Agendi mäng. John Le Carré
Читать онлайн книгу.
aga Pariisis elavate vene valgekaartlasest tähtsusetute aadlike tütar. Vene valgekaartlane tähendas siin ka tublit portsu saksa verd emapoolse vanaisa poolt, mida mu ema vastavalt tujule kas appi võttis või maha salgas. Ajalugu väidab, et esimest korda kohtusid mu ema ja isa vastuvõtul, mille korraldasid Vene isehakanud eksiilvalitsuse viimased jäänused ajal, kui mu ema nimetas ennast alles kunstitudengiks ja mu isa lähenes neljakümnendale eluaastale. Hommikuks olid nad juba kihlatud, vähemalt nii mu ema ütles, ja arvestades tema elu kulgu muudes valdkondades, pole mul põhjust tema sõnades kahelda. Kui isa oli sõjaväest erru läinud – selleks sunniti teda kähku, kuna sel ajal, kui ta mu emasse sõgedalt armus, oli tal juba naine ja ka teisi takistusi –, seadis värske noorpaar end sisse Pariisi eeslinnas Neuillys, kenas valges majas, mille olid andnud minu emapoolsed vanavanemad ja kus ma õige pea sündisin, võimaldades oma emal muudele asjadele mõelda.
Viimaseks jätsin ma väärika, kõiketeadva isiku, oma armastatud keeleõpetaja, hoidja ja sisulise koduõpetaja proua Galina, kes arvatavasti oli Venemaalt Volga kandist pärit varast ilma jäänud krahvinna, kelle soontes olevat olnud Romanovite verd. Kuidas ta meie isemeelsesse majapidamisse sattus, on mulle segaseks jäänud, kõige usutavam on aga, et ta oli ühe minu emapoolse vanaonu mahajäetud armuke, sest pärast põgenemist Leningradist, nagu seda linna tollal kutsuti, ja kunstikaupmehena teise varanduse teenimist pühendas see vanaonu oma elu kaunite naiste kogumisele.
Proua Galina oli vähemasti viiskümmend aastat vana, kui esimest korda meie majapidamisse ilmus, väga trullakas, kuid kelmika naeratusega. Ta kandis pikki sihisevast siidist kleite, valmistas oma kübarad ise ning elas meie kahes pööningutoas koos kogu varandusega, mis maailmas talle kuulus: oma grammofoniga, ikoonidega, süsimusta maaliga jumalaemast, mis, nagu ta ise järjekindlalt väitis, oli da Vinci töö, ning karbivirnadega, kus olid vanad kirjad ning fotod tema koerte ja teenritega ümbritsetud vürstlikest vanavanematest lumes.
Lisaks minu heaolule olid proua Galina suureks kireks keeled, millest ta rääkis õige mitut. Vaevalt olin ma jõudnud omandada inglise õigekirja alged, kui tema hakkas mulle juba kirillitsat peale suruma. Meie unelektüüriks olid üksteise järel ühed ja samad muinasjutud, igal õhtul ise keeles. Pariisi kiiresti kahanevas valgekaartlaste ja Nõukogude Liidust väljasaadetute järeltulijate kogukonnas esinesin mina Galina polüglotist postripoisina. Räägitakse, et ma kõnelen vene keelt prantsuse intonatsiooniga, prantsuse keelt vene intonatsiooniga ja saksa keelt, niipaljukest kui ma seda kõnelen, seguga mõlemast intonatsioonist. Minu inglise keel aga pärineb mu isalt, olgu see siis hea või halb. Mulle on öeldud, et minu inglise keeles on isegi tema šoti kõnerütmi, kuid alkohoolset mörinat, mis sellega kaasas käis, vast siiski mitte.
Minu kaheteistkümnendal eluaastal vandus isa alla vähile ja melanhooliale ning mina hoolitsesin proua Galina abiga surija vajaduste eest, kuna ema oli hõivatud kõige rikkamaga oma austajatest, belgia relvaärimehega, kellest mina suurt ei pidanud. Minu isa lahkumisele järgnenud piinlikus kolmnurgas hinnati mind ülearuseks ning kupatati Šoti rajamaale, kust ma pühadeks sõitsin sünge isapoolse tädi juurde, kooliajal elasin aga spartalikus mägismaa internaadis. Hoolimata kooli parimatest pingutustest mind mitte üheski siseruumidesse puutuvas õppeaines harida, õnnestus mul pääseda ühte ülikooli tööstuslikul Kesk-Inglismaal, kus ma tegin oma esimesed kohmakad sammud naissooga tutvumisel ja sain läbi häda, kõige viletsamate tulemustega, kätte kraadi slavistikas.
Viimased kakskümmend viis aastat olen ma töötanud Briti Salaluureteenistuses – mida asjassepühendatud kutsuvad Bürooks.
*
Ka täna tundub, et minu värbamine salajase lipu alla oli saatusest ette määratud, sest ma ei mäleta, et ma oleksin kaalunud või soovinud ühtki teist karjääri, kui ehk välja arvata sulgpallimängija või mägironija oma Šotimaal Cairngormsis. Selsamal hetkel, kui minu juhendaja ülikoolis küsis mult klaasi sooja valge veini juures häbelikult, kas ma olen kunagi mõelnud, et võiksin teha „oma maa heaks midagi, millest väga laialt rääkida ei maksa”, võpatas minu süda äratundmisest ja mõtted läksid tagasi hämarasse korterisse Saint-Germainis, kus proua Galina ja mina käisime igal pühapäeval kuni isa surmani. Just seal kuulsin ma esimest korda põnevusvärinaga bolševikevastase vandenõu suminat, kui minu poolnõod, kasuonud ja leegitseva pilguga vanatädid vahetasid sosinal sõnumeid kodumaalt, kuhu vähesed neist olid kunagi jalga tõstnud – siis aga märkasid nad minu sealviibimist ning nõudsid, et ma vannuksin hoida saladust, ükskõik, kas ma olin aru saanud või mitte, mis saladus see on, mida ma poleks pidanud pealt kuulma. Sealt pärineb ka minu lummatud huvi vene karu vastu, kelle verd voolas ka minu soontes – tema eripalgelisuse, hiiglaslikkuse ja mõistetamatute kommete vastu.
Minu ukse kirjapilust laperdab sisse süütu välimusega kiri, milles mul soovitatakse ilmuda ühte sammassissekäiguga hoonesse Buckinghami palee lähedal. Kirjutuslaua tagant küsib mult Kuningliku Mereväe eruadmiral, suur nagu tankitorn, milliseid mänge ma mängin. Mina ütlen, et sulgpalli, ja admiral on silmanähtavalt liigutatud.
„Kas tead, et ma mängisin Singapuris sulgpalli sinu õndsa isaga ja ta nüpeldas mind armutult?”
Ei, härra, ütlen mina, ma ei teadnud seda, ja mõistatan, kas ma peaksin oma isa eest vabandust paluma. Kindlasti rääkisime ka muudest asjadest, kuid neist ei mäleta ma midagi.
„Ja kuhu ta on maetud, see sinu vaene paps?” pärib admiral, kui ma juba tõusen, et lahkuda.
„Pariisi, härra.”
„Aa, või nii. Õnn kaasa.”
Mulle antakse käsk ilmuda Bodmin Parkway raudteejaama, käes eelmise nädala ajakiri „Spectator”. Kui ma olen kindlaks teinud, et kõik müümata jäänud eksemplarid on hulgimüüjale tagastatud, varastan ma ajakirja kohalikust raamatukogust. Rohelise viltkübaraga mees küsib mult, millal läheb järgmine rong Camborne’i. Mina vastan, et ma ei oska öelda, kuna mina olen teel Didcotti. Ma järgnen talle väikest vahet hoides parklasse, kus ootab valge kaubik. Pärast kolme päeva mõistetamatuid küsimusi ja ülespuhutud pidusööke, kus pannakse proovile minu seltskondlikud võimed ja alkoholitaluvus, kutsutakse mind komisjoni ette.
„Niisiis, Nat,” lausub hallipäine naisterahvas, kes istub laua taga keskel. „Kas sa tahaksid nüüd, mil me oleme esitanud sulle kõikvõimalikke küsimusi sinu kohta, vahelduseks ka meilt midagi küsida?”
„Noh, tegelikult tahaksin tõepoolest,” vastan ma, olles enne teinud näo, nagu mõtleksin siiralt järele. „Te küsisite, kas te saate minu lojaalsusele kindlad olla, aga kas mina võin olla kindel teie lojaalsusele?”
Naine muigab ja üsna pea muigavad temaga koos ka kõik teised laua taga – ühesugust kurba, mõistvat, mõtlikku muiet, mis on Teenistuses kõige lähem asi lipule.
Pinge all kõneosav. Peidetud agressiivsus hea. Soovitame.
*
Selsamal kuul, kui ma lõpetasin algkursuse hämarates kunstides, oli mul õnn saada tuttavaks Prudence’i, oma tulevase naisega. Meie esimene kohtumine ei olnud just paljutõotav. Pärast minu isa surma oli pääsenud perekonna riidekapist välja terve rügement luukeresid. Poolvennad ja poolõed, kellest ma polnud kunagi kuulnudki, nõudsid endale vara, mille pärast šoti usaldusisikud olid viimased neliteist aastat nägelenud ja kohut käinud ning pärandi kontideni puhtaks nokkinud. Keegi sõber soovitas üht kesklinna advokaadibürood. Kui vanemosanik oli viis minutit minu hädasid kuulanud, vajutas ta kellanuppu.
„Üks meie parimaid noori juriste,” kinnitas ta mulle.
Uks avanes ja sisse sammus minuealine naisterahvas. Tal oli seljas niisugune heidutav must kostüüm, mida juristiametis eelistatakse, ees õpetajannaprillid ja väga väikeste jalgade otsas rasked sõjaväesaapad. Me surusime kätt. Naine ei heitnud mulle teist pilkugi. Saabaste klobinal viis ta mu boksi, mille jääklaasil oli kiri „P. Stoneway, õigusteaduste bakalaureus”.
Me istume teine teisele poole lauda, tema lükkab oma kastanpruunid