Telestaaride uskumatud juhtumised. Margit Mikk-Sokk
Читать онлайн книгу.
Reek oli tuntud selle poolest, et ta ei sallinud küüslauguhaisu. Meie seltskond aga armastas küüslauku süüa. Me ei tahtnud muidu seda süüa, aga kuna kaks vaba päeva oli ees, siis mõtlesime, et teeme küüslaugutoitu, väga hea värk. Järgmisel päeval pidime bussiga sõitma minema ja nii, kui Salme Reek bussi astus, kraaksatas ta, et kes on küüslauku söönud.
„Püha Susanna ehk meistrite kool“, Jüri Krjukov, Ita Ever ja Urmas Kibuspuu. Aasta oli siis 1983.
Salme oli üldse selline vahva. „Püha Susanna“ osad võtted olid meil kusagil Aegviidu kandis. Põhinäitlejad elasid seal, aga need, kellel olid väiksemad rollid, toodi Tallinnast bussiga kohale. Salme oli üks neist. Ta tuli hommikul kell kaheksa bussiga kohale. Ma elasin ühes majas Krjukovi ja Kibuspuuga. Nemad kõik magasid alles, kuna me olime õhtul kaua üleval olnud. Salme astus uksest sisse, värske nagu kevadine lilleke, ja hüüdis: „ Poisid, lähme lilli korjama!“ Niikaua ta siis hõiskas, kuni need ajasid ennast üles ja läksid aasale Salmega lilli noppima.
1982. aastal salvestasime telefilmi „Musta katuse all“. See oli aeg, kui toiduga oli kitsas ja mitte midagi ei olnud poest saada. Ago-Endrik Kergel oli aga niisugune kiiks, et singid ja toidud pidid olema ehtsad ja peolaud pidi olema rikkalikult kaetud. Seal oli selline stseen, kus Lea ema aidas pidid singid rippuma. Ita Ever mängis Lea ema. Ta läks aita ja kiljatas: „Issand Jumal! Mis õnn see on!“ See ehtsa maasingi lõhn, et see on päris – see lõi sel ajal täiesti rivist välja. Eks me kusagilt kolhoosist olime siis selle singi välja ajanud.
Banaani sai ainult haruharva ja siis oli ka õudne taplus poes.
Teine selline söömisega seotud lugu meenub aasta varasemast „Pisuhänna“ lavastusest, kus lõpus on selline stseen, et kõik on õnnelikud ja omavahel kokku leppinud ja peaksid nagu šampust jooma. Aga Ago-Endrikul oli kindel soov, et seal peavad olema banaanid, ananassid ja mis kõik veel. Banaani sai ainult haruharva, tutvuse korral ja siis oli ka õudne taplus poes. Siis läks Elle Kull või keegi teine Ago-Endriku tuttavatest Soome, ta pidi sealt ostma banaanid ja ananassi. Kuid oli vaja luba, et saaks selle tollist läbi tuua. Seda stseeni sai ETV stuudios salvestada ainult ühe korra, sest rohkem neid puuvilju kusagilt võtta polnud. Mõtlesime režissöör Terje Põderiga, et kui salvestus on lõppenud, läheme kiiresti režiipuldist alla stuudiosse, saame ka maitsta. Aga kui meie korruse võrra alla jõudsime, polnud seal enam puuviljadest lõhnagi, sest see oli kõikide jaoks niisugune delikatess ja haruldane asi.
1980-ndate alguses tegime „Telekooli“ ja seda juhtis väljastpoolt telemaja keegi õppejõud. Mõnel inimesel hakkab närveerides nägu higistama. Enne on küll puuderdatud, aga see ei loe.
Legendaarne telelavastus „Pisuhänd“. Matilde – Anne Paluver, Ludvig Sander – Jüri Krjukov, Vestmann – Aarne Üksküla, Tiit Piibeleht – Urmas Kibuspuu, Laura – Elle Kull, toateenija – Salme Reek, sekretär – Kalju Orro. Aasta oli siis 1984.
Vaatasime, et mees räägib ja higinired voolavad mööda nägu, aga on otsesaade, mida teha. Mõtlesime siis välja, et näitame mingit fotot saatejuhi plaani asemel. Ats Joorits, kes oli administraator, pidi minema, käpuli maas, saatejuhi juurde, kuna üle tema oli vaja näidata mingit kaameraplaani. Ats läks käpuli, tupsutas mehel puudriga näo kuivaks ja roomas siis tagasi.
Teletöö pole ju kaheksast viieni, salvestati siis, kui stuudio vaba oli. Ave Kumpase laululastega saadet tehes anti meile sageli salvestuse aeg, mis võis lõppeda ka õhtul kella üheteistkümne ajal vaatamata sellele, et seal olid viieaastased lapsed. Selleks, et pilt oleks muinasjutulisem, kasutasime salvestusel lavastuslikke elemente ja spetsefekte. Kell oli juba kümme läbi, ühe loo olime ära teinud, tahtsime teist salvestama hakata, aga üks laps oli kadunud. No täitsa paanika läks lahti, me otsisime ikka hullult taga. Dekoratsiooniks oli meil stuudios vana riidekapp. äkki keegi tõmbas selle ukse lahti: laps oligi pugenud riidekappi ja magas kõige sügavamat und.
Režissöör Karin Nurm lavastuses „Buratino tegutseb jälle“ nimitegelast Buratinot – Priit Võigemasti juhendamas. Aasta oli siis 2005.
Mati Talvik
Televisiooni Grand Old Man Mati Talvik on ETV ekraanil olnud juba üle 40 aasta. Kauem kui keegi teine. Ise peab ta end meelelahutajaks. Nende pikkade aastate jooksul on ta jõudnud teha peaaegu kõike: noortesaateid, meelelahutust, uudiseid, propagandaja ühiskonnaelusaateid ning põnevaid ajaloolisi sarju. Tema viimane, 2007. aastal alustatud sari „Eesti aja lood“ on toonud mehele Kuldmikrofoni ja Kaitseliidu eriteenete medali.
Esimesed saated tegin juba 1967. aastal. See oli ikka päris keeruline küll: film jooksis eetrisse Tallinnast, ise olin Nõo erikeskkoolis, ajasin õpetajatega juttu ja pidin oma teksti, mille koopia järgi oli film kokku pandud, lugema Nõost filmile peale.
Televisiooni võttegrupi saabumisel olid lauad söögist ja joogist lookas.
Monteerida ei saanud. See oli ilus aeg ja ega keegi ei osanudki rohkem nõuda: intervjuud olid pikad, katteplaane ei olnud, 4 -5 minutit olid eetris ainult näod – täna vaatad, et igav. See on kolossaalne, kui palju infot me praegu pressime kokku „Eesti aja lugude“ 27-sse minutisse – need on lausa väiksed filmikesed.
Eks see teletegemine ole praegu loominguline – tööstuslik. Varem oli see tunduvalt kollegiaalsem. Inimestel oli rohkem aega, istuti kohvikus, kus käis tõeline elu: mõni tegi seal saadet, Valdo Pant kirjutas teksti, Hardi Tiidus mängis sõpradega malet. Ka üleval fuajees olid malelauad. Nüüd ei olegi enam sellist koosolemise kohta.
„Palav puder“. Astra Podelski – Trass, saatejuht Mati Talvik, Aili Ader-Ninnas. Aasta oli siis 1974.
Ka teistes telejaamades käib nii intensiivne tootmine, operaator läheb välja nagu jõulupuu, tal ripub kõik küljes: valgus, mikrofonid, kaamera ja mis kõik veel. Vahel esitab ta ka ise küsimusi, pärast diktor loeb üle. Vanasti peeti normaalseks, kui valmib üks suur 1 -1,5-tunnine saade kord kuus. See oli enneolematu, kui Valdo Pant tegi „Täna 25 aastat tagasi“ korra nädalas. Aga ta läks oma pealkirja ohvriks: ta pidi tegema just sellel päeval saadet, millal lahingud olid olnud. See täna sai määravaks. Kui midagi oli kolm päeva järjest, siis pidi kolm päeva järjest saadet tegema.
„Vaatevinkli kokaklubi“. Mati Talvik, Uno Laht, Märt Müür, Esko Tasa, Jaan Tuvike, Aarne Rannamäe, Uno-Georg Maasikas. Aasta oli siis 1987.
Fakt oli see, et televisiooni võttegrupi saabumisel ükskõik millisesse Eestimaa nurka ja mida kaugemale, seda uhkem, oli vastuvõtt selline, nagu oleks toimunud mõni tohutu sündmus. Lauad olid nagu äkked lookas ja võtteks anti päris palju aega, ikka paarkolm päeva.
Praktikas nägi see välja niimoodi: saabumine, härradega istumine. Väike pidu, hõlma all olid kohale toodud kohaliku lihakombinaadi parimad tooted. Järgmisel päeval parandati pead ja siis tasapisi hakati tegema. Järelejäänud kahe päevaga kuue loo ärategemine polnud üldse mingi küsimus.
Väga palju juhtub igasuguseid lugusid komandeeringutes. Võttegrupi kõige ustavam kaaslane on autojuht. Me töötame temaga erinevas tsüklis: sel ajal, kui meie salvestame, tema puhkab ja vastupidi.
Sõitsime ükskord suure telebussi „Hiina Ikarusiga“ Võrust Tallinnasse. Ilm keeras nii õudseks, oli selline paks udu, et mitte midagi polnud näha. Tahtsime kusagil Laeva kandis väikest metsapeatust teha. Juht keeras selleks, et bussile otsa ei sõidetaks, metsavaheteele. Tegime peatuse ära ja jätkasime sõitu, bussis käis lõbus jutt.
Siis äkki nägin aknast jälle Tähtvere tulesid paistmas ja selgus, et