Telestaaride uskumatud juhtumised. Margit Mikk-Sokk
Читать онлайн книгу.
hundile sihukese obaduse, et hundil lendas silm peast välja.
„Pehmetes ja karvastes“ on ka nii, et üks näitleja teeb erinevaid rolle. Näiteks Tiit Sukk teeb Mart Laari ja Andrus Ansipit. Vahel stsenarist kirjutab nende tegelaskujude omavahelisi dialooge. Näitlejad on ikka väga profid, nad teevad iseendaga dialooge. Vahel on ka nii, et mõni unustab ära, keda ta mängib ja hakkab teise tegelase häälega rääkima. Siis läheb tükk aega, enne kui keegi taipab, mis on juhtunud.
Ühel aastal tegime „Laulukarusselli“, kus saatejuhtideks olid tuntud ekraaninäod: Vahur Kersna, Maire Aunaste, Urmas Ott, Reet Oja.
Urmas Ott tegi lastega intervjuud oma tavalises stiilis. Poiss laulis, et jänes ostis endale uisud ja uisutas. Ott läks pärast laulmist tema juurde ja küsis väga otiliku küsimuse: "Mis sa arvad, kust jänes endale uiskude ostmiseks raha sai?" Poiss ehmatas nii ära, et tükk aega ei öelnud midagi. Siis vastas, et ta ei tea.
Kui Maire Aunaste saadet tegi, oli ta lastega hästi kena, õppis kõigi nende nimed selgeks ja rääkis lastega enne salvestust. Kui aga salvestus algas, hakkas üks väike tüdruk, kellega ta rääkima pidi, järsku nutma. Ja Maire pidi ka ise äärepealt nutma hakkama. Ta küsis: „Kuidas see niimoodi on, et selle hirmsa Otiga ei hakanud ükski laps nutma, aga minuga hakkas?" Need staaridest saatejuhid olid hästi toredad.
„Pehmed ja karvased“: Hunt – Tõnu Oja ja Eesti Taat – Hardi Volmer. Aasta oli siis 2009.
Väike-Päkk – Arvo Kukumägi „Päkapikula“ lavastuses. Aasta oli siis 1980.
Näitlejate grimeerimisega on ka igasuguseid lugusid juhtunud. 1980. aasta aastavahetuseks tegime etendust „Päkapikula“. Seal oli päkapikkudele vaja teha plastilist grimmi, grimeerijad olid materjalid Mosfilmist välja ajanud ja ühele näitlejale grimmi tegemine võttis aega kaks tundi. Seda grimmi pandi kihthaaval ja iga kiht pidi eelnevalt kuivama Seetõttu pidi näitleja juba hommikul kell seitse kohal olema. Aga näitlejad ei ole hommikused inimesed.
Arvo Kukumägi oli üks päkapikkudest. Ta tuli varahommikul kohale, istus grimmitooli, aga seal hea soe, õrnad naisekäed toimetasid ta näo kallal ja ta jäi magama. Kui see grimm valmis sai, siis grimeerija ütles, et Kuku, ärka üles. Ta tegi silmad lahti ja ehmatas kohutavalt ära, kui nägi, et mis temaga juhtunud oli: peeglist vaatas vastu krimpsus, kortsus jubedik. Kukumägi lõi endale kõik oma kümme küünt näkku ja tõmbas kogu selle tundide pikkuse töö näolt maha. See oli talle nii kohutav ehmatus, meie jaoks aga täielik katastroof, sest näitlejate ajad olid nii piiratud ja talle tuli otsast peale uut grimmi tegema hakata.
Kukumägi tegi silmad lahti ja ehmatas, mis on juhtunud.
„Härra Lapsti lasteteatris“ tegime ühte kuningakoja lugu, kus Kersti Kreismann mängis õuedaami. Talle tehti ka väga suur grimm: kleebiti eriline nina, huuled olid ka eriliselt maalitud või kleebitud. Näitlejaid oli seal grimmitoas rohkem. Korraga keegi hüüdis: „Hiir!“ Kersti kargas tooli peale püsti, suurest ehmatusest reageeris ta nii, et nägu lagunes laiali. Mingi väike loom võib graafikusse tunnise põntsu panna.
Üheks aastavahetuseks tegime etenduse „12 kuud“ ainetel muusikasaadet. Seal oli üks selline stseen, et vaene laps pidi minema talvel metsa ja korjama sealt maasikaid. Randvere kandis leidsimegi sobiliku metsa, kus pimedal ajal salvestasime. Dramaatilisuse lisamiseks oli vaja ka tuult. Aga kust seda võtta? Tellisime Tallinnfilmist tuulemasina. Nemad kasutasid tuule tegemiseks lendamisvõimetut lennukit. See veeti auto järel kohale ja kui mootor käima pandi, siis tekkis kohe päris torm. Mul oli seal metsas suur kasukas seljas ja sellele lõi ikka niisuguse tuule alla, et läksin kohe viuhti raba poole. Aga sel ajal oli see piiritsoon. Natuke saime töötada, siis ilmus piirivalve. Neile oli signaal tulnud, et mingi lennuk on metsas ega tea, kuhu kavatseb minna. Läks ikka tükk aega, kuni nad veendusid, et see lennuk õhku ei tõusegi.
Käsi lõi hundile sihukese obaduse, et hundil lendas silm peast välja.
Nende piiritsoonis tegemistega oli üldse nii, et tuli tellida luba, kus kõik inimesed olid kirjas ja mis kellast, mis kellani, mida tehakse. Aga vahel oli vaja eksprompt midagi teha, luba ei olnud, tuli loota, et ehk ei jää vahele. Aga enamasti ikka piirivalve tuli kohale, mis neil päevasel ajal teha oli. Administraatorid olid tavaliselt noored naised, saatsime kellegi nendest kohale piirivalvuritega rääkima. Olime valmis kordonisse kas või kartuleid koorima minema, peaasi, et meid minema ei aeta. Enamasti läks õnneks.
Ükskord on meid ka hanguga ära aetud. See oli niisugune kurb arusaamatus. Läksime ühest maakoolist lugu tegema ja oli üks tore poiss, kelle kooliteed me tahtsime näidata. Oli kuldne sügisene aeg, Lõuna-Eesti küngaste vahel avanesid maalilised vaatepildid. Sõitsime poisi koduni välja ja käskisime tal seal veidi oodata, kuni me operaatoriga natuke edasi oleme sõitnud, et siis eemalt tema tulekut filmida. Niipea, kui me autost välja saime, tuli üks mees, vahkvihane, hang käes, ja ähvardas meid, et kes teid lubas siia tulla, kas te saate minema! Pärast tuli välja, et seal majas oli juhtunud õnnetus, see oli hiljuti põlenud ja mees mõtles, et nüüd tulevad kaameratega nende häda ja viletsust näitama. Ei aidanud ka rääkimine, läksime lihtsalt minema ja jäi see koolitee natuke lühemaks.
„Kuulsuse narrid“ Jaan Tatikas – Urmas Kibuspuu. Aasta oli siis 1982.
Ükskord talvisel ajal oli meil vaja Kalmer Tennosaarega salvestada metsas stseeni, kus näärivana tuleb hobusega. Nõukogude ajal ei olnud mobiile ja ega neid hobuseidki peale hipodroomi kusagil eriti olnud. Olime Tallinna lähedalt siiski kusagilt külast leidnud mingi hobusemehe ja kokku leppinud, et saame kokku kolmanda kuuse juures.
Aeg läheb, kuid hobusemeest ei kusagil. Assistent Tiina Kolk sõitis siis talu juurde, kuid ei tulnud ega tulnud tagasi. Lõpuks oli ta kuidagimoodi saanud helistada ja keegi tuli meile ütlema, et me peame ootama, kuni ta teise hobuse muretseb. Siis leitigi üks metsavaht kusagilt Pirita kandist, kes tuli uue hobusega. Mis oli siis meie hobusega juhtunud? Nagu öeldakse, hobune oli jooma hakanud. Peremees oli käinud eelmisel õhtul naabrite juures siga tapmas ja eks nad tapnud seda siga viinaga – mees ei võtnud järgmisel hommikul üldse jalgu alla. Perenaine ütles, et see on nii äge hobune ja tema ei tule sellega välja.
1982. aastal lavastuse „Kuulsuse narrid“ salvestustel juhtus ka igasuguseid asju. Meil oli vaja salvestada Jaan Tatika maja plahvatust. Vanal Lasnamäel oli üks lammutamisele minev rajoon ja seal me saime salvestada põlevaid tukke ja kõike seda, mis plahvatusest järele jäi. Selleks vaadati välja maja, mis oli teistest eemal ja pandi põlema. Tuletõrjujad ise olid juures ja valmis seatud, käis kontrollisid, et tuli laiali ei läheks.
Kaamerad olid valmis seatud, käis ilge kõmakas ja maja maketti ei olnud enam.
Aga meil oli vaja salvestada ka plahvatust – seda, kuidas maja õhku lendab. Plahvatust me seal korraldada ei saanud. Kunstnik Liina Pihlak tegi täpse majamaketi ja Tallinnfilmist oli tellitud pürotehnik, kes pidi maketi õhku laskma.
Kaamerad olid kõik valmis seatud, käis ilge kõmakas ja seda maketti enam ei olnud. Kui pildi pealt vaatasime, siis oli maja ja seejärel must auk ja mitte mingisugust vahepealset värki ei olnud.
Pürotehnik pani niisuguse kõva laengu, et see makett lendas tuletikusuurusteks tükkideks. Aga ilma nende kaadriteta ei saanud lavastust teha. Näitasime siis seda õhkamist nii aeg luubis kui võimalik, siis olid näha mingisugused tulesähvatused ja väikeste tükikeste lendamine. Panime dramaatilise muusika alla ja käis küll.
Enn Vetemaa „Püha Susanna ehk Meistrite kooli“ salvestasime 1984. aastal suvisel Eestimaal. Saaremaa võtteperiood kestis terve kuu, vahepeal olid mõned puhkepäevad, kus sõitsime natuke mööda saart ringi ka. Selles toredas näitlejate seltskonnas olid Salme Reek, Jüri