Nimetu tüdruk. Sarah Pekkanen
Читать онлайн книгу.
liigatab ja Mandy hakkab väljuma. Keeran ringi ja tunnen, kuidas mu süda teeb jõnksu. Ma ei saa enam telefoni tagasi panna, ilma et ta mind näeks.
Ben Quick.
Võiksin ehk teeselda, et see kukkus toolilt, tekib mul peas pöörane mõte. Ütlen Taylorile, et võtsin selle üles.
„Oota, Mand!”
Doktor Shieldsi assistent … kella kaheksast kümneni hommikul …
„Kas peaksin laskma tal proovida pisut tumedamat huulevärvi?”
Oodake nüüd veel, mõtlen ja soovin, et sõnum liiguks kiiremini.
Hunter Hall, kabinet 214.
„Võib-olla,” lausub Mandy.
Ootan teid all fua…
Lõpetan kõne ja panen telefoni toolile tagasi just siis, kui Taylor teeb tuppa esimese sammu. Kas ta lahkub vannitoast püstipäi või pilk maas? Enne kui suudan selle kindlaks teha, on ta mu kõrval. Ta põrnitseb mobiili ja mu kõhus pitsitab. Olen vist midagi segamini ajanud. Nüüd meenub, et tema jättis telefoni toolile ekraaniga allapoole. Tagasi olen selle pannud valepidi.
Neelatan tugevasti, püüdes vabandust välja mõelda.
„Hei,” hüüab ta.
Tõstan pilgu, et vaadata talle silma.
„Mulle meeldib. Aga kui prooviksite natuke tumedamat huuleläiget?”
Ta potsatab tagasi toolile ja ma hingan pikalt välja.
Tõmban tal huuled kaks korda üle – esiteks teen need marjapunaseks ja kasutan siis veel kord esialgset varjundit, toetades samal ajal paremat küünarnukki vasaku peoga, et värisevad sõrmed ei rikuks kontuure. Selleks ajaks kui saan valmis, on mu pulss jälle normaalne.
Kui lahkun korterist jootraha asemel hajameelse „Palju tänu” saatel, on mu otsus kindel. Sean mobiilile äratuse hommikul kella 7.15 peale.
Laupäev, 17. november
Järgmisel hommikul vaatan oma plaani hoolikalt üle.
Mõnikord võib impulsiivne otsus muuta kogu su elukäiku.
Ma ei taha, et see jälle juhtuks.
Ootan väljas Hunter Halli ees, piiludes aeg-ajalt Taylori kortermaja poole. Ilm on pilves ning õhk tihe ja hall, nii et üheks silmapilguks pean temaks noort naist, kes tuleb tõtates minu suunas. See on aga hoopis keegi, kes oma jooksutiire teeb. Kui kell on viis minutit kaheksa läbi ja on ilmne, et Taylor veel magab, astun fuajeesse, kus üks khakivärvi pükstes ja sinises triiksärgis noormees vaatab parajasti kella.
„Palun vabandust, et hilinesin!” hüüan.
„Taylor?” küsib mees. „Mina olen Ben Quick.”
Olin arvanud õigesti, et Taylor ei vaevu helistama ega aega tühistama.
„Taylor on haige, nii ta siis palus minul tulla küsimustikule vastama. Olen Jessica. Jessica Farris.”
„Oh.” Ben vidutab silmi. Ta mõõdab mind pilguga ülalt alla ja uurib siis hoolikamalt.
Olin vahetanud madalad saapad Converse’i tenniste vastu ja heitnud musta nailonseljakoti üle õla. Arvan, et ma ei pane mööda, kui ütlen, et näen niimoodi üliõpilasena välja.
„Kas saate ühe silmapilgu oodata?” küsib mees viimaks. „Mul on vaja doktor Shieldsiga konsulteerida.”
„Muidugi.” Püüan jäljendada kergelt tüdinud hääletooni, mida Taylor kasutas eelmisel õhtul.
Halvim, mis võib juhtuda, on see, et mulle öeldakse ära, mõtlen endamisi. Õige veel suur asi: haaran siis kaasa rõngassaia ja viin Leo pikale jalutuskäigule.
Ben astub eemale ja tõmbab taskust mobiili. Tahaksin kuulata temapoolset osa vestlusest, aga ta summutab hääle.
Siis aga astub ta jälle minu poole. „Kui vana te olete?”
„Kakskümmend kaheksa,” vastan tõemeeli.
Heidan vargsi pilgu sissepääsu poole, et olla kindel, kas Taylor mitte viimasel minutil sisse ei longi.
„Kas elate praegu New Yorgis?” küsib Ben.
Noogutan.
Tal on mulle veel kaks küsimust: „Kus te mujal olete elanud? Kas ka kusagil väljaspool Ühendriike?”
Raputan pead. „Ainult Pennsylvanias. Seal ma kasvasin üles.”
„Olgu siis,” ütleb Ben telefoni ära pannes. „Doktor Shields arvab, et te võite uuringus osaleda. Esiteks on mul nüüd vaja teie täisnime ja aadressi. Kas teil juhtub olema isikut tõendavat dokumenti?”
Võtan seljakoti ja tuhnin selles, kuni leian rahatasku ning ulatan talle juhiloa.
Ta pildistab ja märgib üles ka muu informatsiooni. „Võin teile homse seansi lõpul teha Venmo kaudu rahaülekande, kui teil on seal konto avatud.”
„On küll,” vastan. „Taylor mainis, et saadaolev summa on viissada dollarit, on see õige?”
Ta noogutab. „Ma saadan teie andmed tekstisõnumina doktor Shieldsile, siis viin teid üles testimise ruumi.”
Kas see kõik on tõesti nii lihtne?
TEINE PEATÜKK
Laupäev, 17. november
Sa ei ole see isik, keda täna hommikul oodati.
Kuna sa aga vastad uurimuse demograafilistele kriteeriumitele ja see koht oleks muidu raisatud, saadab assistent Ben sind kabinetti number 214. Testimise ruum on suur ja neljakandiline, selle idapoolses küljes katavad aknad tervet seina. Läikival linoleumpõrandal on reas kolm rida laudu ja toole. Ruumi etteotsa on paigutatud nutitahvel, mille ekraan on tühi. Tagumisel seinal ülal kõrgel tiksub vanamoodne ümmargune seinakell. See võiks olla mis tahes loenguruum mis tahes kolledžilinnakus mis tahes linnas.
Välja arvatud üks asi: sina oled siin ainuke inimene.
Niisugune tegevuskoht valiti sellepärast, et miski ei tõmbaks su tähelepanu kõrvale, vaid hoopis hõlbustaks keskendumist eesseisvale ülesandele.
Ben selgitab, et instruktsioonid ilmuvad sinu käsutusse antud arvuti ekraanile. Siis sulgeb ta ukse.
Ruum on vaikne.
Sülearvuti ootab esimese rea laual. See on juba avatud. Su sammud kajavad põrandalt vastu, kui sa selle poole astud. Sa kohendad istet, tõmmates seda lauale lähemale. Su tooli metalljalg kriibib linoleumi.
Ekraanile ilmub sõnum:
Katsealune 52, täname teid, et otsustasite osaleda doktor Shieldsi moraali- ja eetikauuringute projektis.
Liitunud uurimistööga, oodatakse teilt mõistagi konfidentsiaalsust. Teil on sõnaselgelt keelatud arutada uuringute sisu kellega tahes.
Õigeid ega valesid vastuseid ei ole. Oluline on, et oleksite aus ja annaksite oma esimese instinktiivse reageeringu. Teie selgitused peavad olema põhjalikud. Teil ei ole lubatud liikuda edasi järgmise küsimuse juurde, kui eelmise vastus pole lõpetatud.
Viis minutit enne teie kahe tunni lõppu antakse hoiatus.
Vajutage sisestusklahvile, kui olete valmis alustama.
On sul üldse aimu, mida oodata?
Viid sõrme sisestusklahvile, aga selle asemel, et seda puudutada, jääb su käsi hõljuma klaviatuuri kohale. Sa pole ainuke, kes kõhkleb. Pea viiskümmend üks katsealust enne sind on siin samuti demonstreerinud erinevaid ebakindluse tasandeid.
Võib vist olla päris hirmutav tutvuda oma selliste külgedega, mille olemasolu sa ei tahaks tunnistada.
Lõpuks vajutad klahvile.
Jääd ootama, jälgides kursori plinkimist. Sinu pähkelpruunid silmad on pärani.
Kui ekraanile