Minu kõige ekstreemsem intervjuu on olnud filmi teemadel 1998. aastal „Tere hommikust!“ saatesse, kus ma praktiliselt sõimasin esineja läbi. Olime stuudiosse kutsunud ühe dokumentaalfilmi režissööri, kes oli teinud filmi naisest, kes elas magamiskotis metsa sisse püstitatud telgis, korjas endale roikaid lõkke tegemiseks jne. Filmi teema oli ääretult huvitav, intervjuuks režissööriga olime planeerinud viis minutit. Näitasime katkendeid filmist ja küsisin režissöörilt, kust ta selle naise leidis ja mida too mõtleb ja miks ta sinna metsa oli kolinud, kuidas ta elab jne. Vastuseks esimesele kolmele küsimusele intervjueeritav kas ainult raputas pead või noogutas, seejärel ta vastas ainult kas jah või ei. Ma küsisin umbes 40 küsimust ära, mida üldse võis küsida ja siis oli kaks minutit intervjuu aega kulunud, meil oli veel kolm minutit vaja rääkida. Mitte midagi muud ei olnud võimalik sel ajal näidata. Nii halba intervjueeritavat pole mul enne ega pärast olnud, ta kohe mitte midagi ei rääkinud. Siis me panime filmikatkendi peale ja selle 40 sekundi jooksul ma ütlesin talle, et nüüd te peate hakkama rääkima, te peate midagi ütlema, kolm minutit te peate midagi rääkima. Riidlesin temaga vahepeal, ma pole kunagi elus seda rohkem teinud. Ma küsisin temalt, mis oli juhtunud ja siis ta tunnistas mulle, et tal oli sügav pohmell. Tal oli olnud eelmisel päeval selle filmi esilinastus. Siis ta võttis ennast kokku ja me saime kuidagi selle kolm minutit ära täita.

      2001 – 2006 tegime koos Anu Välbaga hommikuprogrammi „Terevisioon“. Ükskord pidime Anuga tegema „Terevisiooni“ otsesaatesse intervjuu ühe venelasest maailmaränduriga, kes oli jalgrattaga sõitnud läbi terve maailma ja jõudnud otsapidi Eestisse. Me saime ta kätte eelmisel õhtul hästi hilja ega jõudnud talle enam tõlki hommikuks kohale kutsuda. Mees pidi eetris olema hommikul kell 6.30, ta tuli kella kuueks kohale, mõtlesime, et tõlgime kahe peale ära. Ma olen vene sõjaväes käinud, oskame Anuga enam-vähem ühepalju vene keelt, mõlemad saame aru ja oskame purssida, häda sunnil teeme intervjuud ära. Kordamööda me siis küsisime ja kes aru sai, see tõlkis. Siis ma küsisin tema käest ühe küsimuse. Ta vastas, aga ma ei saanud mitte ühestki sõnast aru, mis ta ütles. Ma ei saanud kohe mitte midagi aru ja siis ma vaatasin Anule otsa ja tema ka ei saanud mitte midagi aru. Mida sellises situatsioonis teha? Tegime näo, nagu oleksime aru saanud ja tõlkisime siis midagi, mida me arvasime, et ta oleks võinud vastata, kuid see tõlge ei vastanud absoluutselt tegelikkusele. Keegi õnneks ei pahandanud meiega. Piinlik küll selline tuntud keel ikkagi.

      Me ei võtnud „Terevisiooni“ kunagi suvalisi teemasid, tahtsime alati midagi põnevat leida. Kui midagi päevakajalist ei olnud, siis vaatasime, et oleks ikka värske ja üldhuvitav. Aga igaks päevaks seitset värsket ja päevakajalist intervjuud välja mõelda on ikka väga raske, sest Eesti on väga väike. Vaevlesime ühel õhtul kella kaheksa ajal teles, me pidime järgmisel hommikul juba kella viiest kohal olema. Lõpuks leidsime internetist teema: tüdruk, kellel on hispaania tantsuhiired. Mõtlesime, et jube kihvt teema. Helistame talle, ta peab kodus hiiri, võtab hiired kaasa, vägev show, kõik saavad nalja, nii lahedat asja pole olnudki. Kutsusime tüdruku kohale ja mina olin veel nii elevil ja küsisin, et mille poolest need hispaania tantsuhiired siis erilised on. Tema vastas, et mitte millegi poolest. Esimene küsimus oli juba väga suur pettumus. Siis ma küsisin, mida nad siis teha oskavad, miks nad üldse hispaania tantsuhiired on. Tema vastas, et ta ei tea. Ja siis oli selge, et me poleks pidanud teda üldse kutsuma, aga kell oli 6.40 hommikul ja me pidime temaga rääkima 6.50-ni mingitest hiirtest, kellest ta mitte midagi ei teadnud ja ta ei osanud ka selgitada asjaolusid, miks need hiired sellise nime olid saanud. Selliseid olukordi tuleb ka mõnikord ette.

      Ma ei ole elus näinud inimest, kes suudaks usinuses Anu Välbaga võistelda. „Terevisioon“ algas hommikul 6.25, mina tulin kell 6.00 tööle. Püüdsin ärgata nii hilja kui võimalik, tavaliselt kell 5.40. Kui ma 5.45 ärkasin, siis ma jäin natukene hiljaks, aga kui ma 5.42 ärkasin, siis ma jõudsin täpselt grimmi ja tormasin stuudiosse sel ajal, kui saatepea juba käis. Istusin maha ja ütlesin, et tere hommikust, head televaatajad, ja jäi mulje, nagu ma oleksin juba ammu seal, aga tegelikult ma alles hingeldasin. Aga Anu oli kuulus selle poolest, et ta ärkas hommikul kell 3.15. Kui ma esimest korda kuulsin, et inimene igal hommikul ärkab kell 3.15, tundus see üleloomulik. Ei saa niimoodi aastate viisi ärgata 3.15. Siis ma rääkisin Anule, et lõpetagu ära, ärgaku hiljem. Ma rääkisin talle seda kuude viisi, võib-olla lausa pool aastat järjest. See ei ole normaalne: ta sureb ära, keegi ei tohi töö pärast surra. Ja siis Anu lubas lõpuks, et jah, ta ärkab hiljem. Aga ma ei usaldanud teda, ta võib igasuguseid asju kokku lubada, ma tunnen teda nii ammu. Ja siis ma võtsin ta telefoni, et vaadata, mis kell tal äratus on. Ja tõepoolest: ta ei valetanud mulle, oli pannud äratuse hilisemaks, ta ärkas 3.20. Ma mõtlesin, et ma olen pool aastat iga päev teinud selgitustööd ja siis ta ärkab 5 minutit hiljem. Ja seda kõikide aastate jooksul.

      Eurolaulu Eesti eelvoor: saatejuhid Eda-Ines Etti ja Marko Reikop. Aasta oli siis 2005.

Pidevalt pange

      Ma olen Eurovisiooni lauluvõistlust kommenteerinud umbes 12 aastat. Minult on küsitud, mis mulle selle juures on kõige rohkem meeldinud. Minu lemmikuks on see pidulik moment, võimalus asju suuremaks teha. Need avasõnad, kui sa ütled: „Tere õhtust, Tallinn, siin Moskva, siin Venemaa“ või „Tere õhtust, siin Birmingham, siin Suurbritannia. Alustame ülekannet 43. Eurovisiooni lauluvõistluselt.“ See algushetk, see mõnus paatos, mida televisioonis eriti palju ei saa kasutada, mulle väga meeldis. Hiljem selgus, et esimesed kümme aastat, ükskõik, kui palju me harjutasime, see avalause kunagi eetrisse ei jõudnud. Tehniliselt on juhtunud nii, et ei ole jõutud mikserit peale panna. Minu jaoks kommentaari tipphetk ei jõudnud mitte kordagi eetrisse, televaataja seda kunagi ei kuulnud. Viimastel kordadel nüüd on õnnestunud. Ma juba muutusin irooniliseks, et oleks hea, kui mu avasõnad ka eetrisse läheksid.

      Marko Reikop „Terevisiooni“ juhtimas. Aasta oli siis 2004.

Keel sõlmes

      Euroopa Liitu astumise puhul korraldati klassikalise muusika kontserdi otseülekanne, mis oli kolmes keeles. Subtiitrid olid olemas, aga see oli kohutavalt keeruline ülekanne: ma ei olnud seda kontserti enne kuulnud ja ma pidin seda kommenteerima hakkama. Televaatajate suureks rõõmuks tuli sinna Katarina Witt, keda seal siis mingil puhul õnnitleti. Mulle tuli see stseen ootamatuna ja ma ütlesin kommentaariks, et Katarina Wittule anti lilled. See oli otsesaade ja saatemeeskond Heidi Pruuli, Margit Ossipova ja teised naersid mu selja taga nagu hüäänid. Mikrofonid olid lahti, mina kõva häälega naerda ei saanud. Mitte midagi enam teha ei saanud. Sõnu tagasi enam võtta ei saa, kui parandama hakata, läheb asi veel hullemaks. õnneks oli see eetris öösel poole kaheteistkümne ajal, lastele ebasobival ajal ja sellest ei tekkinud suuremat probleemi. Paraku sakslanna nimi hääldub eesti keeles nagu ebatsensuurne sõna ja spontaanselt

---

Скачать книгу