Vetevald. Arne Dahl
Читать онлайн книгу.
kapo ees.
Võib-olla ainult see, et tal ei olnud midagi kaotada.
Sest kõik oli juba kaotatud.
Ta istus kirjutuslaua taha, tõmbas käega üle sülearvuti puuteplaadi ja sai aru, et otsing ei olnud veel lõppenud. See oli üks samm teel kapo võrku, mingi avatud pordi otsimine; Molly oli üritanud seletada, Berger oli harjumuspäraselt kuulanud ainult poole kõrvaga, olles naeruväärselt kindel, et Molly on alati käepärast ja võtab tehnilise töö alati enda peale.
Aga Berger oli teda alt vedanud. Vaimuhaigete sarimõrvarite paar oli Molly lausa Bergeri nina alt ära röövinud ja ta oli lasknud sellel sündida.
Oli lasknud sellel sündida.
Ei.
Mitte praegu.
Unes hakkab see teda niikuinii kohe kummitama.
Tema pilk pöördus tagasi sülearvuti ekraanil jooksvatele märkidele. Teda valdas rahutus. Kas ta peab jälle välja minema, kõndima sillale ja laskma pilgul rännata üle Landsorti saarestikuserva, leidmata midagi, millele pilk pidama jääks? Igal juhul ei kavatsenud ta troostitut ooteaega viita sel moel, et tõmbab veeülikonna selga ja hüppab jääkülma vette. See hobi oli läbitud etapp.
Siis tuli talle meelde, et tal on ju internet. Ta oli anonüümse proksiserveri juba aktiveerinud. Talle oli öeldud, et saarel on mitu valvekaamerat, mis võivad iga hetk aktiveeruda ja hetkel ekraanil oleva pildi kõrvale tõrjuda.
Ta lubas endal avada Google’i akna ja teha peaaegu masinliku otsingu, mida ta oli juba mitu aastat iga päev teinud – tulemusteta. Kõigepealt kirjutas ta otsinguruutu „Freja Babineaux“. Nagu ikka, ei andnud see midagi; tema endine elukaaslane oleks nagu koos oma uue mehega Pariisis põranda alla läinud. Arvatavasti on ta koduperenaine, kellel ei ole oma elu, mõtles Berger kibemagusalt. Siis pani ta otsingusse „Marcus Babineaux“. Olgugi et ka see ei andnud mingit mõttekat tulemust, ei kaalunud ta hetkekski võimalust Marcuse kümme minutit noorema kaksikvenna otsing tegemata jätta. Ta kirjutas „Oscar Babineaux“.
Tema kaksikud pojad.
Tema elu valgus, säärane valgus, mis paistis silma oma puudumisega – seda eredamalt. Põhjanael, the still point of the turning world. Sellest sai kõik alguse.
Nüüd tuli midagi. Facebooki lehekülg. Oscar Babineaux, Pariis.
Profiilipildil oli tõesti tema noorem poeg. Tublisti uuenenud versioon. Üksteist aastat vana ja pildi järgi otsustades kõva hiphopiartist. Berger tegi automaatselt kuvatõmmised kõigest, mis sellel leheküljel oli, ja seda polnud palju. Konto oli loodud alles mõne päeva eest ja postitusi oli ainult kaks, väheste kommentaaridega, kõik prantsuse keeles. Oscaril oli kaksteist sõpra ja kõik kommentaarid olid sõpradelt. Esimene postitus väljendas kurbust Pariisi suure terrorirünnaku üle, mis oli toimunud sel ajal, kui Sam Berger teadvusetult Lapimaa sisemaal lebas, ja seda kommenteerisid napisõnaliselt, põhiliselt kurbade emotikonide abil, ilmselt omavanused sõbrad. Viimane postitus oli ainult paar päeva vana ja see oli korratu lastetoa foto. Keegi lamas narivoodi alumisel korrusel teki all, mõlemad käed välja sirutatud, ja näitas sõrmedega v-märki. Aga teki alumise serva alt paistsid välja ka jalalabad. Ja ka varvastest moodustus v-märk.
Berger oli liigutatud. Tal tõusis klomp kurku. Ta sirutas käe välja ja silitas kergelt sülearvuti külma ekraani. See oli tema žest, isa Sami ülepakutud žest suure rõõmu väljendamiseks. Kaksikutel ei tulnud see kohe välja, mõlemad pidid kõvasti harjutama, et suudaksid kaks kõige suuremat varvast piisavalt õieli ajada ja ülejäänud konksu tõmmata. Tulemuseks oli väga veider jalg. Kes oli näiteks telekamängus võidu saavutanud, pidi teki alla pugema ja käed-jalad välja sirutama.
Ja tegema neli v-märki.
Pildi ainus kommentaar oli „14−8“, mis oli arvatavasti mingi skoor. Küllap oli üks kaksikutest teisele mingis mängus pähe teinud, aga oli võimatu aru saada, kes seal teki all oma kahjurõõmumaigulist õnne väljendas.
Sam Berger otsustas võtta seda märgina. Tema kaksikud – kolmandat aastat sisuliselt kadunud, suurlinna Pariisi poolt alla neelatud – suhtlesid oma rongaisaga. Sellega, kes oli vastu vaidlemata lasknud ema Frejal saada laste ainsaks hooldajaks. Kes, kuigi ta oli politseinik, ei olnud välja uurinud, kas neil on uues kodus oma uue prantslasest kasuisa Jean Babineaux’ juures hea olla. Isaga, kes oli lähtunud kahtlasest deviisist „uudiste puudumine on hea uudis“ ning kultiveerinud ja õilistanud hoopis omaenda mahajäetust.
Sam Berger oli kõigest mõne nädalaga justkui paarikümne aasta jagu küpsemaks saanud.
Sel hetkel otsustas ta Facebookiga liituda. Samal ajal kui ta istus ja juurdles, kas kasutada oma nime või mingit varjunime, mille tähendusest saaksid aru ainult kaksikud, tegi arvuti plõnksu. Berger vahetas akent, otsing oli lõppenud, ekraan vilkus jaatavalt; vähemalt oli ta Molly Blomi keerukas süsteemis sammu võrra edasi saanud.
Molly.
Kelle kõhus võis olla Sami laps.
Ei, mitte praegu. Oota, kuni öö kätte jõuab. Lase sellel sodil küpseda, käärida, roiskuda, koguda uusi luupainajaid.
Ta jätkas ettevaatlikult sisselogimisprotsessi. Käivitus uus otsing.
Siis võttis ta uuesti ette Facebooki akna. Nüüd teadis ta vähemalt, kuidas öiseid luupainajaid tõrjuda.
Nelja v-märgiga.
5
Teisipäev, 1. detsember kell 23.54
Esimesel korral ei teinud öövalveõde sellest helist välja. Ta tõstis küll pilgu hispaania keele grammatikalt, aga tegusõna hacer hoidis teda laua taga; selle pööramine ajas teda hulluks. Pealegi ei saanud see olla aken; kui selles osakonnas üldse miski surmkindel oli, siis see, et aknad on korralikult lukus. Inimesed, kes ärkasid anesteesiast ja pikast meelemärkuseta olekust, olid pehmelt öeldes pisut hajameelsed, ja kui olnuks võimalik teiselt korruselt alla hüpata, oleks ärkvelolek olnud vaid põgus udune paus kahe pika une vahel.
Nagu elu üleüldse, mõtles öövalveõde ja judistas end talveöös; detsember oli just kätte jõudnud, ja detsember tundus siiski alati talutavam kui november. Aga siis tulid jaanuar, veebruar, märts, aprill, ja selge see, et nendega oli kergem toime tulla Lanzarotel.
Hago, kirjutas ta. Haces. Hace. Hacemos …
Siis kuulis ta seda jälle ja seekord oli heli eksimatult ärtuntav – aknaklaas vibreeris ja puha. Öövalveõde pani pastaka käest ja kikitas kõrvu.
Muidu valitses vaikus.
Ta tõusis püsti. Arvata võis, et heli oli kostnud ühest lähemast palatist – kas kummastki kuuekohalisest või kummastki ühekohalisest.
Kui ta oleks vaime kartnud, poleks ta endale seda ametit valinud. Samuti mitte siis, kui ta oleks üksiolekut kartnud. Ta oli valinud selle ameti, sest see oli sama laadi töö nagu päästjatel. Või kiirreageerijatel. Või miks mitte sõjaväelastel? Ootamine, rahu, üksiolek, piiramatud võimalused ennast harida, aga pidev valvsus, valmisolek häirele kohe reageerida; see oli talle loomuomane.
Aja jooksul oli see võime siiski rooste läinud; nüüdsel ajal oli edukas öövalve selline, kus ei olnud üldse vaja reageerida. Sai öö läbi hispaania keelt õppida. Mis oli heebrea ja korea keelega võrreldes siiski piece of cake, hoolimata sõnast hacer.
Aga nüüd tuli minna. Avanev ja sulguv aken ei olnud selles osakonnas tühiasi.
Öövalveõde läks. Ta aimas, et lukustatud ukse kõrval istuv turvamees mitte ainult ei kuulanud kõrvaklappidest salamahti muusikat, vaid ka magas; tema kaldus asend andis märku, et mees võib iga hetk toolilt maha kukkuda. Mõnes mõttes oli see hea; õde tahtis olukorra ise lahendada. Loodetavasti ärkab turvamees kõva kisa peale üles.
Ta avas lähema kuuekohalise palati ukse. Kõik voodid olid hõivatud, kõik patsiendid näisid sama elutud nagu ikka. Ja kõik