Suhtesahver. Mirjam Männik
Читать онлайн книгу.
Asine ja ratsionaalne nagu 1 + 1 = 2? Maitsetu supp, millel puudub igasugune mekk? Mõnus kulgemine koos kaaslasega eluteel, kus kõiki vürtse on parajas doosis?
Armusin esimest korda 14aastaselt. Kõik toimus hetkega. Ta oli täiuslikkuse kehastus. Ma polnud elu sees kedagi nii ilusat näinud. Kui kohtusime, siis see oligi nagu filmis: vaatasin otsa ja olin kadunud hing. Õnneks oli mõlema jaoks nii. See, mis toimus, oli nõiduslik. Päriselt. Kuna meid lahutas pikk vahemaa, siis kirjutasime teineteisele kirju. Kui tihti jooksin koolist koju, et postkastist oodatud read leida! Panin ümbriku ööseks padja alla, lugesin iga sõna sada korda üle. Hommikul uuesti. Ootasin telefoni juures kaugekõnet ja süda käis sees tõkkaditõk-tõkkaditõk. Vestlused olid lihtsad:
“Mis teed?”
“Ei midagi.”
“Ahah.”
“Mis sina teed?”
“Niisama.”
“Rääkisime” tunde ja tunde. Kordagi polnud tunnet, et juttu ei jätku. Kohtumisel istusime, käed teineteise peos, näod punased. Nii õnnelikud.
Esimene suudlus, esimene jalutuskäik. Kõik oli esimene. Kogu mu pea oli täis Teda. Külas olles hiilisin öösel tema kaissu diivani peale. Panime nimetissõrme üle teise (tegime ristika) ja vandusime, et armastame teineteist elu lõpuni. Et alati tantsime kultuurimaja diskol viimase tantsu koos. Et kunagi kedagi teist ei suudle.
Ma pole kunagi enam kogenud nii sügavalt armumise tunnet. Kõik värvid olid erakordselt äärmuslikud ja kirkad. Iga hetk oli nii dramaatiline ja erakordne. Isegi abiellumine oli tagantjärele sellega võrreldes üsna ladna värk. Polnud kohustusi, polnud seadusi. Me isegi ei osanud arvata, et peaks olema. See oli süütu, puhas. Südamearmastus.
Elasin mitu aastat ühe inimesega, keda siiani väga imetlen ja austan. Ta hoidis ja armastas mind tohutult. Alles nüüd mõistan seda päriselt. Me olime tõesti parimad sõbrad. Tema armastas mind tingimusteta. Lasi mul olla see, kes ma olin. Stabiilse ja rahuliku inimesena meeldis talle mu hulljulgus, elurõõm.
Aga polnud südames mul seda kirge, millest toona nii unistasin. Tahtsin põnevust, seiklusi. Tunda, kuidas veri soontes tuksleb ja pulss meelekohal taob. Janunesin kõige pöörase järele. Olin mässaja. Tahtsin vaadata üle väravalippide. Hüpata üksi üle lompide. Mida ma otsisin, ma ei tea. Aga seda, mis oli, oli vähe. Mis teha.
Ühel päeval pakkisin asjad ja ütlesin: “Ma ei armasta sind.” Tundus, et kui nii jätkan, võin kohe valge lina üle pea tõmmata ja surma ootama hakata. Läksin. Murdsin sel päeval ühe ilusa südame tuhandeks killuks. Selleks, et ise kogeda mahajäetu ja reedetu valu tulevikus. Usun, et täna on ütlemata õnnelik naine kuskil Eestis tema kõrval. Kui kahju, et me teed ristusid nii erinevatel eluetappidel!
Nii nagu kunagi olin tõeliselt janune elu järele, olid kahekümne kuuendaks eluaastaks kõik illusioonid purustatud. Ma ei uskunud, et üldse kedagi elus tõeliselt armastada võiksin. Lihtsamalt öeldes oli mul üsna ükskõik. Mõttes viskasin elule kinda: eks üllata! Ma polnud valmis, et elu võtab väljakutse silmapilk vastu.
Kohtusin temaga täiesti juhuslikult. Ta isegi ei meeldinud mulle. Aga tema oli järjekindel. Enne kui arugi sain, oli pea poolteist aastat möödunud. Mina kõrvuni armunud, abielus ja kolmandat kuud rase. Nii kirglikku ja tormilist suhet ei suudaks ma teist korda üle elada. Emotsionaalne karussell käis sellise hooga, et vahel hoidsin äärest kinni, sõrmenukid valged. Teinekord tundus, et kuigi plaanisin hoogu peatada, sain paar ringi pealekauba. See oli hullumeelne, pöörane algus.
Armastasin nii, et süda kiskus valust kokku. Vihkasin jõuga, mis lõi silme eest mustaks. Praegu mõtlen, kas tõesti olin see mina? Nüüd tunduvad äärmused nii destruktiivsed ja väsitavad. Puudub vajadus takka üles lüüa ja teiste sälgudega tuhatnelja eikuhugi tormata. Milleks?
Olen olnud ideaalses suhtes, ilma seda nägemata. Olen kogenud vegeteerimist ja tõelist maru. Mis seisus oled sina?
Tean, et kõik eelnenu on olnud pelgalt ettevalmistus Päris Armastuseks. Nüüd tean, mida ma ei vaja ja mis on mu soov. Hoian oma südant peopesal ja selles puudub ülemäärane nooruse uljus. Samuti pole seal kibeduse ja viha vimma. Ma vaatan oma hingega. Südamega vaadates pole ju võimalik eksida? Usud sa sellesse veel?
Tean, et ühel hetkel hakkab peopesal soe. Ja käest võtab kinni teine. Koos vabaduse ja kindla teadmisega ‒ see on Armastus. Teekaaslane, sõber ja kallim. Sool, suhkur, pipar ‒ kõik parajas koosluses. On sinul see inimene olemas? Kui on, siis sa tead. See ongi see. Armastus kui elu tiivalöök su südames.
Kui pole, siis kas oskad seda veel tahta ja oodata?
Maskeraad
Istusin pärast sügisjooksu diivanil ja jõin kummeliteed. Tundsin, et praegu olengi vist see, kes ma päriselt olen. Liiga rammestunud, et hoida ees maski. Kodus üksi puudub vajadus etendada rolli, mis vastaks publiku ootustele. Oled sa kunagi mõelnud, et sa ise ja sind ümbritsevad inimesed on justkui erinevad tegelaskujud ühel suurel maskeraadil?
Asetasin kujuteldavad maskid lauale ritta. Neid oli üsna palju. Kujutasin ette iseennast läbi teiste pilkude. Läbi lähedaste vaatenurga, läbi töökaaslaste silmade, läbi võõra pilgu. Lähtusin inimestest, kellele ma ei meeldi. Armunud inimesest, kes näeb rohkemat, kui ma olen. Igal juhul nägin erinevaid maske. Miks ma vajan neid üldse? Kui ideaalis võiksin olla see, kes ma päriselt olen? Iseolemisest pasundatakse ju pea igas ajakirjas. Me kõik justkui püüdleme selle poole. Vist? Äkki pole ilma maskita olemine võimalik? Kui tahad ellu jääda ja kuskile jõuda. Pane sinagi enda omad lauale. Kui palju sul neid on?
Kui tihti olen vaadanud inimesi ning mõelnud: “Issand, selline! Mina vähemalt oskan käituda.” Kui vaatan poes võõrast jonnivat last, kes on pulgana maas ja vanem annab talle ikkagi lõpuks soovitud nuku. Kui vaatan bussis lällavat inimest, kes on joonud rohkem kui kaks päeva jutti, püksid täis kustud. Kui vaatan seltskonnas kraaklevat paari ja püüan piinlikku momenti üle elada. Kui olen tunnistaja tobedale armukadedusstseenile. Kui näen suvalist luuserit tänavanurgal. Selliseid hetki on miljoneid, kui soovid näha ja vaadata.
Mitte kunagi pole ma teadvustanud, et äkki nemad olid maskiballist liiga väsinud või lihtsalt üle piiri aetud. Äkki neil polnud enam oluline maski näo ees hoida? Kui polnud enam midagi kaotada? Mina justkui pole selline. Aga kui ühel päeval lööksin ka mina kõigele käega? Milline oleks siis see tõeline pale?
Üldjuhul tahame ju olla paremad, nutikamad, lahkemad inimesed, kui me tegelikult oleme. Mõnikord on see sisseharjunud käitumismuster välistele ootustele vastamiseks. Ma tean, mida pean tegema, et saada soovitud tulemus. Tean, kuidas olla, et minust jääks soovitud mulje. Kannan erinevaid maske koduseinte vahel või väljaspool. Hinnangutekeskses maailmas mõlemal juhul. Ka nelja-aastasel lapsel on arvamus. Tahan, et tütrel oleks eeskuju minu parema mina näol. Tahan, et inimesed võtaksid mind kui enesekindlat ja toimekat naist. Mul on selleks vaja maski.
On see siis mu tõeline mina? Või on see hoopis võimalus iseendale mitte päriselt otsa vaadata? Ma pole valmis vaatama tõtt sellega, mida näen maski langedes. Aga vahel maskid kukuvad. Siis, kui kätes puudub ramm nende hoidmiseks. Ka sinul on olnud neid hetki, olen kindel.
Kui palju olen lugenud artikleid, kus kirjeldatakse maskidega inimesi justkui negatiivses võtmes. Ikka ja jälle mõtlen, miks. Me vajame maske, et jääda väärikaks ja olla eeskujuks. Ehk seostatakse seda valetamisega? Aga maskid on vahel hädavajalikud.
Kui ma oleksin ülemuse rollis, kas tahaksin näida alluvatele nõrk ja kokkuvarisemise äärel? Kindlasti suudaksin end kokku võtta Enesekindluse maski jaoks. Kas ongi vajalik minu päris olemine inimeste jaoks, keda see ei puuduta? Kas on alati hea mõte olla haavatav ja laduda laua peale probleemid? Olla päris?
Olen