1

      Meie kohtumine ei olnud kavandatud. Seda ei olnud kavandanud mina ega Ed ega mingid nähtamatud käed, mis oletatavasti tema nööre tõmbasid. Ma ei olnud sihtmärk. Edi ei õhutatud minuga kontakti astuma. Meid ei jälgitud ei varjatult ega agressiivselt. Ed kutsus mind võistlema. Mina võtsin kutse vastu. Me mängisime. Ei olnud mingit salasepitsust, mingit vandenõu, mingit pahatahtlikku kokkumängu. Minu elus on sündmusi – viimasel ajal tõtt-öelda küll vähe –, mis lubavad ainult ühte tõlgendust. Meie kohtumine ongi selline sündmus. Minu jutustus sellest pole muutunud kõigi nende kordade jooksul, mil mul on lastud seda korrata.

      On laupäeva õhtu. Ma istun Batterseas Athleticuse klubis, mille ausekretär ma olen – suuremalt jaolt mõttetu tiitel –, polsterdatud lamamistoolil sisebasseini ääres. Klubisaal on tohutu suur ja kõrgete sarikatega, osa ümberehitatud pruulikojast, selle ühes otsas on bassein ja teises baar, nende vahel on aga koridor, kust pääseb riietusruumidesse – meeste ja naiste omad eraldi – ning dušikompleksidesse.

      Kuna ma istun, nägu basseini poole, olen ma baari suhtes nurga all. Baari taga on sissepääs, seejärel tuleb vestibüül, seejärel tänavale viiv uks. Seega pole mul võimalust näha, kes klubisaali tuleb või kes passib vestibüülis ja loeb teateid, broneerib väljakuid või paneb oma nime klubi tabelisse. Baaris käib korralik äri. Noored neiud ja nende peigmehed pladistavad vees ja lobisevad.

      Mul on seljas sulgpalliriietus – dressipluus – ning jalas lühikesed püksid ja uued pahkluusõbralikud tennised. Need ostsin ma, et peletada närivat valu vasakus pahkluus, mis tekkis eelmisel kuul, kui ma Eesti metsades luusisin. Pärast pikki tihedaid tööotsi välismaal tunnen ma mõnu väikesest ja auga välja teenitud puhkusest kodus. Minu tööelu kohal ripub ähvardavalt tume pilv, millest ma püüan kõigest väest mitte välja teha. Esmaspäeval teatatakse mulle tõenäoliselt, et ma olen üleliigne. Noh, olgu pealegi, korrutan ma endale. Mul jõuab kätte neljakümne seitsmes eluaasta, ma olen omajagu teha jõudnud, oli ju algusest peale teada, et millalgi tuleb sellele lõpp, nii et ma ei tohi kurta.

      Seda suurem lohutus on teada, et hoolimata vanuse edenemisest ja murettegevast pahkluust olen ma jätkuvalt klubi valitsev tšempion, kuna kindlustasin alles möödunud laupäeval ühe andeka noore vastu mängides üksikmängu parima tiitli. Üksikmängu peetakse üldiselt ainult välejalgsete kahe-kolmekümneaastaste pärusmaaks, kuid seni on mul õnnestunud neile vastu hakata. Täna osalesin mina kui äsjakroonitud tšempion vastavalt klubi traditsioonile edukalt sõbralikus matšis teisel pool jõge Chelseas asuva rivaalitseva klubi tšempioni vastu. Ja nüüd istub ta siin minu kõrval, meie lahingust õhetamas, õlleklaas käes, kõrgete püüdlustega ja aumehest noor indialasest kõrgema kategooria advokaat. Ma pidin pingutama viimaste punktideni, mil kogemus ja väike vedamine pöörasid mängu minu kasuks. Võib-olla seletavad need lihtsad asjad omajagu seda, miks ma olin hetkel, kui Ed oma väljakutse heitis, heatahtlikus tujus ja miks ma uskusin, ükskõik kui ajutiselt siis, et elu on võimalik ka pärast koondamist.

      Minu alistatud vastane ja mina ajame sõbralikult juttu. Teemaks – ma mäletan seda, nagu oleks see olnud eile – on meie isad. Selgus, et mõlemad olid olnud innukad sulgpallimängijad. Tema oma oli tulnud India üleriiklikel võistlustel teisele kohale. Minu oma oli olnud ühel rahulikul hooajal Briti sõjaväe tšempion Singapuris. Kui me nii lõbusalt oma elusid võrdleme, märkan ma, et mulle läheneb Alice, meie klubi Kariibi päritolu administraator ja raamatupidaja, ühe väga pikka kasvu, kuid ometi silmapaistmatu noormehe seltsis. Alice on kuuskümmend aastat vana, tujukas, tüse ja alati pisut hingeldav. Meie kaks oleme klubi kõige pikaajalisemad liikmed, mina mängijana, tema klubi tähtsaima tugisambana. Kuhu mind poleks maailmas tööasjades ka lähetatud, ei jätnud me kunagi teineteisele jõulukaarte saatmata. Minu omad olid vürtsikad, tema omad pühad. Kui ma ütlen, et nad lähenesid mulle, pean ma silmas seda, et kuna nad tungisid mulle peale selja tagant, Alice esirinnas, pidid nad kõigepealt tulema minu juurde ja seejärel pöörduma minu poole, mis koomilisel kombel õnnestus neil täpselt üheaegselt.

      „Härra söör Nat, söör,” teatab Alice ülima pidulikkusega. Sagedamini olen ma Alice’i jaoks lord Nat, kuid täna õhtul olen ma lihtne rüütlikslöödu. „See väg’ga kena ja viisakas noormees tahab teiega ülimalt omaette rääkida. Kuid ta ei taha teid teie võiduhetkel segg’ada. Tema nimi on Ed. Ed, ütle Natile ter’re.”

      Minu mälestustes seisab Ed pika viivu Alice’ist paari sammu kaugusel tagapool, see tublisti üle meeter kaheksakümnene, kohmakas, prillidega noormees, kes tundub kuidagi üksildane ja kelle näol on kõver kohmetu naeratus. Ma mäletan, kuidas tema peal said kokku kaks võistlevat valgusallikat: baari oranž ribavalgusti, mis andis talle taevaliku hõõguse, ja tema selja taga basseinis põlevad veealused tuled, mis joonistasid ta üleelusuurusena välja.

      Ta astub lähemale ja muutub tõeliseks. Kaks pikka kohmakat sammu – vasak, parem, seis. Alice sibab minema. Ma ootan, et noormees rääkima hakkaks. Ma sätin näole kannatliku naeratuse. Vähemalt meeter üheksakümmend, juuksed tumedad ja sassis, silmad suured ja pruunid, prillid muudavad need ebamaiselt eemalolevaks, ja seda tüüpi põlvini ulatuvad valged spordipüksid, mida võib leida pigem purjetamissõprade või Bostoni rikaste perepoegade juures. Vanus umbes kakskümmend viis, kuid tema igavese üliõpilase näojoonte tõttu võis see kergesti olla ka väiksem või suurem.

      „Vabandust, härra?” pärib ta lõpuks, kuid mitte päris aupaklikult.

      „Nat, kui nii sobib,” parandan ma teda ja naeratan jälle.

      Ta seedib seda. Nat… Mõtleb selle üle. Kirtsutab oma kongus nina.

      „Noh, mina olen Ed,” teatab ta siis, korrates igaks juhuks Alice’ilt juba saadud informatsiooni. Paistab, et Inglismaal, kuhu ma hiljuti tagasi jõudsin, ei ole perekonnanime enam kellelgi.

      „No terekest, Ed,” vastan ma lustlikult. „Mida ma saaksin sinu heaks teha?”

      Jälle paus, kuni noormees järele mõtleb. Siis pahvatus:

      „Ma tahan teiega mängida, eks ole? Teie olete tšempion. Häda on selles, et mina astusin klubisse äsja. Eelmisel nädalal. Täpselt. Ma panin oma nime tabelisse ja puha, aga niimoodi läheb vähemalt mitu kuud, kurat võtaks” – tema sõnad pääsevad valla nagu paisu tagant. Seejärel jälle paus, noormees vaatab järgemööda kõigepealt minu sõbralikku vastast, seejärel jälle mind.

      „Vaadake,” jätkab ta, tuues enda kaitseks argumente, kuigi ma pole talle vastu vaielnudki. „Ma ei tunne klubi protokolli, eks ole,” – tema hääl tõuseb nördimusest. „Ja see pole minu süü. Lihtsalt et ma küsisin Alice’ilt. Ja tema ütles, et küsigu ma teilt ise, te ei hammusta. Nii et nüüd ma küsingi.” Ja juhuks, kui vajalikud peaksid olema lähemad seletused: „Lihtsalt et ma vaatasin, kuidas te mängite, eks ole? Ja ma sain jagu paarist, kellest teie jagu saite. Ja ühest või kahest, kes said jagu teist. Ma olen üsna kindel, et meil tuleks korralik mäng. Päris hea. Täpselt. Kohe päris hea.”

      Ja hääl