Hundipäikese aeg II. Vaen võtab verejälge. Tamur Kusnets
Читать онлайн книгу.
silmas viimsetki nende liigutust ja odarahe ähvardas igaüht, kes vaid vaenulikkust üles näitas. Kasarmu kõrge lae all seisid ridadena bucellarius’ed, viskevalmis relvad käes, ja Ballimar adus, et igasugune vastupanu oli määratud läbikukkumisele juba enne algust. Kimber ei mõistnud, miks nõnda jõhkralt tapeti valitud orje ning mõõgavõitlejaid, kuid küllap oli kaklus suur eksimus roomlaste seaduste ja tavade vastu ja eks karistatud ka Wulfgardis teda julmalt ühe trääli surnukspeksmise eest, ent siiski…
Kasarmus kaikusid karjed, kisa ja kära, relvade tuhmid kõlksatused; sõdurid röökisid käske gladiaatoritele, kes kõigest väest kuuletuda püüdsid. Kongiuksed avanesid raginal, hoopiderahe saatel pugesid gladiaatorid oma korgastesse, lootes pääseda surmast, mis neid ähvardas. Mõned ulgusid surmahirmust, mõni röökis vandesõnu, teine kutsus jumalaid appi. Ballimar tõmbus targu kongiuste võrest eemale, et mitte mõne juhusliku odahoobi või mõõgatorke ette jääda, ning pani tähele, et cella-kaaslane talitas samuti. Kuulda oli ettelükatavate riivide kolksatusi ja ilmselgelt olid gladiaatorid täielikult sõdurite meelevallas. Kaugemalt oli kuulda haavatute ja vigastatute oigeid, appihüüdeid. Kongides istuvad mehed nägid vilksamisi, kuidas sõdurid lohistasid kohale paar raskemalt viga saanud gladiaatorit, kellest enam mõõka keerutama meest ei olnud, ja löönud veel elavatel orjadel raudkonksud läbi roiete, tirisid ohvrid lae alla rippuma. Elajalikud karjed panid kasarmu kajama, piinaoiged kriipisid kuulajate kõrvu. Kuulda oli, kuidas sõdurid mõnest kongist mehi välja tirisid, vähem vastu tõrkujaid kas peksid või lihtsalt surmasid ja siis kuhugi lohistasid. Ballimar ei teadnud, kuhu nad viidi, kuid aimas halba ega iitsatanudki, soovimata enesest märku anda; vaikis ka konginaaber. Valjusti nuheldud mehed korisesid ja karjusid lae all ning kimber pidi tunnistama, et sedasorti hoiatus oli üsna mõjus. Kimbrung tõmbus jahedas konginurgas kössi ja lootis südamepõhjas, et Wotan ei lase tema neima nurjata – kui Midgardis veel vähegi õigust oli.
Sõdurite ees kõndis comes domesticorum Gnaeus Impavidus täies varustuses, soomusrüü päikese käes kilgendamas ja hobusejõhvidest kiivritutt uhkelt turris. Lanista ja Gnaeus jagasid üks gladiaatoritele, teine sõduritele käske ja Ballimar nägi, kuidas gladiaatorid, ehkki küll vastu lõrisedes, kuuletusid kiiresti – viskeodade vastu nad ei saanud mingi väega. Ballimargi liikus koos teistega keset söögisaali ja otsinud pilguga Bortorichi, seisis tema kõrvale – igaks juhuks. Kahekesi oli vastupanu igati tõhusam ja Ballimar ei häbenenud frangiga selgi kokku panna – ka huga oli heast soost ega häbistanud Ballimari oma oskamatusega. Saal oli samuti kõvasti pihta saanud; nägu oli tal verine, ripnev vunts peaaegu ära kistud, keha kaetud kriimustuste ning muhkudega. Ent Bortorichi nägu oli endiselt rahulik ja Ballimar uskus noore huga huulil nägevat muigevinet.
Ballimari silmad leegitsesid süngelt, tema käed olid rusikasse surutud ja kõrist tõusis tapahimuline urin, pilk otsis lihaselist mirmillot, kes talle sama raevuka ilmega otsa vaatas. Kimber jõllitas vihaselt lähemal seisvaid gladiaatoreid ning need astusid kiiresti eemale – nad olid näinud, mida germaanlane korda võis saata. Ballimaris hõõgus viha – kõik, mis võis takistada teda neima täideviimisel, oli vaenlane, olid selleks siis inimesed, loomad või asjaolud. Ent noor Kimbrung teadis, et üritades jõuga takistusi kõrvaldada, jäänuks ta kaotajaks ning see teadmine, mis oli teda aidanud verejanu ning uhkust alla suruda suurhaukide Hunditalus, toetas ta arukust siin Arelateski. Oodata, Wotani kaarnate nimel, oodata! Ja harjutada oma käed osavaks, kopsud vastupidavaks, korjata teadmisi, õppida keelt ja jätta kõik mälusse, et vajalikul hetkel tarkust ära kasutada – seda pidi ta tegema; Ballimar teadis, et isa Walhalla mõdusaalis kiitnuks tema teguviisi heaks. Ta ei tohtinud lasta õelal Lokil rikkuda oma neima…
“Kuulake nüüd, te alatud orjad!” alustas Gnaeus Impavidus ning puuris karmi pilguga mitmekümnepealist gladiaatorite jõuku, selja taga viskevalmis odadega bucellarius’ed. “Te lähete kasarmusse, iga mees oma kongi ja kui keegi vaid vastu tõrgub, läheb ta ergastulum’i, carnifex’i naljatustele kaasa elama. Mithra nimel, te olete tekitanud oma isandale palju kahju oma nõmeda kaklusega, mitu meest on vigastatud ja üksnes dominus’e headus hoiab mind tagasi teie barbaarset jõuku tapmast. Vaadake konkse, mis ripuvad teie kooli laest, ja pidage meeles, et ma üksnes otsin põhjust! Iga gladiaator läheb oma kongi – marss!”
Vaikides, tajudes oma jõuetust, läksid gladiaatorid aeglaselt, et niigi ärritatud sõdureid mitte veel rohkem vihale ajada, mööda pikka võlvkäiku oma kongideni, kuhu neid saatis selja taga kõndiv sõdurite hulk. Kõik gladiaatorid jäid oma kongi ukse juures seisma ning bucellarius’ed sulgesid nad kahekaupa korgastesse. Paljud olid näljased, sest kaklus oli alanud söögijaotamise ajal ning puder oli voolanud mööda saalipõrandat laiali.
Ballimar ei üllatunud kuigivõrd, nähes sõdureid tema kongiust avamas ning talle väljaronimiseks märku andmas. Kimber teadis, et tal polnud midagi head loota – väga mitmedki nendest paljudest gladiaatoritest, keda buktsellaaride vahel ära viidi, ei tulnud tagasi ja need, kes tulid, haisesid vere või kõrbenud liha järele, mõned mehed kõrvalkongides lausa sonisid teadvuse kaotanult. Oodata oli valju liikmete vaevamist ning alandusi ja berserki tumedas hinges süttis raev, mille noormehe taip aga kohe alla surus – ei olnud õige hetk sattuda metsikusehoogu ja rünnata sõdureid; ta elas eesmärgiga, millest ei tohtinud kõrvale kalduda. Neim ei tohi jääda neimamata, seda teadis Ballimar kindlalt ja ta ronis cella’st välja otsekui libard oma jälgist urkast ning sirutas end – ta oli sõduritest oma peajagu pikem, ehkki bucellarius’ed olid roomlaste kohta suured ja tugevad mehed. Nähes säherdust hiiglakogu, lähenes veel paar sõdurit dekuurio109 käsu peale ja Ballimarile anti tõukega selga märku edasi liikuda.
Barbar kõndis mööda pikka koridori, mida üksnes ähmaselt valgustas ees kõndiva sõduri käes põlev vilets õlilamp. Valgus peegeldus hajusalt vanadelt telliskiviseinadelt ja sillerdas buktsellaaride lorica’tel110. Lõunamaa öö gladiaatorite kooli õuel oli pime ning jahe, lausa veider oli, et päeval valitses selline palavus… Sõdurid viisid ta koolist välja ühe näotu kivihoone juurde, mille kohta kasutati sõna ergastulum, ning Ballimar aimas, et see oligi piina- ja kondivenitamise koda, koht, kus vaevati sõnakuulmatuid. Madal uks avanes nende ees ning sõdurid surusid gladiaatori sisse, kõrgele trepimademele, kust alla piinakambri hämarasse sügavusse viisid kitsukesed astmed. Kogu sellest saalist hoovas hirmu ja õudu, näis, nagu oleksid ikka veel kajanud niiskete võlvide all carnifex’i ohvrite karjed.
Ballimar heitis pilgu mitmele lae alla rippuma tõmmatud kogule, kellest mõni veel korinal hingas, ent suurem osa liikumatult allapoole rippus. Kivipõrandale langesid jämedad verepiisad; ketid, mille otsas vaevatavad tõmblesid, kriuksusid kaeblikult, kuulda oli katkendlikke hingetõmbeid. Berserk tajus roomlaste vaenulikkust, halastamatut ähvardust hukata kõik vastuhakkajad ja mässajad ning noormehes süvenes vaen roomlaste vastu – mitte sellepärast, et nad olid julmad (kimbrid olid olnud veelgi julmemad), vaid seetõttu, et ta oli nende ori ja nende meelevallas, ta oli nende vaenlane, nad takistasid tema neima täideviimist.
Ballimari näolt ei kadunud tema alatine sünge mask, kui tedagi veeti bucellarius’te vahel mingisse avarasse jahedasse keldrisse, kus lehkas mäda, vere, higi ja kõrbenud liha järele. Berserki meel ei löönud värisema, nähes söepannil hõõgumas pihte ja orasid; ta teadis, et see oli nuhtlemiskoda, roomlaste oskuslikult välja mõeldud piinariistade tarvitamise koht. Noormees tundis ära suure, hiiglasliku kerega vaevaja, kelle silmavalged hämaras välkusid ja keda hüüti carnifex’iks. Viletsad lambid suitsesid haisvalt ja niiskus näis tungivat kontideni. Keskmist kasvu, ent jässaka kehaehitusega tugevad sõdurid seisid madala ukse juures üksnes oodates hetke, et tõrkuja kinni haarata, tümaks peksta ja carnifex’ile kiusamiseks kätte anda. Ballimar ei üritanudki midagi teha, sest teadis, et sel polnud mõtet. Jah, ta oleks võinud haarata relvad lähimalt bucellarius’elt, tappa sõdurid või tõrjuda nad keldrist, ent ta oleks korka vallutamisel jäänud ise lõksu ja kas kaotanud näljast jõu (milleks oleks kulunud palju aega, sest surnukehi sai
Dekuurio,