NullNullNull. Roberto Saviano
Читать онлайн книгу.
ja Jalisco teineteise vastu avalikult, nägusid varjamata. 2011. aasta 20. septembril leitakse Veracruzi kesklinnas päise päeva ajal kahest veoautost kokku kolmkümmend viis surnukeha, kakskümmend kolm nendest kuuluvad meestele ja kaksteist naistele. Ohvrite kehadel on piinamisjälgi ja nende käed on raudus, mõnele on kott pähe tõmmatud. Nad kõik on Los Zetase liikmed. Pärast tapatööd levitatakse internetis videot, kus viis näokattega meest istuvad linaga kaetud laua taga. Nende ees laual on veepudelid, nagu pressikonverentsil. Ja seda see ongi. Kuritegudevastane pressikonverents: „Me nõuame, et relvajõud usuksid meid, kui kinnitame, et meie ainus eesmärk on teha lõpp Los Zetasele. Me oleme nimetud sõdurid, meil pole nägu, aga me oleme uhkusega mehhiklased …” Mõni päev hiljem leitakse kolmekümne kuue inimese laibad kolmest erinevast majast Boca del Ríos, Veracruzi osariigis. Paar päeva enne rahvusvahelise raamatumessi avamispidu Guadalajaras avastab politsei 24. novembril kolme väikese furgoonauto kabiinist kokku kakskümmend kuus laipa, kes on surnud lämbumissurma või löögist pähe. 22. detsembri esimestel tundidel ründavad uimastikaubitsejad kolme liinibussi Veracruzi osariigis kiirteel number 105. Rünnaku lõplik bilanss on kuusteist surnut, nende seas ka kolm Ameerika kodanikku Texasest, kes olid Mehhikosse jõulupuhkust veetma sõitnud. Järgmisel päeval leitakse Veracruzi osariigis Tampico Alto linnas kümme piinamisjälgedega laipa, kelle käed on raudus ja peaaegu kõigil on pea otsast raiutud. Mõrvad ei lakka isegi jõulupühade ajal: Tampico lähedal Tamaulipases Veracruzi osariigi piiri ääres avastavad sõjaväelased rutiinse kontrolli käigus järelkäruga veoki kastist kolmteist surnukeha. Kuritööpaigalt leitakse ka narkoloosungeid, mis viitavad rivaalitsevate gruppide vahelisele arveteklaarimisele. Metsikuste nimekirja võiks lõputult jätkata, aga selle ainus mõte oleks uute medalite riputamine Jalisco kartelli liikmete rinda.
On 1. juuli 2012. Mehhikos on äsja ametisse valitud uus president Enrique Peña Nieto. Tähtsamate ülesannete seas lubab ta võidelda uimastikaubanduse vastu, mis viimase viie aastaga on nõudnud üle viiekümne tuhande ohvri. Juba kakskümmend neli tundi pärast presidendivalimisi peatab neljakümnemeheline mõrvarite grupp Zacazonapanis Kesk-Mehhikos kell kümme hommikul neli viieteist-kuueteistaastast noorukit, kes müütavad seal narkootikume La Familia Michoacana nimel. Kohale saabub ka La Familia liikmeid. Puhkeb tulevahetus. Tunniks ajaks valitseb rahvahulgas segadus ja hirm. Koolides katkestatakse sõjaväe ja politsei ootuses õppetöö, aga kui viimased lõpuks kohale jõuavad, jääb nende osaks vaid ohvrite ülelugemine – vähemalt kaheksa surnut, kusjuures eluga pääseb El Tuzo, keda tuntakse kui relvastatud ihukaitsjat ja kes töötab Pablo Jaimes Castrejóni heaks, keda kutsutakse hüüdnimega La Marrana, Räpane, ja kes on La Familia Michoacana México osariigi lõunaaladel tegutsev boss, üks tagaotsitavamatest narkoparunitest, keda süüdistatakse inimröövis, väljapressimises, mõrvas ja uimastite ebaseaduslikus müügis. Ka neljakümne mõrvari seas on kaotusi, aga nemad on vaid kõrgema eesmärgi nimel langenud vajalikud ohvrid.
Kõik nelikümmend tapjat kuulusid veidi rohkem kui aasta varem loodud kartelli, mille asutamine on järjekordne murrang pidurdamatus mõrvarlikus hullumeelsuses, millesse tänapäeva Mehhiko uimastikaubanduse tõttu on langenud. See on Templirüütlite kartell, mis kasvas välja La Familiast, kes nende arvates oli kaotanud oma esialgsed väärtused ja pühendus viimasel ajal tavapraktikaks muutunud vargustele, inimröövidele ja väljapressimistele. Templirüütlitel on aga väga väärikas aukoodeks. Ordu liikmed peavad võitlema materialismi, ebaõigluse ja türannia vastu. Nad peavad ideoloogilist sõda, mille eesmärk on kaitsta eetikal põhinevaid ühiskondlikke väärtusi. Nad on andnud vande kaitsta rõhutuid, leski ja vaeslapsi. Keelatud on naisi ja alaealisi ära kasutada või neid oma võimu kasutades petta. Samuti on keelatud inimesi raha väljapressimise eesmärgil röövida. Selleks, et kedagi tappa, tuleb luba küsida, sest keegi ei tohi teiselt inimeselt elu võtta lihtsalt sellepärast, et talle seda teha meeldib või ta sellega raha teenib. Kõigepealt tuleb välja uurida, kas kellegi tapmine on piisavalt põhjendatud, ja alles siis võib edasi tegutseda. Ükski õige templirüütel ei lange sektantluse ega väikluse ohvriks. Tema ülesandeks on edendada isamaa-armastust ja olla uhke oma kodumaa üle. Ta peab olema alandlik ja auväärne. Narkootikumide tarbimine on kõigile templirüütlitele rangelt keelatud. Templirüütel peab andma teistele rüütellikku eeskuju. Ja alati tõde otsima, sest Jumal on Tõde. Kes reedab või vaikimisvannet murrab, selle karistuseks saab surm, ja tema perekonnale langeb osaks sama saatus, kusjuures tema varandus konfiskeeritakse.
Nagu näete, on see hullumeelne paroodia, kus paraku etendab peaosa noor ja agressiivne grupeering, kes on astunud võitlusse nõrgenenud kartelliga, millest nad ise välja on kasvanud ja kelle maid nüüd endale ihaldavad, põlgamata ära nendega piirnevaid osariike. Templirüütlid tunnevad end nii kõikvõimsana, et kuulutavad sõja isegi Los Zetasele. Nagu keskaegne rüütliordu, mis Jeruusalemmas pärast esimest ristisõda loodi selleks, et kaitsta Pühal Maal palverändureid, tunnevad ka uue aja Templirüütlid enda sees jumaliku missiooni väge. Mitte keegi, kes grupiga liitub ja vanematest vendadest koosneva kogu poolt liikmeks valitakse, ei tohi „eesmärgist” loobuda ja annab selle nimel vande, mida ta oma elu hinnaga peab pidama. Ordu liikmed osalevad tseremooniatel, kus kantakse neile nime andnud Templirüütlite ordu rõivaid: Rooma kiivreid ja valgeid tuunikaid, mille rinnale on joonistatud punane rist. Kampaaniate korras levitab kartell raamatut, kuhu on kirja pandud nende põhimõtted, mille keskseks eesmärgiks on „kaitsta vaba, iseseisva ja ilmaliku Michoacáni riigi elanikkonda”. Kartell, mis kelgib oma puhastava missiooniga ühiskonnas, organiseerib samal ajal armeed, mille abil kogu amfetamiiniäri enda kontrollile allutada. Nad on hästi korraldatud ega karda võimudele avalikku väljakutset esitada.
Veri nõuab vere hinda. See pole lihtsalt kõnekujund. Veri on elu. Mehhiko kartellide ajalugu on näidanud, et kui vägivalla vastu vägivallaga võidelda, on tulemuseks vaid tapetute arvu suurenemine. Vicente Foxi presidendiaastatel 2000 kuni 2006 hoidis Mehhiko valitsus võitluses uimastikaubandusega üldiselt passiivset joont. Sõjaväeüksused, mis saadeti Ameerika Ühendriikide piiri äärde kartellide voli piirama, olid väikesed ja halvasti varustatud. Olukord hakkas muutuma alles 2006. aasta 11. detsembril, kui äsja ametisse valitud president Felipe Calderón saatis kuus tuhat viissada föderaalsõdurit Michoacáni osariiki uimastikaubandusega kaasneva kuritegevuse vastu võitlema. See oli kahe riigi vastastikune sõjakuulutamine: ühel pool oli Mehhiko, teisel pool Narkoriik. Kaks riiki, mille territoorium on sama, aga millest üks kugistab alla kõik, mida oma teel leiab. Narkoriigi isu on täitmatu ja Calderón teab seda, sellepärast puhkebki sõda uimastite vastu. Calderón ei saa lubada, et parasiitriik oma seadused maksma paneb. Uimastitevastases võitluses osaleb lisaks kohalikele ja riiklikele korrakaitsejõududele üle neljakümne viie tuhande armeesõduri. Aga verevalamine põhjustab uut verevalamist ja ohtu sattunud kartellid karmistavad vastuseks saadud löökidele oma toorutsemist veelgi. Arvude järgi otsustades pole Calderón tänaseks seda sõda veel võitnud: viimane Mehhiko valitsuse uimastisõja kohta avaldatud ametlik teadaanne on pärit 11. jaanuarist 2012 ja selles räägitakse 47 515 inimesest, kes on langenud organiseeritud kuritegevuse ohvriks ajavahemikus detsembrist 2006 kuni 30. septembrini 2011. Halvim selle juures on aga see, et surnute arv on hüppeliselt suurenenud: 2007. aastal loendati uimastikaubanduse ohvreid 2826, aastal 2008 tõusis nende arv 6838ni, 2009. aastal 9614ni, 2010. aastal koguni 15 273ni, aga 2011. aastal oli ohvrite arv juba septembris 12 903, kuigi aasta lõpuni oli veel kolm kuud aega. Peña Nieto valitsuse uus siseminister Miguel Ángel Osorio Chong teatas 2013. aasta veebruari keskel, et Felipe Calderóni kuue valitsusaasta jooksul on Mehhikos uimastisõja ohvriks langenud umbes seitsekümmend tuhat inimest. Ta lisas, et ametlikult pole nende täpset arvu võimalik teada, sest „eelmise valitsusaja lõpus ei toimunud enam ametlikku arvepidamist” narkosõja ohvrite kohta; samuti puuduvad rahvastikuregistris andmed kadunuks jäänud inimeste või surnukuuris tuvastamata laipade kohta. Paljude arvates on selle räpase sõja ohvrite arv hoopis suurem. Surnute üle arvepidamine pole täppisteadus, mõni kustunud elu jääb ikka kahe silma vahele. Kui palju on narkohaudades surnuid? Mitu inimkeha on happes lahustatud? Kui palju laipu on tuhastatud ja igaveseks kaduma jäänud? Tihti langevad uimastisõja ohvriteks poliitikud, kes tegutsevad kohalikul, piirkondlikul või üleriigilisel tasandil. Kuus aastat kestnud narkosõjas on tapetud kolmkümmend üks Mehhiko linnapead, neist kolmteist 2010. aastal. Ausad inimesed ei julgegi enam oma kandidatuuri üles seada, sest nad teavad, et varem või hiljem tuleb nagunii mõni kartell