Nimetu tüdruk. Sarah Pekkanen
Читать онлайн книгу.
mitteametlik vormiriietus. Olen üleni mustas, mis elimineerib vajaduse igal hommikul uut komplekti kokku korjata. Samuti saadab see sõnumi teatud usaldusväärsusest. Valin mugavad, masinaga pestavad kehakatted, mis näevad välja sama värsked kell seitse õhtul kui kell seitse hommikul.
Siitpeale kaob mu ümbert isiklik ruum, ja kui alustan meikimist, on mu küüned lõigatud ja poleeritud, hingeõhk mündilõhnaline ning juuksekiharad taha kokku seotud. Sellest standardist ei kaldu ma kunagi kõrvale.
Hõõrun kätele desinfitseerimisvedelikku ja pistan suhu münditableti juba enne, kui helistan korter 6D sisetelefonile. Olen kohal viis minutit varem. See on veel üks reegel.
Sõidan liftiga kuuendale korrusele ja jätkan teekonda mööda vahekoridori eemalt kostva valju muusika suunas – kõlab Katy Perry „Roar” – ning kohtangi kohe oma kliente. Üks on hommikumantlis, teisel üll T-särk ja jalas bokserid. Haistan õhus tõendeid äsjastest iluraviponnistustest – kemikaalid, mida on kasutatud Mandy-nimelise tüdruku heledate juuksesalkude triibutamiseks, ning kuivava küünelaki hõng Taylori kätelt, mida ta parajasti õhus vibutab.
„Kuhu te siis täna lähete?” küsin. Peoõhtul on valgustus ilmselt tugevam kui klubis, õhtusöök nõuab aga hoopis mahedamat lähenemist.
„Lit Club’i,” vastab Taylor.
Minu tühja pilgu peale lisab ta: „Meatpacking Districtis. Eile õhtul käis seal Drake.”
„Lahe,” ütlen.
Looklen põrandale visatud träni vahelt läbi – vihmavari, halli pusa pundar, seljakott – ning lükkan kõrvale SkinnyPopi popkornipakendi ja pooltühjad Red Bulli plekkpurgid madalal diivanilaual, et saaksin panna kohvri käest. Lahti tehes avanevad kohvri küljed nagu akordion, tuues kandik kandiku järel nähtavale kosmeetikat ja harjakesi.
„Millist väljanägemist soovite?”
Mõned kosmeetikud sukelduvad töösse, püüdes krahmata päevaks nii palju kliente kui võimalik; mina varun oma graafikusse lisaaega, et esitada kõigepealt mõned küsimused. Lihtsalt sellepärast, et üks naine soovib looritatud ilmet ja meikimata huuli, ning see ei tähenda, et kohe järgmine ei näeks end vaimusilmas julge punase suuga, millele lisanduks vaid kerge tõmme ripsmetušši. Investeering esimestesse minutitesse annab lisaaega lõpetamiseks.
Aga ma usaldan ka oma instinkte ja tähelepanekuid. Kui need tüdrukud teatavad, et soovivad seksikat supelrannavälimust, saan aru, et tegelikult tahavad nad sarnaneda Gigi Hadidiga, keda näitab diivanil väljasirutatult ühe ajakirja kaanefoto.
„Niisiis, mis teil peaaineks on?” küsin.
„Suhted. Tahame mõlemad õppida suhtekorraldust.”
Mandy hääles on tüdimust, just nagu oleksin ma mõni tüütu täiskasvanu, kes uurib, kelleks ta tahab saada, kui ta suureks kasvab.
„Kõlab huvitavalt,” lausun, tõmmates püstise seljatoega tooli tugevama valguse kätte, otse laearmatuuri alla.
Alustan Taylorist. Mul on aega nelikümmend viis minutit, et luua visioon, millisena ta tahab ennast peeglis näha.
„Teil on imeline nahk,” sõnan. Veel üks reegel: leia võimalus teha igale kliendile kompliment. Taylori puhul pole see raske.
„Aitäh,” sõnab ta, tõstmata pilku telefonilt. Ta alustab oma Instagrami sisu jooksvat kommenteerimist: „Kas keegi tahab tõesti näha järjekordset fotot tassikookidest?” „Jules ja Brian on nii armunud … lausa jõhker.” „Inspireeriv päikeseloojang, sain kätte … vahva, et pead reedeõhtuse rokipeo oma rõdul.”
Kui ma tegutsen, haihtub tüdrukute lobisemine taustamürasse, milleks on fööni või linnaliikluse ühtlane surin. Süvenen Taylori lõuakaare juures erinevate meigialuskreemide valikusse, mida ma üldiselt kasutangi ohtralt, et siis sobitada see veatult kokku kõige muuga, ja segan oma käeseljal vase- ja liivatoone, et tuua esile kuldsed täpid ta silmades.
Lisan parajasti harjakesega pronksivärvi ta põskedele, kui kostab mobiilihelin. Taylor lõpetab südamekeste toksimise ja sirutab välja käe telefoniga: „Privaatnumber. Kas peaksin vastama?”
„Jaa!” hüüatab Mandy. „See võib olla Justin.”
Taylor kirtsutab nina. „Kes siis reede õhtul kõnesid vastu võtab? Võiks ju sõnumi jätta.” Paari silmapilgu pärast vajutab ta siiski vastuvõtunupule ja tuba täidab mehe hääl:
„Olen Ben Quick, doktor Shieldsi assistent. Kinnitan teie poolt reserveeritud vastuvõtuajad eelolevaks nädalalõpuks − homseks ja pühapäevaks kella kaheksast kümneni hommikul. Koht on seesama − Hunter Hall, kabinet number 214. Ootan teid all fuajees ja viin üles.”
Taylor pööritab silmi ning ma eemaldan ripsmetušiharja.
„Kas te palun saaksite nägu paigal hoida?” teen märkuse.
„Vabandust. Olin vist omadega päris segi, Mandy? Hommikul olen ju liialt pohmellis, et nii vara tõusta.”
„Ah, ütle lihtsalt ära.”
„Ja-ah. Aga viissada dollarit. Selle eest saaks kaltsukast paar pusa.”
Need sõnad tõmbavad kogu mu tähelepanu endale: viissada on summa, mille mina saan kümne visiidi eest.
„Häh. Unusta ära. Ma ei kavatse ometi lasta end häirida mingist tobedast küsimustikust,” sõnab Taylor.
Peab kena olema, mõtlen, silmitsedes pusa, mis vedeleb käkras toanurgas.
Ma ei saa midagi parata, et lihtsalt pean sekkuma: „Küsimustik?”
Taylor kehitab õlgu. „Keegi hull professor vajab uurimistööks üliõpilasi.”
Huvitav, mis laadi küsimusi niisuguses testis esitatakse. Võib-olla on see midagi Myers-Briggsi isiksusetesti taolist.
Astun sammu tagasi ja uurin Taylori nägu. Ta on klassikaliselt ilusa, lihtsalt kadestusväärse luustruktuuriga. Tegelikult ta ei vajakski neljakümne viie minutilist ilukuuri.
„Kuna te lähete välja hilja, siis ma ääristan huuled enne, kui panen peale huuleläike,” seletan. „Värv püsib niimoodi paremini peal.”
Võtan kohvrist oma lemmikhuuleläike, mille tuubil on BeautyBuzzi logo, ja silun seda Taylori täidlastele huultele. Kui olen lõpetanud, tõuseb Taylor ja läheb, Mandy kannul, vannitoapeeglist tulemust uurima. „Ohhoo,” kuulen teda hüüatavat. „See on tõepoolest hea. Teeme ühe selfi.”
„Enne pean ka mina saama meigi!”
Hakkan Taylori jaoks kasutatud tarvikuid ära panema ja pean aru, mida oleks vaja Mandyle, kui korraga märkan, et Taylor on jätnud oma telefoni toolile.
Minu reedene rokiõhtu koosneb jalutuskäigust väikese segaverelise terjeri Leoga ja meigiharjakeste puhastamisest pärast seda, kui olen teinud bussituuri läbi linna pisikesse stuudiokorterisse Lower East Side’il. Olen ennast nii ammendanud, et lähen tõenäoliselt magama enne, kui Taylor ja Mandy jõuavad klubis tellida oma esimesed kokteilid.
Silmitsen jälle telefoni.
Heidan pilgu vannitoa uksele. See on praokil.
Võin kihla vedada, et Taylor ei vaevu tagasi helistama talle reserveeritud aja tühistamiseks.
„Pean endale ostma samasuguse meigipulga, nagu on temal,” tähendab Taylor.
Viissada dollarit aitaks selle kuu üüri ära maksta.
Tean juba oma homset graafikut. Esimene töö on alles kell kaksteist.
„Kavatsen lasta tal silmadele lisada pisut dramaatilisust,” arutleb Mandy. „Ei tea, kas tal on kaasas kunstripsmeid.”
Hunter Hallis hommikul kella kaheksast kümneni – see jäi mulle meelde. Aga professori ja tema assistendi nimed?
Ma ei jõua enam midagi otsustada, jõllitan ühe sekundi jooksul telefoni ja järgmisel on see mul juba peos. Pole minutitki möödunud − number on veel nähtaval. Sõnumi