NullNullNull. Roberto Saviano
Читать онлайн книгу.
rahvaste esikümme.
„Ja albaanlased? Nemad ei rahuldu ainuüksi sinu tapmisega. Ei. Nemad kannavad ka järgnevate põlvkondade eest hoolt. Nad kustutavad su ära. Igaveseks.”
„Rumeenlased tõmbavad sulle kilekoti pähe, seovad sulle käed kaela ja lasevad ajal oma töö teha.”
„Horvaadid naelutavad su jalgupidi maa külge ja sul ei jää muud üle, kui palvetada, et surm kiiremini tuleks.”
Jutt verest, terrorist ja sadismist jätkub veel mõnda aega, kuni jõutakse vältimatu eriüksuste nimekirja juurde: Prantsuse leegionärid, Hispaania El Tercio, Brasiilia Bope.
Istun ümmarguse laua taga. Minu ümber istuvad mehed, kes üksteise järel kirjeldavad oma kogemusi ja loetlevad nende rahvuste kultuurierisusi, mida nad kõige paremini tunnevad, kuna on nende juures rahuvalvemissioonidel osalenud. See sadistlik ja natuke rassistlik mäng on riitus, ja nagu kõik riitused, on see hädavajalik. See on nende meeste jaoks ainus moodus endale öelda, et halvim on seljataga, et nad on kõigest hoolimata elus ja et nüüd algab nende tõeline elu. Parem elu.
Ma vaikin. Nagu antropoloog, pean minagi võimalikult vähe vahele segama ja laskma riitusel takistusteta edasi minna. Kokkutulnute näod on tõsised, ja kui keegi neist sõna võtab, siis ei vaata ta ei oma vastasistujale ega ka eelmisele jutustajale otsa. Igaüks räägib oma lugu nii, nagu asuks ta tühjas toas ja räägiks ainult iseendale, üritades end veenda, et on oma silmaga näinud absoluutset kurjust.
Kõikide nende aastate jooksul olen ma kuulnud sellistest nimekirjadest kümneid kordi koosolekutel, kongressidel, õhtusöökidel, pastaroa taga ja kohtusaalis. Sageli oli see vaid üha ebainimlikumate jõhkruste nimekiri, aga mida rohkem need episoodid minu mällu talletusid, seda rohkem sai selgeks, et neile oli omane üks ühine nimetaja, üks kultuuritunnus, mis tungivalt ja kangekaelselt üha uuesti esile kerkis. Jõhkrusele omistati rahvuste geneetilises pärandis aukoht. Kui teed selle vea, et samastad julmuse ja sõjakoledused terve rahvusega, siis osutub selline jõhkruse klassifitseerimine samaväärseks musklite näitamisega, mida oled lõputuid tunde jõusaalis treeninud. Aga isegi nende musklite taga, mida näidatakse vastasele mulje avaldamiseks, peitub karm ja reeglipärane treening. Improvisatsioonile pole siin kohta, kõik tuleb täpselt ette planeerida. Välja treenida. Trenn teeb mehest tõelise mehe. Vahe on selles, mida sulle õpetatakse.
Ka jõhkrus on õpitav. Keegi ei sünni siia ilma julmana. Kuigi inimesel võivad olla teatud kaasasündinud kalduvused ja ta võib kasvada vägivaldses peres, siis on julmus ikkagi õpetatav ja selle võib ära õppida. Julmus on midagi, mis õpetajalt õpilasele edasi antakse. Impulsist üksi ei piisa, seda tuleb suunata ja treenida. Treeningu teel saab keha õpetada hingest lahti ütlema isegi siis, kui sa hingedesse ei usu, isegi siis, kui arvad, et see on religioosne bluff, fantaasia vili, isegi siis, kui oled kindel, et eksisteerivad ainult koed ja närvid, veenid ja piimhape. Aga midagi siiski peab olema. Kuidas sa muidu nimetaksid seda pidurit, mis just viimasel hetkel takistab sul lõpuni minemast? Teadlikkuseks? Hingeks? Sellel on palju nimesid, aga ükskõik kuidas sa teda ka ei nimetaks, tea, et teda saab kujundada, jõuga muuta. Mõelda, et julmus on inimese kaasasündinud omadus, on mugav ja sobilik neile, kes soovivad oma musta südametunnistust puhtaks pesta ilma sellega arveid õiendamata.
Kui üks sõduritest oma jutu lõpetab, ei jää tema kõrval istuja ootama, et tema sõnad mõjuksid, vaid alustab kohe oma lugu. Riitus jätkub ja ka sel korral näivad kõik üksmeelselt nõus olevat, et mõnel rahvusel on agressiivsus veres. Midagi pole parata, kurjus on meie sees olemas juba sündides. Minust paremal istuv sõdur ei jõua ilmselgelt oma korda ära oodata. Ta niheleb plastiktoolil, mille vaikset kriginat ainult mina näin kuulvat, sest keegi tema kolleegidest ei tõsta kordagi pilku meie poole. Kindlasti ei ole tema puhul tegemist distsiplineerimatu algajaga, kuna tal on pikk habe ja rinnamärkidest võib järeldada, et ohtlikesse olukordadesse on ta sattunud arvukatel kordadel. Täheldan tema juures veel ühte anomaaliat: ta raputab pead. Mulle näib, et tema suu tõmbub isegi kergelt irvakile. Ta on riitust segav element ja nüüd ei jõua enam minagi ära oodata, millal kord tema kätte jõuab. Ma ei peagi kaua ootama, sest just keset elavat kirjeldust sellest, kuidas mingid Ida-Euroopa salateenistuse agendid oma ohvril küüsi välja kisuvad, katkestab minust paremal istuv mees jutu.
„Te ei saa põrgutki asjadest aru. Te ei tea mitte kui midagi. Loete kõmuajakirjandusest lugusid, kuulate kella kaheksasi uudiseid. Aga tegelikult ei tea te mitte midagi.”
Seejärel sobrab ta kiirustades oma sõduripükste taskus ja tõmbab sealt välja nutitelefoni. Ta laseb sõrmedel närviliselt üle puutetundliku ekraani libiseda ja sellele ilmub maakaart. Ta suurendab, lükkab edasi, suurendab veel kord ja näitab lõpuks teistele ühte kohta maakaardil. „Vaadake, kõige hullemad jõhkardid elavad siin.” Tema sõrm osutab ühte kohta Kesk-Ameerikas. Riitus on katkenud. See on Guatemala. Kõik on hämmingus.
„Guatemalas?”
Sõjaveteran vastab ühe sõnaga, mis enamikule kohalolijatest on tundmatu: „Kaibil.”
Ma olin seda nime kuulnud kõlamas seitsmekümnendate aastate ülekuulamistel, aga praeguseks ei mäletanud seda enam keegi.
„Kaheksa nädalat,” hakkab habemik jälle rääkima, „piisab kaheksast nädalast ja inimene kaotab kogu oma inimlikkuse. Kaibilid on avastanud mooduse, kuidas teadvust välja lülitada. Kahe kuuga saab inimesest teha metslooma, juurides välja kõik selle, millega ta tajub kurjust, headust, mõõdukust. Kaheksa nädalaga saab pühast Franciscusest teha tapja, kes on võimeline hammastega metsloomi murdma, püsima elus ainult uriini juues ja kõrvaldama kümnete kaupa elavaid inimesi, ükskõik millises vanuses. Kaheksast nädalast piisab selleks, et õppida sõdima ükskõik millisel pinnasel ja igasugustes ilmastikutingimustes ning liikuma kiirelt vaenlase tule all.”
Vaikus. Olen tunnistajaks ketserlusele. Esimest korda ajaloos on kaasasündinud julmuse paradigma purustatud. Mul tekib soov mõnd kaibilit oma silmaga näha. Hakkan lugema. Avastan, et kaibilid on Guatemala sõjaväe kontrrevolutsiooniline eliitkorpus. See tekib 1974. aastal, kui asutatakse sõjaväekool, millest hiljem saab kaibilite erioperatsiooni väljaõppekeskus. Guatemalas käib neil aastail kodusõda, valitsusväed ja paramilitaarsed jõud astuvad USA toetusel kõigepealt sõtta halvasti organiseeritud sissidega ja hiljem ka mässuliste grupiga Unidad Revolucionaria Nacional Guatemalteca44. Sõda levib üle kogu riigi. Kaibilid värbavad oma ridadesse üliõpilasi, lihttöölisi, ametimehi, opositsioonipoliitikuid. Igasuguseid inimesi. Maiade linnad põletatakse maha, talupoegi mõrvatakse ja nende kehad jäetakse kuuma päikese kätte roiskuma. 1996. aastal lõpeb rahulepingu allakirjutamisega Guatemalas lõpuks kodusõda, mis oli kestnud kolmkümmend kuus aastat ja kaasa toonud üle kahesaja tuhande hukkunu, kolmkümmend kuus tuhat desaparecido’t45 ja kuussada kakskümmend kuus tõestatud massimõrva. Esimene sõjajärgne president Álvaro Arzú otsustab USA nõudmisel muuta kontrrevolutsioonilise sõjaväe, mida peetakse Ladina-Ameerika parimaks mässajate vastaseks jõuks, efektiivseks vahendiks võitluses uimastikaubanduse vastu. 1. oktoobril 2003. aastal sünnib ametlikult terrorismivastane sõjaline üksus: Kaibili pataljon.
Enda sõnul on kaibilid „tapmismasinad”, kes on saanud väljaõppe verdtarretavatel treeningutel, sest sõduri väärtus tuleb pidevalt proovile panna, päev päeva ja õudus õuduse järel. Äsja tapetud ja toorelt ära söödud looma vere joomine teeb kaibili tugevaks ja annab talle väe. Juba mõnda aega tunneb Guatemala Ajaloolise Selguse Komisjon nende tegevuse vastu huvi ja on koostanud dokumendi pealkirjaga „Vaikuse mälu”. Selles dokumendis tuletatakse meelde, et Guatemalas kolmekümne kuue kodusõja aasta jooksul toimepandud kuritegudest 93 protsendil on vastutavad korrakaitsejõud ja paramilitaarsed grupid, kõige enam Patrullas de Autodefensa Civil46 ja kaibilid. Raporti sõnul on kaibilite korpus siseriikliku relvakonflikti jooksul toime pannud genotsiidiakte.
Kõige julmemate tegude seas mäletatakse Peténi departemangus Las Dos Erres nimelises külas toimunut, kus 1982. aasta 6.–8. detsembril tehti küla maatasa ja kõik selle elanikud tapeti. 6. detsembril tungis külasse nelikümmend kaibilit, et sealt ära tuua üheksateist
Guatemala Rahvuslik Revolutsiooniline Üksus.
Hisp k – ‘teadmata kadunuks jäänud inimene’.
Kodanike Omakaitse Patrullid.