Agendi mäng. John Le Carré
Читать онлайн книгу.
„Kas tohib küsida, kus sa mängid, Ed?” uurin ma – tavaline küsimus meie hulgas.
„Igal pool. Kus ainult vähegi korraliku vastase leian. Täpselt.” Ja tagantjärele tulnud mõttena: „Siis ma kuulsin, et teie olete selle klubi liige. Mõnes klubis lastakse mängida kõigil, kes maksavad. Siin nii ei ole. Siin tuleb kõigepealt liikmeks astuda. Minu meelest on see pettus. Nii et ma astusingi liikmeks. Maksis kuradi roppu raha, aga ikkagi.”
„Noh, kahju, et sa pidid kukrut kergendama, Ed,” vastan ma nii sõbralikult, kui suudan, pannes tarbetu „kuradi” tema närvilisuse arvele. „Aga kui sa tahad mängida, siis minugipoolest,” lisan ma, pannes tähele, et jutuajamine baaris hakkab vaibuma ja pead meie poole pöörduma. „Paneme mingil ajal kindla kuupäeva paika. Ootan pikisilmi.”
Kuid Edile ei sobi niimoodi sugugi.
„Millal te arvate, et teile sobiks? Nagu päriselt? Mitte lihtsalt „mingil ajal”,” käib ta peale ja saab tasuks naerulagina baari poolt – mis tema altkulmu pilgu järgi otsustades ärritab teda.
„Noh, nädal või paar pole võimalik, Ed,” vastan ma üsna tõeselt. „Mul on üks väga tõsine asi ajada. Tegelikult perepuhkus, mis oleks pidanud juba ammu toimuma,” lisan ma, lootes naeratust, kuid saades hoopis tardunud pilgu.
„Millal te siis tagasi tulete?”
„Nädala pärast, laupäeval, juhul kui me pole mingeid luid murdnud. Me läheme suusatama.”
„Kuhu?”
„Prantsusmaale. Megève’i lähedale. Kas sina käid ka suusatamas?”
„Olen käinud. Mina käin Baierimaal. Kuidas oleks pühapäevaga selle järel?”
„Kahjuks peab see jääma tööpäevale, Ed,” vastan ma kindlalt, sest nüüd, kus Prue ja mina oleme saavutanud selle, et perekondlikud nädalalõpud on võimalikud, on need pühad ja puutumatud – täna on haruldane erand.
„Nii et ülejärgmise nädala tööpäeval, esmaspäevast alates? Milline päev? Valige üks välja. Teie otsustate. Minule sobivad kõik päevad.”
„Tõenäoliselt sobikski mulle kõige paremini mõni esmaspäev,” pakun ma, kuna esmaspäevaõhtuti on Pruel tema iganädalased pro bono vastuvõtud juriidilise abi vajajatele.
„Niisiis ülejärgmisel esmaspäeval. Kell kuus? Seitse? Millal?”
„Noh, ütle, millal sinule kõige paremini sobib,” pakun ma välja. „Minu graafik on üsna lahtine” – mis tähendab, et tõenäoliselt olen ma selleks ajaks töölt tänavale visatud.
„Mõnikord pean ma esmaspäeviti kauem tööl olema,” ütleb Ed niimoodi, et see kõlab kurtmisena. „Aga kell kaheksa? Kas kell kaheksa sobib?”
„Kell kaheksa sobib mulle väga hästi.”
„Kas esimene väljak sobib, kui see antakse? Alice ütleb, et väljakuid ei taheta üksikmängudeks anda, aga teiega on iseasi.”
„Minule sobib iga väljak, Ed,” kinnitan ma talle ning baari poolt kostab jälle naeru ja hõredat plaksutamist – ilmselt sihikindluse eest.
Me vahetame mobiilinumbrid, mis tekitab alati väikesi küsimusi. Ma annan Edile selle numbri, millelt perekonnaliikmed mind kätte saavad, ja soovitan saata sõnum, kui midagi peaks vahele tulema. Tema palub minult sedasama.
„Ja kuule, Nat?” – Edi pingul hääl on korraga leebemaks muutunud.
„Mis on?”
„Olgu teil siis hästi tore perepuhkus, eks?” Ja juhuks, kui ma olen unustanud: „Ülejärgmisel esmaspäeval siis. Kell kaheksa õhtul. Siinsamas.”
Nüüd naeravad ja plaksutavad juba kõik, Ed aga viipab kogu parema käega lõdvalt ja muretult hüvastijätuks ning suundub pika sammuga meeste riietusruumi poole.
„Kas keegi tunneb teda?” küsin ma ja avastan, et olen tahtmatult pöördunud, et talle järele vaadata.
Pearaputused. Anna andeks, semu.
„Kas keegi on näinud, kuidas ta mängib?”
Jälle ei midagi.
Ma saadan oma külalisklubist pärit vastase vestibüüli ja pistan teel tagasi riietusruumi poole pea kontori ukse vahelt sisse. Alice on kummargil arvuti kohal.
„Kes see Ed on?” küsin ma.
„Shannon,” heidab Alice pead tõstmata. „Edward Stanley Shannon. Üksikliige. Maksis püsikorraldusega, linnakodanik.”
„Amet?”
„Härra Shannon on ametilt andmetöötleja. Kelle andmeid ta töötleb, seda ta ei ütle. Mis andmeid ta töötleb, seda ta ei ütle.”
„Elukoht?”
„Hoxton, Hackney kandis. Sama piirkond, kus elavad minu kaks õde ja nõbu Amy.”
„Vanus?”
„Härra Shannon ei kvalifitseeru nooremliikmeks. Kui palju tal aastaid üle on, ta ei ütle. Mina tean ainult sed’da, et sellel poisil pidi ikka kole tahtmine olema, kui ta sõitis jalgrattaga läbi terve Londoni lihtsalt selleks, et lõunapiirkonna tšempion välja kutsuda. Ta kuulis sinust ja nüüd pole sul pääsu, täpselt nagu Koljatil polnud pääsu Taaveti eest.”
„Kas seda ütles tema?”
„Mida tema ei öelnud, seda aimasin ma oma peas ise. Sa oled oma vanuse kohta liiga kaua üksikmängu tšempion olnud, Nat, täpselt nagu Koljatki. Tahad seda ka teada, kes tema emme ja issi on? Kui suur on tema kodulaen? Kui palju ta vangis on istunud?”
„Head õhtut, Alice. Ja aitäh.”
„Head õhtut sulle ka, Nat. Ja tervita kindlasti minu poolt oma Prued. Ja ära nüüd selle noormehe pärast kartma hakka. Sa teed ta maatasa samamoodi, nagu oled teinud kõik poisikesed.”
2
Kui tegu oleks ametliku juhtumiga, paneksin ma nüüd kirja Edi täisnime, vanemad, sünniaja ja -koha, ameti, usueelistuse, rassilise kuuluvuse, seksuaalse orientatsiooni ja kõik muud ülimalt tähtsad statistilised andmed, mida Alice’i arvutis ei olnud. Praegu aga alustan ma iseenda andmetega.
Mind ristiti Anatolyks, mis muudeti hiljem inglisepäraseks Nathanieliks, lühendatult Natiks. Ma olen 178 sentimeetrit pikk, aetud habemega, minu sagris juuksed hakkavad halliks minema, ma olen abielus Prudence’iga, kes on partner ühes Londoni kesklinna vanas advokaadibüroos, mis tegeleb üldiste perekondlike juriidiliste küsimustega, peamiselt aga pro bono juhtumitega.
Kehaehituselt olen ma sale – Prue eelistab sõna „sitke”. Mulle meeldib igasugune sport. Lisaks sulgpallile käin ma sörkimas, jooksen ja teen kord nädalas trenni jõusaalis, mis pole kõigile avatud. Mul on kare sarm ja maailma näinud mehe lihtne ligipääsetavus. Välimuselt ja käitumiselt olen ma tüüpiline britt, kes suudab kiiresti ladusalt ja veenvalt väidelda. Ma kohanen olukorraga ja mul pole ületamatuid moraalseid kõhklusi. Vahel olen ma äkiline ja ma pole naiselike võlude suhtes kaugeltki ükskõikne. Ma ei ole loomult sobilik istuvaks tööks ja eluviisiks, mis on küll tõesti nii leebelt öeldud, kui vähegi võimalik. Mõnikord olen ma põikpäine ja ma ei ole loomult distsipliinile alluv. See võib olla nii puudus kui voorus.
Siin tsiteerin ma oma endise tööandja viimase kahekümne viie aasta salastatud ettekandeid minu tööalase tõhususe ja üldise veetluse kohta. Kindlasti tahate teada ka seda, et võib olla kindel, et ma ilmutan vajalikku kalkust, kuid kellel seda vaja on ja millisel määral, pole täpsustatud. Vastukaaluks olen ma taktitundeline