Hundipäikese aeg II. Vaen võtab verejälge. Tamur Kusnets
Читать онлайн книгу.
tapmist Portus Itiuses, ei saanud teda ka lihtsa kakluse eest ülearu karmilt nuhelda.
Carnifex’i juures seisis ka lanista Titus Spurius ise, nähtavasti pidades silmas, et timukas liialt hoogu ei läheks, sest kellele oleks ta siis õpetanud vehklemiskunsti… Kuid ta jälgis sedagi, et gladiaatoreid liiga leebelt ei koheldaks ja sellega mässule ei õhutataks. Piinaja tegutses lanista targa järelevalve all oskuslikult ja karmilt, ent mitte liiga julmalt – keda tõesti valjult karistati, kooles selle kätte, keda aga süüta meheks arvati, sai tunda küll kibedat valu, kuid nende liikmeid ei venitatud ega tiritud neid ka konksu otsa rippuma. Titus Spurius mõõtis pilguga hiiglasekasvu barbarit, kelle haudjäisest vaatest polnud võimalik midagi välja lugeda, ja mõtles, mida võis sellele germaanlasele tunda anda, ent talle meenus, et suurekasvuline metslane oli patrooni enese ihukaitsja olnud ning patriits võis soovida teda edaspidigi selleks otstarbeks kasutada. Aga sellisel juhul ei maksnud gladiaatorit nuhelda üsna mitmel põhjusel – esimene põhjus oli see, et uustulnukana ei saanud barbar mitte mingil juhul olla mässu või kakluse alustaja, ja teiseks võis patrooni armulikkusest saada sellest gladiaatorist truu ori, ustav oma isandale ja seda kasulikum, ning kuna barbar ilmselt polnud süüdi, ei maksnud teda tühja pärast karistades teha isanda vastaseks. Ning seda ei tasunud teha tõepoolest, vaadates gladiaatori võimsat kehaehitust ja sünget helki rohekates silmades, mis juba iseenesest sisendasid kõhedust. Lanista kaalus kiiresti, vaatas korraks kolme sõdurit, kes orja kinni hoidsid ja ise vaevalt barbari lõuani ulatusid, ning vaevajat, kes lanistale küsivalt otsa jõllitas, ja langetas kiiresti otsuse.
“Viige ta oma kongi tagasi,” ütles Titus Spurius sõduritele. “See gladiaator pole süüdi, tean teda. Ta on patrooni soosik ja usaldusväärne ori. Viige ta tagasi.”
Ballimar ei mõistnud korrapealt, miks temasse ei puututud, ent ta adus, et sel oli seos isanda öise retkega, ja talle meeldis, et teda ei nuheldud – polnud berserk ju süüdi milleski peale selle, et kallaletungijatele vastu koonu andis. Võis ju ka olla, et roomlaste preestrid olid saanud jälile tema suursugusele päritolule ja kohtlesid Kimbrungi sellele vastavalt. Ja metslase lõug tõusis oma tolli võrra, kui sõdurid talle märku andsid ümber pöörduda ja minema hakata – bucellarius’ed ei kavatsenud ülearust vägivalda kasutada selle isatapja lõustaga barbari vastu, kes ei tõrkunud ja väärika aeglusega korraldusi täitis, kes oli Portus Itiuses tapnud palju sõdureid… Ei olnud mõtet deemoneid välja kutsuda – iseäranis siis, kui vihatud ori veel patrooni armualune oli. Ning nõnda läks Ballimar aeglaselt kitsast trepist üles, surus oma keha läbi väikese ukse ja kõndis ergastulum’ist pikaldasel sammul tagasi kasarmu poole, saateks ümber tema mitu sõdurit, kes teda valvsalt silmas pidasid ja iga hetk valmis olid odadega läbi pistma, sest millegipärast oli neil tunne, et hiiglasele ei läinud korda sõdurite lähedus, et barbar polnud ori, keda saadetakse, vaid hoopis patriits, ehkki vangistuses…
Kongiuks avati ja Kimbrung ronis rõskesse korkasse, teise gladiaatori juurde, kes nägi, et germaanlase ihul polnud ainsatki piinahaava, ja tema näolt peegeldusid hukkamõist, põlgus ja viha. Ballimar taipas, mis teisel peas mõlkus, kuid ei hoolinud sellest; ta tõmbas end õlgedel kerra ja jälgis äraoleval pilgul kasarmus hubisevaid tulukesi ning kuulas hajameelselt vaevatute oigeid. Noorel berserkil oli, millest mõelda. Ta oli Arelatesse saabumisest alates näinud nii palju, et ei osanud korrapealt kõigest aru saada… Ja kimber mõtiskles kõige üle, mida oli tähele pannud. Seda polnud just vähe, Wotani kaarnate nimel.
Ballimari hinge ronis lausa vastutahtsi jõuetusetunne – ta polnud suuteline midagi tegema, kui rooma sõduritel tulnuks tahtmine teda tappa, ja kimber tajus nornide kootud lõngade vääramatut kindlust. Kuis lõimed olid põimitud, nõnda pidi minema, ei saanud kuningadki Wyrdi suva vastu… Noored gladiaatorid ei saanud hiliselgi õhtul sõba silmale ja vaevalt keegi ülejäänud kasarmu elanikest magas. Orjade tulevik oli ebakindel ja tume, igaüht nende seast võidi ära viia kuhugi, kust mõned tagasi lohistati ja mõned ei naasnud üldse… Nuheldud meeste valuoiged kongides kajasid terves kasarmus tuhmi üminana ja ei olnud meeliülendav seda kuulata. Kõrge lae all kajasid bucellarius’te rautatud sandaalides jalgade rasked sammud ja sõdurite vaikne jutt ning hootised naerupahvakud, mis tundusid mõnitustena. Ballimar vihkas roomlasi, kuid praegu ei osanud ta sellele tundmusele nime anda; ta ei teadnud, mis toimus ning mille pärast, ja see ei meeldinud kimbrile hoopiski. Ta ei tundnud roomlaste tavasid või seadusi, mis maksid siin, roomlaste mail, ning see võis kurjasti kätte maksta… Terve öö kestis gladiaatorite nuhtlemine; neid peksti piitsaga, mille piugude otsas olid terasest konksud, lööja võttis enne iga hoopi joostes hoogu, et valu võimalikult teravaks muuta. Süüdlaste ihule põletati hõõguva rauaga häbimärke, mõnel lõigati ära kõrv. Ja Ballimar aimas, et kõiges oli midagi enamat kui lihtsalt kakluse eest karistamine, ilmselt oli tegu pikema vaenu, vihapidamise või sõnakuulmatusega. Ka Ballimari kongikaaslane sai piitsahoopidest nuhelda ja tema puusale põletati orjamärk, mis oli iseäranis alandav, ning kimber mõistis gladiaatori vihast leegitsevat vaadet ja põlglikkust, sest Kimbrung oli jäänud karistamata, kuid ta polnudki ju süüdi, peale kõige oli tema sugu sedavõrd õilis, et igaüks, kes kohelnuks Kimbrunge orjana, saanuks aasirite needuse osaliseks.
Ilmselt ei maganud sel ööl gladiaatorite koolis keegi peale vahipostilt välja vahetatud sõdurite, ei saanud Ballimargi sõba silmale, et mitte midagi olulist maha magada. Ta soovis kõigest aru saada, taibata, miks karistati sedavõrd julmalt üht kaklust, ent ei saanud seni veel sotti ja magades ei saanud midagi selgemaks, see oli kindel. Terve öö istus Ballimar ärkvel ja põrnitses kongiukse võre vahelt koolis toimuvat, püüdes selgusele jõuda seostes, mis siuglesid läbi sündmuste. Terve öö tajus Ballimar oma erkude meeltega ängi jõuetut viha ja julmust, mis hoovusena liikus mööda kooli süngeid koridore, võlvkäike ning orvaaluseid… Tume lõunamaa öö oli niiske, pime ja tähesärane, ent kimber ei märganud selle ilu, tema aistinguid köitis tohutus kivihoones toimuv. Kimbrung mõistis, et mehed kivikongides pididki olema piredad, kurjad ning halastamatud – tõelised tapjad. Ballimar kuulis ahelate kõlinat, oigamist ja allasurutud vandesõnu, sõdurite rämedat naeru, relvade juhuslikke kõlksatusi. Ketid, mille otsas kiikusid poolsurnud gladiaatorid, raksusid ja krigisesid, aeg-ajalt korises mõni vaevatutest tumedalt. Ballimar ootas kannatlikult hommikut, et midagi selgemaks saada; tema konginaaber oli seljaga vastu niisket kiviseina naaldunud ning näis tukkuvat, kuid noormehe laugude vahelt sähvatas aeg-ajalt uuriv pilk, mis puuris vaenulikult Ballimari, kes oli näo vastu võret surunud, et toimuval paremini pilku peal hoida. Kui aga üks sõduritest mööda kõndides kellegi nägu uksevõre vahelt paistmas nägi, virutas jalaga vastu trelle ning Ballimar tõmbus kongis lasuvasse varju, vihastamata bucellarius’e tooruse peale. Ei olnud mõtet minna raevu millegi peale, mida ei saanud raiuda, kägistada, uputada või puruks muljuda. Aga viha, mida Ballimar juba kõige teda põhjamaale naasmast takistava vastu tundis, ei olnud kerge rohkem hõõgvele puhuda.
…Hommik saabus õrnroosaka hahetusena kitsaste aknapilude kaudu ja värvis sõdurite näod ja turvised punakaks. Buktsellaarid kustutasid üksteise järel söepannid ning ajasid uniselt juttu. Kimber kuulas neid, ent ei taibanud suuremat midagi, ladina keelest teadis ta liiga vähe, et lausutu mõttest aru saada. Ta oli kogu öö ärkvel istunud ning ootas nüüd, mis edasi saab – barbar ei uskunud, et päev algab sama muretult kui eelminegi – liiga palju oli lastud verd ning kasutatud tulist rauda ja piitsa. Beanstani poeg tahtis näha, mis sel päeval toimuma hakkab, ning algust, keskpaika ja otsa kokku pannes õnnestuks tal ehk taibata, miks oli kogu orjade kaklus lõppenud nõnda veriselt…
Kasarmusse suubuva koridori otsast kuuldus hääli, jutukõma ning jalaasteid; Ballimar surus näo vastu võret ja nägi lähenemas lanistat koos ühe väikesekasvulise mehega, kaasas paar orja mingite kastide, karpide ning pudelitega. Lühike vanamehenäss oli mõtliku ja keskendunud näo ning tarkade silmadega ja Ballimar uskus tema kas lachner’i või preestri olevat, ent võluseid ei paistnud rooma nõial üldse – roomlased olid ikka üks veidrike tõug. Kuid ega ruunirahva poeg eriti eksinudki; väike kuivetunud vanamees liikus esimese kongi juurde, kus olid nuheldud gladiaatorid, ja sõdurid käskisid neil toorete käsklustega