Telestaaride uskumatud juhtumised. Margit Mikk-Sokk
Читать онлайн книгу.
Ükskord otsustasime viinadele teha pimetesti. Olime kuulnud, et Venemaal mägede vahel toodetakse viina, mis on üüratult kallis. Kauffmani viina pudel maksis 6000 krooni. Korraldasime stuudios pimetesti, kus lasime proovida Kauffmani viina ja võrdluseks valisime kõige odavama viina, mille poest leidsime. See oli Katjuša, mis maksis 48 krooni. Kohale olime kutsunud eksperdid, kellest üks oli Toiduliidu juht Sirje Potisepp, kes enne oli mitut alkoholifirmat juhtinud. Eksperdid pidid maitse järgi välja valima, kumb viin on parem ja nad valisid välja Katjuša, nii et 48-kroonine viin oli parem kui 6000-ne Kauffman.
„Paari“ saates olid meil sageli loomad stuudios. Lauri Viikna oli ükskord kohale tulnud tsirkuseahviga. Ta rääkis enne, et ahv on muidu hästi sõbralik, midagi paha ei tee. Aga on ainult üks halb märk: kui ta klammerdub kellegi käe külge ja jääb põrnitsema, siis ta võib rünnata ja see on päris ohtlik. Lauri Viikna lisas, et ahv pole küll mitte kellegagi seda kunagi teinud, aga et ta lihtsalt hoiatab, et me teaksime. Anu hakkas siis intervjuud tegema, ahv klammerdus Anu käe külge ja lahti ei lasknud. Mina selja taga naersin nii, et pisarad jooksid. Otse-eetris mitte midagi teha ei saanud. Enne seda olime vaadanud lõiku, kus karu ründas saksa telekanali saatejuhti ja tõmbas pool nägu küljest ära. Anu küsis, miks ahv klammerdub ta käe külge, mida ta tahab? Enne oli just hoiatatud, et ükskõik, mida, peaasi, et ahv ei klammerduks.
Hobune tuli trepist üles suurima heameelega, aga keeldus trepist alla minemast.
Anu pärast ütles, et ta ei mäleta, mida ta küsis, see oli päris õudne. Ahvil on väga külmad ja tugevad väiksed käed. See on üsna hirmus, kui ahv ründab. Aga õnneks keegi päästis olukorra ära, ahvi tähelepanu juhiti kõrvale Hobune tuli trepist ja ahv ei rünnanud.
Meil on päris hunt ka stuudios olnud. Kohe saab aru, mis vahe on koeral ja hundil: aga keeldus trepist ta haiseb teisiti. See on ikka päris hirmus, kui kiskja on stuudios, kui ta vaatab sentimeetri kauguselt otsa. Ta kujutab ikka inimesele tõsist ohtu. See oli küll tsirkusehunt. Andsin talle käest liha ja dresseerija ütles, et tehku ma talle pai. Vastasin, et ma tõesti ei soovi olla ühel hetkel ekraanil kangelane ja teisel hetkel jääda oma käest ilma. See oht oli niivõrd reaalne.
„Terevisiooni“ otsestuudios oli meil ükskord hobune. Kõik laabus imeilusasti ja saade sai kell üheksa läbi. Läksime lõunale, tulime kella 12 paiku tagasi ja vaatasime, et hobune on ikka keset telemaja. Selgus, et hobune tuli trepist üles suurima heameelega, aga keeldus trepist alla minemast. Me mõtlesime juba, et see hobune jääbki siia, sest meil ei olnud telest ühtegi väljapääsu, kust oleks saanud välja ilma treppideta. Siis nad mõtlesid välja triki: panid hobusele koti pähe ja talutasid ta tagurpidi lõpuks välja, aga see võttis aega terve päeva.
Mihkel Kärmas
1996. aasta sügisel tekkis Vahur Kersnal ja režissöör Maire Radsinil idee ühendada Eesti Ekspressi power ja ETV suurepärased loomejõud. Sündis saade „õhtune Ekspress“, kus lõid kaasa mitmed Eesti Ekspressi ajakirjanikud. Kümnendasse saatesse kaasati toonane äriajakirjanik Mihkel Kärmas. Tema esimene lugu rääkis suurtest kinnisvaraomanikest. Mihkel tuli ja jäi. „õhtusest Ekspressist“ kasvas välja „Pealtnägija“, mille vaatajamenu kestab tänaseni.
„Pealtnägijat“ on olnud eetris umbes 450 saadet, igas saates neli lugu, igas loos mitu esinejat – see on jäämäe veepealne osa. Me oleme kokku puutunud kümnete tuhandete inimestega. Ja inimestega juhtub igasuguseid asju ja sellest meie lood ka räägivad. Enamik läheb saatesse, aga midagi jääb ka kaadri taha.
Nagu traumapunktis – Mihkel Kärmas ja Vahur Kersna leiavad kõigi vaatajate muredele rohtu.
Kuhu on kadunud Mihkel Kärmase king? Aasta oli siis 2007.
Üks markantne lugu on pärit „Pealtnägija“ algusaegadest. Sõitsime Tartusse tegema lugu mehest, kes ehitab väikseid miniatuurseid aurumasinaid, selliseid mänguasju. Oli talvehommik, ta elas eramajas, ma läksin talle ukse taha ja andsin kella. Too eakam džentelmen tegi ukse lahti aluspükste väel ja püstol käes. Ta ei olnud agressiivne, aga ta oli ilmselgelt purjus ja vehkis püstoliga minu nina ees. Me olime võttegrupiga kaheksakesi sõitnud tema pärast Tallinnast Tartusse ja mees oli täis nagu tarakan. Ma läksin sisse ja seal ilmus välja mingi tema sõber ja me saime kaubale, et läheme võttegrupiga paariks tunniks linna peale, kuni sõber ta kaineks teeb. Ja nii oligi. Ma ei tea, mida ta temaga tegi, aga me tulime kaks tundi hiljem tagasi, mees oli riidesse pandud ja seisis enam – vähem püsti. Läksime temaga siis mingisse noortemajja, kus too aurumasinate valmistaja töötas käsitööringi juhendajana, panime ta mingi treipingi najale püsti seisma ja ta andis meile intervjuu nende aurumasinate ehitamisest ära. See käis eetris ka, nii et tavainimene ei saanudki aru, et esineja oli üsna purjus. Diktsioon oli tiba kummalisevõitu, aga kui inimest ei tunne, siis ju ei tea, kas ta diktsioon ongi selline pehmevõitu või mitte.
Oleme intervjueerinud igasuguseid värvikaid tüüpe. Meil on olnud mees, kes on pannud kättemaksuks kaamera ees maja põlema. Viskas akna sisse ja bensiinikanistri järele. Lugu rääkis mingist tagastamistülist ja see mees pani protestimärgiks oma sauna põlema.
Mees pani kättemaksuks oma maja kaamera ees põlema.
Siis on olnud politsei eest jooksus olevaid tagaotsitavaid. Aegade jooksul kõige populaarsemad lood on olnud igasugustest imeparandajatest.
Laia avalikkuse tähelepanu saavutas „Pealtnägija“ esimese hooaja keskel kusagil veebruaris, kui tabati aastakümneid tagaotsitavad olnud viimased metsavennad vennad Voitkad. Nende Viiratsis elanud õe talus toimus suur piiramine ja
Tulnukad Vahur Kersna ja Mihkel Kärmas. Aasta oli siis 2002.
Vahur Kersna oli ainus, kes kannatas ära oodata, kuni kõik see suur seltskond laiali jooksis ja sai sinna majja sisse. Meil oli järgmisel päeval saade ja me olime kohe eetris erakordselt eksklusiivse materjaliga, kus ägedad sugulased demonstreerisid vendade Voitkade kinnivõtmise asjaolusid. Sellest hetkest läks „Pealtnägija“ reiting üles ja on seal püsinud siiamaani.
Teine Vahuri väga legendaarne lugu, mida meenutatakse siiani, oli lendav king. Männikul ühes korteris oli poltergeist, mis lennutas asju. Korteri perenaisega tehtava intervjuu ajal lendas kaadrist läbi king. See oli täielik telehitt.
Paar korda oleme laineid löönud ka rahvusvaheliselt. ETV oli ainus telekanal, kes ostis Estonia laevavraki juurde sanktsioneerimata sukeldumise videomaterjalid. Üks ameerika seiklejast miljonär ja saksa uuriv ajakirjanik filmisid laevavrakki. Saime selle materjali Läänemere piirkonnas esimestena kätte. Me näitasime seda kinniste uste taga paarikümnele eksperdile ja selle peale jooksis siia kokku suur hulk rahvusvahelist ajakirjandust. Me vaatasime seda materjali ETV stuudios läbi ja ukse taga parvles kamp välisajakirjanikke. Üks Soome rootslasest ajakirjanik oli veel ilgelt tige selle peale, et me ei andnud talle ühtegi sekundit materjali enne oma eetrit. Ütles mulle, et teil on siin endiselt kommunistlik kord. Ma vastasin, et vastupidi, sõber, see on kapitalism.
Tagantjärele on tragikoomilised igasugused tehnilised apsakad, mida ikka juhtub. Näiteks oleme teinud Otepääl intervjuu, kus helirežissöör seisis tähtsa näoga, mikrofon käes, aga juhtme otsa oli kaamera külge ühendamise asemel endale taskusse unustanud ja me oleme seetõttu Otepääle tagasi sõitnud.
Meil on „Pealtnägijas“ hästi tore meeskond ja sellist meeskonnasisest nalja ja situatsioonikoomikat on hästi palju, aga ega esinejatega eriti palju naljakaid lugusid juhtu. Peab tegelema inimeste muredega, väga harva on häid uudiseid. Elumahlad on palju naturaalsemad kui pealtpoolt paistab. Pigem on see nagu mingi kiirabihaigla traumapunkti meeleolu. Sõnumitooja tapmine on olnud ju aegade algusest hästi järeleproovitud võte. Näiteks täna ma sain sms-i: „Te olete kõige alatum ja vastikum inimene, keda ma näinud olen.“ Üks väga suur võime selles ametis püsida on