Telestaaride uskumatud juhtumised. Margit Mikk-Sokk
Читать онлайн книгу.
ka nii on võimalik hea teami ja kokkuvõtmise juures teha saateid, mida vaadata kannatab. Minu enda elujärk oli sellises faasis, kus tegin palju raadio- ja telesaateid, olin sageli ürituste õhtujuht ja kirjutasin ajalehte. Olin kogu aeg üleval, mootor mürises. Selleks ajaks, kui mina teleperega ühinesin, oli selline legendaarne pidude aeg juba möödas, võtetel küll keegi enam napsu ei võtnud. Ma tinistasin niimoodi rahulikult omaette. Tänu televisioonile olen saanud käia väga põnevates kohtades. Tagantjärele vaatan, et need on huvitavad ja harivad saated, aga kuna ma ei mäleta sellest eriti midagi, siis nüüd näen, milliste suurepäraste inimestega ma olen koos viibinud. Ja milliseid jutte ajanud ja kõik see oleks ilma televisioonita kaduma läinud! Seetõttu on mul teletöö üle hea meel. Jääb vaid ainult ette kujutada, kui paljude suurepäraste inimestega ma veel teletöö väliselt kohtusin ja mida ma kõike kogesin. Kõige kohta ju saateid järel ei ole.
Elu tuleb ikka mõnuga võtta! Gaute Kivistik. Aasta oli siis 2004.
2002 – 2003 „MuinasTeeVees“ tegime igasuguseid huvitavaid sketše. Ükskord tahtsime sellist kaadrit filmida, kus ma lehmade vahel heina söön. Pressisin ennast sinna lehmade vahele käpuli maha ja hakkasin heina sööma. Operaator Ivar Murel hirnus ja tahtis ikka igasuguste erinevate rakursside alt filmida. Meil oli teejuhiks kaasas üks sealtkandist naine. Pärast ta rääkis, et televisioonitöö on ikka üks väga huvitav töö: suur mees peab olema käpuli maas ja heina sööma; tema küll ei tahtvat kunagi teletöötajaks saada. Ta kujutas seda elu hoopis teistmoodi ette. Muidu oli tore, aga mul kõht pärast valutas, sõin seda heina ikka päris palju.
Tuli välja, et president Rüütel on väga mänguline ja avatud inimene.
Tegin ükskord intervjuu president Arnold Rüütliga. Rüütli turvamees tuli ja vaatas võtteplatsi enne üle. Mina mõtlesin, et kuidas saaks Rüütlit panna mänguasjadega mängima. „MuinasTeeVees“ oli üks selline imelik köögiriist, millega tehti taigna peale mustrit, aga mis nägi välja nagu väike tank. Arnold istus minu kõrval, mul oli mõõk suust väljas. Hingasin ainult sissepoole, kui presidendiga juttu ajasin, ja ütlesin, et näe, mina leidsin sellise mänguasja ja veeretasin seda mööda lauda prõmp-prõmp-prõmp-prõmp ja ütlesin talle, et mängige teie edasi. Arnold ütles kohe, et näe, kui tore mänguasi, ja mängis prõmp-prõmp edasi. Tuli välja, et president on väga mänguline ja avatud inimene.
Mart Laar ja Gaute Kivistik „MuinasTeeVee“ võtetel Kiltsi mõisakoolis. Aasta oli siis 2004.
2007. a sügisel kutsus toimetaja Ene-Maris Tali mind „Revidente“ tegema. Alguses mõtlesin, et tegu on nalja võtmes saatega, aga tuli välja, et hoopis tõsine tarbijakaitse- ja majandussaade. Septembrist detsembrini läks eetrisse 50 saadet. See otsesaate formaat on ikka kõvadele kärbestele mõeldud, sellistele nagu Aarne Rannamäe. Ma ajasin seal ükskord esinejad segi, rääkisin ühega ühte juttu ja teisega teist juttu. Nad, viisakad inimesed, olid nõus olema vale nimega.
Aarne Rannamäe avastas, et Ainar Ruussaarel on tema kingad jalas.
„Revidentide“ aegadel olid Ainar Ruussaar ja Aarne Rannamäe ühes garderoobis. Seal rippusid nende pintsakud ja särgid ja lipsud, aga kingi oli vaid üks paar. Mõlemad arvasid, et see on just talle mõeldud kingapaar. Nad tegid erinevatel päevadel saadet. Ükskord vahetati „Revidentide“ saate aega ja see pidi Aarne Rannamäe olema tund pärast Ruussaare saadet. Rannamäe läks riidesse panema ja vaatas, et kingi ei ole. Nägi, et Ruussaarel tema kingad jalas. Ütles, et kuule, anna mu kingad tagasi. Ruussaar vastas: tema kingad jalas. „Mis kingad? Ma olen nendega juba kaks kuud saadet teinud, need on ju minu kingad!“ Ja siis nad pidid salvestuste vahel kibekähku kingi vahetama. Alles pärast paarikuist saatetegemist avastasid mehed, et neil on kahepeale ühed kingad.
1980-ndate keskel, noortena, saatsime sõpradega üksteisele kirju. Püüdsime vastastikku igasuguste totrustega üle trumbata. Saatsime näiteks ümbrikutäie rotisitta või katsusime muul moel ehmatada. Ükskord oli üks sõber kirjutanud kirjale alla Rohke Debelak. Läksin Q Raadiosse 1994. aastal esimest libauudiste plokki lugema ja mõtlesin, et oma nime all seda küll teha ei ole mõtet ja mõni minut enne eetrit torkas pähe, et ütlen Rohke Debelak ja nii see jäigi. Debelak oli kunagi Tšehhi või Slovaki suusahüppaja. Teles olen ma saateid teinud enamasti oma nime Gaute Kivistik all, aga selliseid humoorikaid asju teen Rohke Debelakina. Need ongi kaks erinevat isikut, las nad siis tegutsevad vaikselt omaette.
Karin Nurm
Karin Nurme telekarjäär algas 1969. aastal Noortestuudios Tiina Mägi juures režissööri abina. Abist sai assistent ja aastate pärast ka režissöör. Koos Eve Viilupiga on valminud tohutu hulk lastesaateid ja –lavastusi. Lastesaadetega paralleelselt kutsus režissöör Terje Põder ta Teleteatrisse telelavastuste assistendiks. Sel perioodil valmisid paljud tänaseks ETV kullafondi kuuluvad lavastused: „Pisuhänd“, „Kuulsuse narrid“, „Tabamata ime“, „Püha Susanna ehk Meistrite kool“ jt. Viimased kümme aastat on Karin töötanud vabakutselisena, olles Balti Video (BEC) toodetava sarja „Pehmed ja karvased“ režissöör.
Kui olin televisioonis mitu aastat töötanud, küsis minu kadunud vanaisa, mis tööd ma seal õieti teen. Ma üritasin talle seletada, et mõeldakse üks saade välja ja mida seal siis kõik teevad ja mida režissöör teeb. Vanaisa kuulas rahulikult ja ütles: „Ja jah, hea küll, aga mis tööd sa siis ikkagi teed, see pole ju töö nagu.“
Peeglist vaatas vastu krimpsus, kortsus jubedik.
Kui Tiina Mägi veel nooruke telerežissöör oli, juhtus temaga niisugune lugu. Me tahtsime suvisel ajal salvestada Laste Maailma siseõues ühte välismaa keelpillikvartetti. See koht oli aga tol ajal piirkonna prügimägi, nägi rõve ja kole välja. Tiina pea lõikas hästi, ta ütles mulle kui oma assistendile, et telligu ma tänavakastmise masin, las uhavad veega selle õue puhtaks. Masin muidugi tuli ja uputas kogu hoovi üle.
Urmas Ott oli tuntud oma ehmatavate küsimuste poolest. Aasta oli siis 1993.
Kanalisatsioonikaevude restid läksid aga umbe ja siis oli poole meetri jagu vett koos selle kõntsaga. Aga kohe – kohe tulevad lugupeetud muusikud. Mida teha? Tiina ei olnud kade, haaras luua pihku ja kukkus seda solki ära uhama. Ja siis tuli valgetes ülikondades muusikute seltskond koos Arbo Valdmaga, kes tahtis välismaalastele tutvustada režissööri. Tiinat nähes ta kangestus. Lugupeetud režissöör, seelikusaba vöö vahele keeratud, paljad jalad sopases vees, vehib luuaga – see oli niisugune vägev vaatepilt. Aga sopp sai ära ja lugu salvestati ja kõik oli korras.
Sügaval nõukogude ajal, kui Jaak Joala oli veel noor laulja, oli välismaal see jube mood, et meestel olid pikad juuksed. Tiina Park, kes oli siis Tiina Alla, tegi ühte magasinitüüpi saadet. Seal oli üks lõik, kus ta tutvustas mingit välismaa ansamblit. Meil muidugi liikuvat pilti ei olnud ja seda tuli illustreerida fotoga. Peatoimetaja oli sel ajal Robert Vaidlo, kes vaatas neid pilte ja ütles, et mis jama, mis karvased, tooge nad siia, lõigake juuksed maha ja siis pange nad saatesse. Tema ei teadnud, et mingi väljamaa ansambel, mõtles, et kohalikud karvased. Ja keelaski ära selle lõigu.
Lükkasin Jaak Joala lokid kukla taha ja panin juukseklambritega kinni, et neid näha ei oleks.
Mul olid Joala ja teiste pikajuukseliste lauljate tarvis juukseklambrid alati taskus. Enne salvestuse algust läksin Joala juurde, lükkasin need lokid talle kukla taha ja panin juukseklambritega kinni. Kaadris oli tähtis ju eestplaan.
Sarja „Pehmed ja karvased“ tegemisel juhtub igal salvestuse päeval mingi inside joke. Ühte nukku teeb kaks inimest. Üks mängib nukuga ja loeb teksti, teine on temaga koos laua all ja mängib käsi. Tekstid