NullNullNull. Roberto Saviano
Читать онлайн книгу.
Kõige väiksemad lapsed lennutati vastu majaseinu või puid surnuks. Laibad visati kaevudesse või jäeti põldudele vedelema. Jutt käib siin rohkem kui kahesaja viiekümnest ohvrist, kuigi ametlikult oli ohvreid kakssada üks, kellest seitsekümmend olid alla seitsme aasta vanused. Külast lahkudes võtsid sõdurid kaasa kaks neljateist- ja kuueteistaastast tüdrukut, kes jäeti ellu ja riietati sõduririietesse. Nad jäid sõdurite juurde kolmeks päevaks ja neid vägistati korduvalt. Kui sõdurid neist ära väsisid, siis nad kägistasid tüdrukud surnuks.
Kaibiliga kohtuda pole üldse raske: nad on selleks liiga uhked. Pärast sõduri jutustuse ärakuulamist ei suutnud ma seda enam unustada ja hakkasin küsimusi esitama. Palusin kohtumist mõne kaibili sõduriga. Mulle räägitakse ühest Milano ettevõtjate koduabilisest. Ta on vastutulelik ja me lepime kokku. Kohtume tänaval.
Ta ütleb, et on endine ajakirjanik, tema rahakoti vahel on mõne artikli koopia. Aeg-ajalt ta loeb neid, aga võib-olla hoiab ta neid seal lihtsalt tõestuseks oma endisest elust. Ta tunneb ühte kaibilit. Midagi muud ta rääkida ei taha.
„Ma tunnen teda. Kaibilitest ei saa peaaegu mitte kunagi ekskaibileid, aga see mees tegi vea.”
Ta ei soovi täpsemalt selgitada, mida kaibil teinud oli.
„Sa ei usu ühtegi tema sõna, ma ise ka ei usu, sest kui tema jutt oleks tõsi, ei saaks ma enam magada …”
Siis pilgutab ta mulle silma: „Ma tean, et see on tõsi, aga loodan ikkagi, et mitte täielikult tõsi.”
Ta annab mulle ühe telefoninumbri. Ma jätan koduabilise-ajakirjanikuga hüvasti ja helistan. Vastab jäine hääl, mis teatab, et on minu huvist meelitatud. Ka tema lepib minuga kohtumise kokku avalikus kohas. Saabubki Ángel Miguel. Ta on väikest kasvu, tal on maiade silmad, ta on elegantselt riides, nagu peaks ta televisioonis esinema. Mul on vaid märkmik kaasas ja see ei meeldi talle. Aga ta otsustab kohale jääda. Telefonis kuuldud jäine hääl on asendunud hakitud kõnega. Meie jutuajamise jooksul ei langeta ta kordagi pilku ega tee ühtegi üleliigset liigutust.
„Mul on hea meel, et sa maricón47 oled,” ütleb ta sissejuhatuseks.
„Ma pole maricón.”
„Võimatu. Mul on tõendeid. Sa oled maricón, aga pole mõtet seda häbeneda.”
„Kui oleksin tõesti gei, siis ma ei häbeneks seda, selles võid kindel olla. Aga millest me räägime?”
„Sa oled maricón, kui sa ei märka … kõike esto48 …”
Ta pöörab oma kaela mõne kraadi võrra vasakule, ise mulle jätkuvalt silma vaadates, ja just sel hetkel, nagu vastusena esiisade kutsele, astub üks tütarlaps sammu ettepoole. Ma polnud teda tõepoolest märganud. Olin üleni kaibilile keskendunud.
„Kui sa temasugust ei märka, oled maricón.”
Blondeeritud tüdruk, kes on mähitud liibuvasse kleiti, mida ta kannab nagu oma teist nahka, turnib peadpööritavalt kõrgetel kontsadel. Kuid ta ei kanna meiki – võib-olla arvab ta, et ilus olemiseks piisab ka kahest kuldsete täpikestega heledast silmast. Ta on kaibili tüdruk. Ta ütleb oma nime, ta on itaallanna ja ülimalt rahul, et seisab siin mehe kõrval, kelle ta arvatavasti on sõjakangelasega segamini ajanud.
„Sinust peab saama cuas. Kui sinust ei saa cuas, siis sa ei tea, mida tähendab lahinguvend.”
Mõistan, et Ángel Miguelile ei meeldi aega viita. Ta liigitas mu homoseksuaaliks ja tutvustas mulle oma tüdrukut. Sellest piisab, nüüd on ta valmis oma juttu alustama. Olen kusagilt lugenud, et q’eqchi’ keeles tähendab cuas venda. Aga alles nüüd mõistan, et see sõna ei tähista bioloogilist sidet. Cuas pole mitte sünnijärgne vend, vaid ta valitakse hiljem sinu jaoks välja.
„Üks kord treeningu ajal palusin teistelt kaibilitelt, et nad mulle natuke toitu jätaksid. Minu cuas läks näost lumivalgeks. Kaibilid viskasid oma toidu maha ja hakkasid selle peal trampima. Siis sidusid nad meid kinni ja ütlesid: „Nokkige, kanad.” Kui keele liiga kaugele suust välja ajasime, sadasid jalahoobid ja meile karjuti: „Ärge nosige, nokkige, kanad!”
„Kui üks cuas treeningul eksib, siis saab ka teine karistada, aga kui üks kahest oma ülesandega hästi hakkama saab, siis saavad mõlemad suure kõhutäie süüa ja oma voodi. Cuas’ed on peaaegu nagu kihlatud. Ükskord magasin koos oma cuas’ega telgis ja öösel hakkas hermano49 mind katsuma. Algul see ärritas mind, aga siis mõistsin, et peame kõike koos tegema … jagama üksindust, naudingut … aga me ei pannud sisse … ainult katsusime …”
Ta räägib ühe hingetõmbega, nagu peaks ta võimalikult kiiresti maha lugema ettevalmistatud kõne. Tüdruk noogutab uhkelt. Kuldsed kiired tema silmades on nüüd veel säravamad. Tahaksin teda katkestada ja talle meelde tuletada, et alles natuke aega tagasi oli ta mind maricón’iks tembeldanud, aga otsustan, et parem on tema teadvuse voogu mitte segada.
„Seal õpid, mida tähendab sõjavend. Te jagate toidumoona, hoidute üksteise ligi, kui väljas on külm, lasete end veriseks peksta, et närve treenida.”
Lõpetada inimeseks olemine, loobuda inimesele omastest sulneist voorustest ja puudulikest vigadest. Saada kaibiliks. Elada vihates.
„Peténi departemangus Poptúnis asuva kaibilite treeningkeskuse sissepääsu kohal on kiri „Tere tulemast põrgusse!”, aga ma usun, et vähesed saavad lugeda teist kirja: „Kui edasi astun, järgne mulle. Kui peatun, tõuka mind edasi. Kui ümber pööran, tapa mind.””
Kuigi minu infoallikal pole just Rambo keha, vuristab ta enesekindlalt ette terve rea välismaiste treenerite nimesid, kes olid kaheksakümnendatel aastatel noori kaibileid välja õpetanud: rohekiivrid, Vietnami sõja veteranid, Peruu ja Tšiili commando’d. Räägitakse, et Guatemala kodusõja massimõrvades kasutasid kaibilid peade maharaiumist oma allkirjana, kuigi paljud on veendunud, et see on samasugune legend nagu nende oletatav sõjalaul: „Kaibil, Kaibil, Kaibil! Mata, mata, mata! Qué mata Kaibil? Guerrillero subversivo! Qué come Kaibil? Guerrillero subversivo!”50
„Väljaõppe esimene tsükkel kestab kakskümmend üks päeva,” jätkab Ángel Miguel, „sellele järgneb teine, kahekümne kaheksa päeva pikkune tsükkel. Džunglis. Jõed, sood, miiniväljad. Need on kaibili kodud. Nii nagu sina armastad oma kodu, armastab ka kaibil enda oma. Lõpuks jõuab kätte viimane nädal. Viimane faas, mille lõpus saad tõeliseks kaibiliks. Õpid sööma seda, mida kätte saad. Prussakaid, madusid. Õpid vaenlase territooriumile tungima, hävitama, vallutama.
Kursuse lõpus pead veetma kaks ööpäeva ilma magamata ja kaelani ulatuvas jõevees. Mulle ja minu cuas’ele anti vesiste silmadega segavereline kutsikas. Meil kästi tema eest hoolitseda, nagu oleks ta meie kolmas vend. Pidime ta kõikjale kaasa võtma ja talle süüa andma. Panime talle nime. Just siis, kui olime temaga ära harjunud, käskis pealik ta tappa. Pidime talle mõlemad ühe noahoobi kõhtu lööma. Olime juba väljaõppe lõpufaasis ega esitanud enam küsimusi. Siis käskis pealik tema liha süüa ja verd juua. Sellega tõestaksime oma julgust. Täitsime käsku, kõik tundus nii loomulik.
Kaibil teab, et ellujäämiseks pole vaja ei juua, süüa ega magada. Selleks on vaja padruneid ja head tulirelva. Olime sõdurid, olime võitmatud. Me ei sõdinud käsu peale, sellest poleks piisanud. Meil oli ühtekuuluvustunne, mis on igasugusest sunnist tugevam. Vaid kolmandik meie seast lõpetas treeningu. Ülejäänud põgenesid või tapeti. Mõned jäid haigeks ja surid.”
Kaibilite maailm on eelkõige täis sümboleid. Hirm, terror, vendlus, cuas’te vaheline solidaarsus. Kõik võib ja peabki uhkelt kõlama, see saavutatakse kavala tähenduste andmise ja vihjete mängu abil, leiutades akronüüme. Nagu cuas: C= cameratismo, vendlus, U = unione, ühtsus, A= appoggio, abi S= sicurezza, ohutus. Või hüüdlausete teel, milles väljendub kokkuvõtvalt kaibilite filosoofia: „Kaibil
Hisp k ‘homoseksuaal’.
Hisp k ‘vend’.
Hisp k ‘Kaibil, kaibil, kaibil! Tapa, tapa, tapa! Keda kaibil tapab? Mässumeelset sõjameest! Mida kaibil sööb? Mässumeelset sõjameest!’.