi edenes teosammul.
Mis see ka polnud, mille jaoks August Steen teda hoidis, oli talumatu siin niisama passida ja ennast aeglasel tulel praadida. See ei olnud tema tõeline ülesanne. Sam Berger ei jätnud ülesannete täitmist pooleli, isegi mitte siis, kui need olid kuue seitsmendiku ulatuses täidetud.
Tema ülesanne oli leida Aisha Pachachi.
Niisiis peab ta Carsteni kohta rohkem infot saama. Ja selleni oli veel pikk tee minna.
Õigupoolest ei teadnud ta temast midagi.
Peale piltide. Kustumatult mällu sööbinud piltide. Naaskel, must sokk kurku topitud. Sisemaa mõrvar, kolm kuuli südamesse tulistatud. Roy otsekui villaga kaetud keha lõpmatuses hõljumas, nagu oleks raskusjõud kehtetuks muutunud.
Ükski neist piltidest ei kao. Mitte enne, kui Sam Berger ise sureb.
Teda valdas viha – kalk, raske, nurgeline viha. Ta peab Carsteni kätte saama.
Peab tõesti.
Ta vaatas oma paremat kätt. See värises. Värises vihast. Ta vajutas käe vasaku käega alla, hoidis seda kinni. Püüdis kõigest väest kaineneda, selgelt mõelda.
Kui Carsten oli saanud August Steeni paremaks käeks, pidi tal olema selja taga pikk karjäär kapos. Niisiis oli kapo teda põhjalikult läbi katsunud, nad pidid teda läbi ja lõhki tundma. Ometi oli tal õnnestunud neid kõiki ninapidi vedada. Steen oli peaaegu terve aasta edutult mutti jahtinud, kuigi mutt oli tema kõrval. See klappis kokku muljega, mille Carsten oli Bergerile nende põgusal kohtumisel jätnud – ta oli tõesti nutikas ja tegus. Ja arvatavasti natuke peast põrunud; muidu poleks ta end võõrjõule maha müünud, liiatigi kõige hullemale võõrjõule – toona tärkavale, nüüd hinge vaakuvale kalifaadile.
Jah, Carsten oli nutikas, tegus, hull, põhimõttelage, ahne, poolpime … ja nähtavasti oli ta viimastel nädalatel neid valvates Molly Blomi pisut ära armunud.
Aga see ei olnud kapole uudis. Steen oli Bergerile sellest ise rääkinud. Need olid andmed, mida suur ja hästi õlitatud masinavärk juba