Suhtesahver. Mirjam Männik
Читать онлайн книгу.
kes ma olen. Mul on veel pikk tee käia, tean. Aga juba praegu usun, et on maske, mis aitavad mul uskuda oma paremasse minasse. Ehkki olen teadlik ka sellest, milline on pilt pärast eesriide langemist.
Olen ju tänagi kodus, ilma ühegi rolli ja mänguta. Lihtsalt olen. Mina. Saan seda endale lubada, sest keegi ei ohusta, ei anna hinnangut. Ma ei pea kellegi ootustele vastama. Mul on turvaline olla. Sellisena, nagu ma olen: soojad sokid jalas ja prillid peas.
Võit enda üle
Pühapäeval kogunes üle üheteistkümne tuhande inimese Tallinna sügisjooksule, et tervitada algavat sügist. Olid ehk sinagi üks neist? Mina olin. Milleks on vaja selliseid üritusi? Miks mitte vudida iga päev oma kilometraaž ja tunda, et päev läks korda?
Kui kevadel esimest korda elus ilma erilise ettevalmistuseta jooksin Tehvandil kilomeetreid koos tuhandete teistega, oli stardijoonel nii kummaline olla. Vaatasin inimesi ja mõtlesin, mis on küll nende põhjus täna siin olemiseks? Oli nii noorukeid kui ka hallipäiseid inimesi. Oli neid, kellest juba peale vaadates võis aru saada, et nemad nalja küll tegema ei tulnud. Oli lõbusaid selle, mõmmikostüümid seljas. Neid, kel jalas tavalised tennised ja villased sokid maha keeratud. Peas müts, mis oli kindlalt paar mäetippu vallutanud. Enamik väga naerusuiste nägudega.
Ja ometi oli miski neid siia kokku toonud.
Käis püstolipauk ja algaski jooks. Kes pani lõikama, otsekui oleks kuri kannul. Kes vajutas kõrvaklapid tihedamini pead ligi ja oli keskendunud nagu olümpiavõitja kindla kulla peale minnes. Mõned seltskonnad jooksid lõbusalt üksteisega eilseid uudiseid arutades. Osad rühkisid niisama omasoodu.
Esimeste kurvide ja sombuste kohtade peal lõid välja igipõlised inimlikud omadused. Kes lükkas suvalt mõne kõrvale, et ise üle lombi hüpata. Kes sisistas midagi kellegi taha toppama jäädes. Kes ütles kõrval vaakuvat sõpra nähes: “Kõnnime veidi, siis jaksad jälle!” Kes tuli tagant sellise jõuga nagu Titanic. Kui elu armas, hüppasid kõrvale rohu sisse.
Rahvajooksudel on alati kaasaelajaid raja ääres. Eriti palju on jooksule saatjaid, umbes sama palju ka finišis tervitamas. Vahepeal oled lihtsalt jooksmas veidras vaikuses. Ümberringi kummaliselt ühtne rütm, higilõhn mööduvast laiast seljast. Kõik justkui nohisevad ja teevad rasket tööd. Kes hingab rütmiliselt selja taga sisse-sisse-välja, sisse-sisse-välja. Kes hingeldab ja kõõksub kõrval. Mõni nagu ei hingakski. Mis nende peas küll toimub, seda ei teagi. Minu oma oli igatahes kuidagi mõistlikult tühi lõpus.
Inimesed justkui vajavad midagi, millele kaasa elada. Millest joovastuda. Kui kirglikke ja julgustavaid hüüdeid ma kuulsin: “Tuuuuuublid, viimased kolm on veel jäänud!”, “Jookseme, jookseme!”, “Sina roosas, pane täiega, sa suudad!”. Ma kujutasin ette, et kõik need hüüded on just mulle mõeldud. See andis nii palju innustust. Kui veel tuli rõõmus päristuttava hõige raja kõrvalt, läks samm iseenesest järsku kiiremaks. Nüüd tean, miks öeldakse, et koduväljakul on parim mängida.
Alati saabub finiš. Ka nende jaoks, kes kunagi koridori lõpuni ei jookse. Neile tuleb see lihtsalt varem. Aga kindlasti on palju mõnusam lõpetada määratud joonel. Viimane kilomeeter on tavaliselt täis pikitud inimesi, kes vaatavad, hõiguvad, klõpsivad kaadreid päris hetkedest.
Need, kes on olnud, need teavad. Need, kes siiani pole – julgustan proovida. Sellist hetke ei unusta niipea! Tunnet, et said hakkama. Sa tegid ära. Tühja sest medalist. See on võit iseenda üle.
Paljud mu tuttavatest käivad vähemalt viis korda nädalas trennis, kombineerides jõusaali, jooksmist, ujumist ja rattasõitu. Nii mõnigi ei lähe iial massiüritusele. Milleks sellise hullusega ühineda? Võib-olla polegi kõigile vaja sellist adrenaliinilaksu, kui oskad seda endas ise püsivalt tekitada ja hoida? Nojah, mul on veel palju arenemisruumi. Mulle meeldivad rahvajooksud. Maijooksul vaatasin raja ääres olevat puhkpilliorkestrit ja mõtlesin: need inimesed ei pidanud paljuks triikida sirgeks oma viigid ja panna lakk-kingad jalga. Teha kiire valik parimast oma repertuaaris. Kas pole see armas ja südamesse minev?
Sügisjooks pole ju ainult kindla sihtpunktini jõudmine. Ma ei lähe proovile panema oma olematuid sportlasevõimeid. Jooksma end inimvrakiks. See võib olla perega koos olemise päev. See võib olla Sinu Enda Päev. See võib olla miniversioon rahvuspühast.
Minagi lähen sinna saama emotsiooni. Ja selle võimsus on selgelt seotud osalejate hulgaga. Sünergia, mis tekib inimeste vahel, kes teevad ühte asja, on uskumatu. Ühtekuulumine, mis tekib justkui eimillestki. Selles on mingi rahvuslik noot, kokkuhoidmise tunne.
Me vajame oma ellu Suuri Hetki.
Inimesed kui vahepeatused
Mu elu on olnud nagu rongisõit teadmata suunas. Ainsana on kindel, et vahelduvad peatuste sildid. Vahel tuleb ümber istuda. Kogu aeg on kuhugi sõit. Isegi Eikuskile on alati mingi suund.
Mõnikord on mu kõrval olnud mõnus reisikaaslane, kelle lahkumisel järgmises peatuses on seletamatult kahju. Teinekord vaatan kramplikult aknast välja ‒ jumala eest, jõuaks juba pärale!
Vahel sõidan päris üksi. Iga peatusega läheb keegi vagunist maha. Iga kord astub uus sisse. On inimesi, keda sel sõidul kunagi ei unusta. On neid, kes rohkem ei meenu.
Tartu Ülikooli ajal üürisin tuba ühe vanatädi juures. Ehkki olin kõigest üürnik, kujunesid meie suhted äärmiselt soojaks. Ta oli sõna otseses mõttes mulle vanaema eest. Väga nutikas ja terane. Kui tihti veetsime temaga õhtuid koos ristsõnu lahendades! Endise raamatupidajana oli ta veendunud, et need aitavad meele selge hoida. Vahetasin nii mõnegi veiniõhtu temaga kodus olemise vastu.
Üsna tihti ärkas ta poole viie paiku hommikul, tegi teed ja sättis end akna peale vaatama. Itsitas, et milleks talle Vanemuise etendused, kui näeb teatrit siinsamas. Kui asjalik ja eluterve oli ta maailmapilt! Tihti aitas ta mul mõne essee jaoks teemat arendada, lisades huvitava nüansi. Viskas mõtte pallina õhku, et saaksin seda diivanil teleka ees püüda. Kevaditi müüs ikka kaubahalli juures nartsisse ja ütles, et parima klatšiga peab end kursis hoidma iga moodne naine.
Vahel tegi mulle praeräimesid ja ootas köögis, laud kaetud. Olime veidral moel väga lähedased ja suured sõbrad. Just temalt sain arusaama, et elus on ka teisi värve peale musta ja valge.
Et mõnikord on armastus praetud räimedes su taldrikul. Olin ema juures, kui nägin imelikku und: elutoa kardinad hõljusid, justkui oleksid aknad avatud. Vanaema oli nii rõõmus ja ütles: “Mirjam, sul läheb kõik hästi. Tead, kui ilusad lapsed sa saad! Ma hoian sind alati!” Kahe päeva pärast sain ta surmateate. Ta oli lahkunud sama vaikselt ja märkamatult, nagu oli olnud mu kõrval. Selsamal unenäo-ööl.
Oli aeg peatuses maha minna.
Üsna suure aja mu kahekümnendatest olin sõidul, kus kaaslasteks erinevaid tegelasi. Sõit oli üsna pöörane. Mõnikord ärkasin hommikul sooviga närida läbi parem käsi kellegi pea all, võtta kingad ja kikivarvul minema hiilida. Teinekord polnudki vahet – sõidame! Mässasin ja võitlesin barrikaadidel nimetu tõe eest. Ma ei kahetse midagi.
Praegu on hea meel, et kõik sai õigel ajal tehtud ja nähtud. Puudus vajadus kellegi ees vastust anda – peale iseenda. Nüüd ei kisu enam sellist tüüpi seikluste poole. Pole enam oluline näida see, kes ma pole. Praegu oleks see lihtsalt naeruväärne. Mitme aasta jooksul vaheldusid peatuste nimed, mida ma ei suuda meenutadagi.
Neil oli ühine nimetaja. Nimetud.
Ines ja ümberistumine Mu abielu oli tegemas viimaseid jõuetuid surmakorinaid, kui jõudsin Ineseni. Olin täielik vrakk. Tülpinud, ahastuses, masenduses. Mingi lootuseta teistsugusele homsele. Ma tõesti ei näinud ühtegi võimalust.
Kindlasti ei jäänud minuga toimuv märkamatuks ka teistele. Ines oli see, kes sekkus. Aitas. Tutvusin temaga oma töö kaudu. Mõnega lihtsalt oled see, kes oled. Ka inimesega, kel oluline staatus, kelle kõrval oled justkui ühe sentimeetri pikkune tegelinski.
Ines