Hundipäikese aeg II. Vaen võtab verejälge. Tamur Kusnets
Читать онлайн книгу.
või muud haavad salviti ja mähiti hoolikalt kinni, meelekinnituseks anti juua midagi, mis väga vängelt ja vürtsikalt lõhnas. Ilmselt taipasid gladiaatorid nagu Ballimargi, et nuhtlemine oli selleks korraks läbi ja aeg oli vigastusi tasuda. Karistamine oli aga nõudnud mitme tegusa noore mehe elu, kelle kehad nüüd konksude otsas tolknesid. Mõned küll liigutasid end veel, kuid Aesculapiuse111 jüngril polnud ei aega ega võimalust neid aidata – nood olid juba surnud, kui ka korisesid veel mõnda aega. Arst vaatas üle iga gladiaatori, vilunult, oskuslikult ning vahet tegemata, oli see siis retiaarius või sekuutor või mirmillo… Tema orjad avasid kuulekalt toose ja pudelikesi vajalike ravimitega, mis levitasid mitmesuguseid lõhnu, nii eemaletõukavaid kui ka ligitõmbavaid. Ballimar oli üllatunud nähes, kui alandlikult käitusid gladiaatorid – suured, tugevad ja halastamatud mehed – pisikese vanamehenässiga, kes neile oma peenikese sauaga valusalt vastu sääri virutas, kui nood uudishimust ajendatult ta salvidesse näppe suskasid ja siis suhu pistsid. Vist oli vanaätt siiski vägev nõid, sest Ballimar ei uskunud, et kepihoop vastu sääri magus taluda olnuks… Ning sellal, kui vanamees tema kongikaaslast läbi vaatas, uuris kimber ravitseja-lachner’it. See oli mõru oleku ja vähese naermisega vana mees, kelle paljud aastad ning läbielatud sündmused olid kühmu surunud ja kelle tumedad silmad nagu allapoole kooldunud suunurgadki olid täis kibestumust. Ballimar luges palju vana arsti kortsulisest näost, osavatest sõrmedest, mis ämblikujalgadena üle haavade ja löögijälgede libisesid, ning kimbris tõstis pead lugupidamine vanamehe vastu – rauk teadis paljutki, ehkki rääkis vähe ja haavad paistsid gladiaatoritel valutamise jätvat, kui arst neid pisut ravitsenud oli. Ballimari enese jaoks oli vanal kondisaagijal üksnes põgus pilk ning ükskõikne “mh”, muud ei midagi, ehkki oskusliku ravitsejana pidanuks arst temas ära tundma kõrgest soost mehe. Või kuulus ätt nende hulka, kellele ka kuningasuguvõsa au ja hiilgus korda ei läinud ning koguni jumalaid sarjata võtsid?
Kui kõigile gladiaatoritele oli arstiabi antud, viidi nad sõdurite valve all kongidesse tagasi, arst läks koos lanistaga, kes murelikult ja kahetsusega vaatas nuheldud orje ning konksude otsa rippuma tõmmatud laipu ja vangutas kahjutundega pead. Millised head, lootustandvad mehed läksid selle löömingu ja mässukatse mahasurumisel kaotsi!.. Titus Spurius ei armastanud tühja tööd teha, õpetada vehklemiskunsti gladiaatoritele, kes tapeti ergastulum’is piinamisel. Lanista kahetses taga neid noormehi, kes nüüd konksude otsas rippusid, kuid samas mõistis ta endise sõdurina, et mässuoht üks hullemaid asju oli, mis gladiaatorite koolis üldse ähvardada võis – need mehed lõikasid metsistudes kõri läbi igaühel, kes ette sattus, ehkki neil vaevalt lootust oli elusana Arelate müüridest väljapoole saada. Igaüks, kel vähegi haridust oli, mäletas ammuseid mässe ja ülestõuse gladiaatorite koolides, mis algasid, kestsid ning lõppesid alati suure hulga verega… Lanista ohkas ja läks koos arst Demetriosega – kes juttude järgi koguni Kosi saarel112 õppinud oli – läbi võlvkäigu väljapääsu poole. Kreeka arstid olid parimad maailmas, pärast egiptuse omi, kuid need olid kaotanud ammugi enda oskused koos nende jumalate hääbumisega…
Vaevalt olid arst, lanista ja orjad lahkunud, kui sisse tulid orjatarid, kellest mitmeid oli Ballimar näinud köögis tööd tegemas või muidu raskes orjuses rassimas. Paks, inetu ning higistav mutt, kes eile veel oma tohutu kulbiga toitu jagas (kulbi oli Ballimar puruks löönud), jaotas selgi korral oaputru ja leiba, sel päeval aga ka liha ning lahjat, ent maitsvat veini. Kimber mõistis, et see oli mõeldud paranemiseks viga saanutele ja meelemõruduse leevendamiseks nuheldutele. Orjatarid, olid need siis noored või vanemad, ilusad või jõledad, gladiaatorid tervitasid rahulolevalt naisterahvaste lähenemist; noored mehed jõid ahnelt veini ning sõid isukalt liha ja putru. Poolalasti orjatarid pugesid heal meelel gladiaatorite juurde ning Ballimar pidi tõdema, et träälitarid olid igal pool ühesugused. Bucellarius’ed hirnusid küll naerda, ent mitte liiga laia suuga, sest polnud mõtet gladiaatoreid taas üles ärritada, patroon poleks sellele kuigi hea pilguga vaadanud – nende musklis orjade eest oli makstud ränka raha ja peale kõige ei armastanud patriits, et tema käskudest mööda mindi, ning sellisel puhul oli karistus kiire ja karm. Roninud oma lemmikute manu, mahendasid orjatarid embuste ning suuandmistega nuheldute valu, mõned andusid häbitult otse teiste silme all gladiaatoritele, ent see ei paistnud kedagi häirivat, naised olid häbitud ja kiimalised, himurad väärt ja tugevate meeste järele. Oli ka teistsuguseid, siivsa silmavaatega naisterahvaid, kes abielunaiste kombel hoolitsesid võitlejate eest, kuigi magamisasemele jõudsid nemadki. Ballimar ei lasknud end sellest segada, sest eks igal maal olid omad kombed ja ei olnud kimbri asi neid hukka mõista, kui need ta enese väärikuse pihta ei käinud. Orjus – orjus oli hoopis teine asi, orjadeta ei saanud keegi kuskil läbi… Ballimar ümahtas rahulolevalt, kui sai tohutust savikruusist veinilaket rüübata, liha haugata ning putru neelata. Kimbrung ei saanud küll päris hästi aru kõigest, mis toimus, ent ta oli rahul, et sai head toitu, hüva veini ja keegi ei soovinud tal hinge seest lasta. Ta sõi isuga, sest jõuvarusid oli tarvis hoida, olgu või arveteõiendamiseks gladiaatoritega, kes temaga tüli üles kiskusid, ja Ballimar ei pannud seda neile pahaks – igas kaaskonnas, jõugus, sõudevahetuses olid paremad ja nõrgemad mehed – jõukatsumisega selgitati välja, kes asus edelingile, pealikule või scippare’le113 lähemal ja kelle mõdusarved täideti esimesena. Nii oli see aegade algusest alates olnud ning nõnda pidi see ka jääma. Polnud põhjust vihata gladiaatoreid selle eest, et nad käitusid nii, nagu mehed kogu aeg käitunud olid.
Ballimar pani tähele, et tema kongikaaslane ei armastanud orjataride pealetükkivat seltsi ja põlgliku liigutusega minema saatis tõmmunahalise tüdruku, kes häbitute liigutustega märku andis lihalikele rõõmudele anduda. Kimber ei uskunud, et gladiaator nii võigas mees olnuks, kes meeste või noorte poiste kehadest naudinguid otsis, ja selline meelekindlus meeldis talle – see Tuesco järeltulija oli ilmselgelt kõvast puust mees või oli tal naine, keda ei sobinud haavata nii madala verega orjatariga ühte heites. Üldse oli korkakaaslane väärt mehe moega ega norinud asjata tüli, näha oli ka, et kaaslasedki temast suuresti lugu pidasid. Ballimar ümahtas, tõstis kannu kõrgele ja kummutas selle sisu kõrisse ning samal hetkel kukkusid mingid kõvad tükid talle vastu hambaid ja nägu. Noormees keeras kannu rutakalt õigeks ja nägi kannupõhjas klirisemas mitut münti, osa hõbedasi, suurem hulk aga vaskseid. Kimber valas rahad laia peopessa ja imestas tõemeeli. Milleks olid tema nõus mündid? Kas kinkisid aasirid oma varasalvest või osutas isand heldust? Wyrdi nimel, imeteod siin roomlaste maal ei saanud otsa, nüüd jagati orjadele rahagi! Hõbedat ja vaske! Kes seda enne kuulnud oli! Beanstani poja teravad kõrvad tajusid ka naaberkongidest müntide kõlinat ning panid tähele sõdurite pahameelenurinat gladiaatorite heameeleümahtuste kõrval ja Ballimar imestas jällegi. Kas olid need vaprad mehed tõepoolest nii lapsemeelsed, et juba unustasid valusa nuhtlemise dominus’e käsualuste poolt? Või oli hõbemüntide kõlin nende kõrvadele nii armas, et põletushaavad, piitsahoobid, soonevenitamised midagi selle kõrval ei maksnud? Või milles oli asi?
Ballimar ei jõudnud aga kaua imestada ega juurelda, sest kuuldus hüüdeid, pasunaheli ning hooletult rinnatistele ja käsipuudele nõjatunud sõdurid tõmbusid sirgeks ja seisid rühikate ning tursketena rivides, mida vaadates isegi Ballimar, kes harva kiitust jagas, tunnustavalt ümahtas. Ja oli, mida vaadata – need olid keskmist kasvu, laiaõlgsed ja turjakad mehed, mitte enam noored, ent kaugeltki mitte vanad, musklikad… Nende relvad olid head – kas hastad või gaesum’id-verutum’id114, vööl pikad spathad, mille pide ja tupp mõnel suisa hinnaline oli, lisaks laiateraline pistoda pugio. Kaitseks kandsid bucellarius’ed ümarat kukla- ja põsekaitsetega raudkiivrit. Rinda ja õlgu kaitsesid raudplaatidest lorica squamata, vasema puusa vastu toetusid aga suured ovaalsed scutum’id115, millel olid rauaga löödud servad ning mille kupal helkis peeglina. Kõige all kandsid sõdurid erepunast tuunikat, millist polnuks Ballimari meelest häbi edelingil eneselgi kanda, kuid ta oli juba aru saanud, et roomlaste maal olid hüvad ja hinnalised asjad lihtsatele inimestele hoopis kättesaadavamad kui ta isade maal, kus karmil talvel võis nälg ähvardada koguni vürstpreestri enese kantsi ja talu, kui jumalatele vajalikul määral
Aesculapius – ka Asklepios, tervistusjumal.
Kosi saar – saar Vahemeres, kus Hippokrates rajas arstide kooli; saarel oli ka 4. saj eKr rajatud Asklepiose pühamu.