Suhtesahver. Mirjam Männik
Читать онлайн книгу.
täielikult kokku varisesin. Pühkisin pisaraid ja luristasin nina. Olin kõige armetum versioon iseendast.
Aga Ines ei olnud mu õde, kes kuulab ära ja noogutab kaasa. Kallistab ja ütleb: “Pole hullu, homme on uus päev!” Ta ei lasknud mul niisama haliseda. Kohati olin täiesti plindris: mis mõttes on võimalik? Kuidas siis sõltub see minust? Mil moel on edasine minu valik?
Ines aitas mul teha esimesed sammud august välja ronimisel. Ta ei läinud ära, ei öelnud – kohtume kuu aja pärast uuesti, mu tunnitasu on 2500 krooni. Ta oli Inimene. Tänu temale sai minu elu täiesti uue lehekülje. Tänu temale ei jätnud ma asju pooleli ka siis, kui kõik töötas mu vastu. Ines aitas mind nii, nagu saab aidata vaid see, kes päriselt hoolib.
Ja ma alustasin. Lootusega – kõik saab korda. Vahel ei piisa sõbrakallist ja patsutusest õlale. Vahel on vaja kedagi, kes annab professionaalset nõu. Kes suunab ja näitab teed koos sõbraliku võmmuga kuklasse: mine!
Oli järgmine peatus ja ma teadsin vaid üht: Ines, ma ei unusta sind kunagi. Kuidas saaksingi, kui ulatasid mulle kaevupõhjas käe?
Olen väga palju muutunud. Ma ei vaja mõttetuid reisikaaslasi. Tahan sõita ja nautida. Oma inimestega. Tean, et nii mõnigi peatus on veel ees. Miks mitte olla teel tõepoolest huvitava kaaslasega? Kellegagi, kelle puhul tunned: see ongi see.
Ükskord jõuab lõppjaamani meist igaüks. Olgu see siis täiskäigul, elamist väärt sõit!
Mõtle suurelt ja südamega
Head teha on mõnus. Kui oled kellelegi suurt rõõmu valmistanud, siis tänulikud silmad ja südamest tulev aitäh panevad kõrvad õhetama. Nii hea on olla hea!
Kuulasin laupäeva öösel eesti muusikat ja kõrvu jäi laul lastekodulastest. Kuidagi väga hinge läks. Ei tea, kust see mõte tuli, aga tundsin: ma saaksin ju midagi ära teha! Mõtlesin oma naiivsusega: kui teeks laheda kampaania stiilis “Aitame koos väikesi sõpru!”, kirjutaksin üleskutsuva artikli oma Sahvrisse ja paneksin ka Facebooki, looksin eraldi konto ja enne jõule viiksin rahapaja fanfaaride saatel sihtkohta. Vaimusilmas nägin juba innustunud nägusid, mõtlesin, kuidas ma varem selle peale pole tulnud?
Oma unistusest innustatuna hakkasin uurima, kelle jaoks raha koguda. Mu enda südant on alati kõige rohkem liigutanud väikesed lapsed. Liiklusõnnetuses eluaegse puude saanud või halvatuks jäänud. Erivajadustega lapsed. HIV-positiivsed vastsündinud, tänavalapsed. Tundus raske valida see kõige-kõigem.
Küsisin emalt, kes töötab pangas, kas peaksin registreeruma või looma mingi erikonto sellise ürituse jaoks. Ema ainult oigas õudusest. Küsis südamest: “Miks sa, Mirjam, ometi ei võiks olla nagu teised, normaalsed inimesed? Milleks sellist jama vaja?”
Uurisin paarilt tuttavalt, kes on heategevuslikke projekte läbi viinud. Märksõnadena jäid kõrvu: fondid, MTÜ, maksuamet. Ühesõnaga, kui aru sain, mida see päriselt tähendab, pidin tunnistama – ma ei ole valmis.
Tundsin end täiesti tühjana. Ma ju tahtsin midagi ära teha. Ma ju päriselt uskusin, et see võiks teostuda. Naiivitar! Olemine läks kuidagi raskeks. Tuba tundus järsku liiga väike. Tahtsin välja. Panin tennised jalga ja läksin jooksma. Väljas oli karge ja tuuline. Mulle ei meeldi sellised ilmad, aga mis siis. Teadsin – diivanil kössitades midagi paremaks ei lähe. Iga sammuga jooksurajal läks pea klaarimaks. Tunni pärast duši alt tulles oli õhtu üsna kirgastes toonides. Ja siis tekkis päriselt arusaam, miks see idee mu ellu üldse tuli.
Olen harjunud osalema igasugu kampaaniates. Ka heategevuslikes. See paneb mind tundma, et olen hea, hooliv inimene. Kampaaniate eesmärk ongi ju meid korraks üles äratada. Tiristada äratuskella meie mugavas peas.
Oma läbikukkunud ideega jõudsin taipamiseni. Mul pole ju nii palju sõpru, tutvusi ja raha, et luua korralik heategevuslik projekt, mis märkimisväärselt raha koguks. Kui panin Facebooki üleskutse raha kogumiseks, laikisid seda Ivika ja Jaan. Me kolmekesi poleks olnud teab mis suur löögirusikas, ega? Tänud siiski lojaalsuse eest, te armsad kaks!
Täna kutsun üles teid, mu sõbrad, olema lahke ja hooliv iga päev. Olgem Kuulajad, olgem Märkajad. Hooligem! Tehkem igast päevast üks hea mõttega projekt!
Alusta iseendast, oma lähedastest. Võid ju täiesti isiklikke kampaaniaid algatada: “Vanaemale sünnipäevaks hambaproteesid!”, “Lastega rongiga Tartusse!”, “Aasta jagu bensiini”. Ja siis poetad hoiupõrsasse sajaka. Vahel viskad koristamise ajal leitud mündid. Ka siis, kui vahel põrsa otsustavalt uppi keerad ja pooleldi tühjaks teed, saad iga kell uuesti alustada. Kui vaja, siis vaja. Vähemalt raha panemise hetkel tegid sa seda heas usus. Millegi nimel. Homme saab ju jälle alustada?
Annetuste eesmärk pole ju prožektorite vihus ja kaamerate ees pidulikult kinki või raha üle anda. Kui sa päriselt tahad kedagi aidata, siis sa aitad.
Kui sa päriselt tahad kedagi toetada, siis hakka pihta enne jõuluõhtut ja seapraadi. Võta internetis lahti mõni südamelähedane teema. Loomad, lapsed, tulekahjuohvrid. Vii end kurssi, millega päriselt kasulik võiksid olla. Vajuta klikk kohal, kus on kirjas “toeta”. Ja siis toeta. Kas või viiekaga. Sa ei pea ootama üleskutseid.
Sul pole vaja kord aastas jõuluõhtul tunda, et tegid midagi ära. Tee iga päev midagi. Lase keegi esimesena uksest sisse, aita hädasolija üle tee, leia lapse jaoks aega, et öelda: oled nii kallis. Kata hommikul laud ja pane sinna ilus lina. Söö mõnikord perega õhtusööki serviisist. Kui sa hoolid, siis tahad teha seda südamega. Ja südamega tehtud teod ei saa kunagi nurjuda.
Miks oleme eriti tähelepanelikud, hoolivad ja südamlikud just jõulude ajal?
Olgem inimesed iga päev.
Päikesehetked sinu sügises
Kirjutasin kevadel märkmikku: sellest saab mu elu parim suvi. Täpselt nii läkski. Tahtsin iseendaga tegeleda, tahtsin meeldivalt aega veeta, tahtsin teha lapsega mõnusaid asju. Võtsin igast puhkusepäevast maksimumi. Ma pole kunagi varem nii teadlikult iga vaba päeva kasutanud, nautinud, olnud kohal.
Kuna mu puhkus oli kuu aja pikkune, millele lisandus nädal, mil olin täiesti vaba ja üksi, mõtlesin lõbusalt aega veeta. Ning leida oma ellu ka mõni tore meestuttav. Kust siis, kui tavaline trajektoor on kodu-lasteaed-töölasteaed-pood-kodu? Olnuks veider iga päev koos “liftisõpradega” tähendusrikkalt kuni kaheksanda korruseni vaikida ja siis libistada pihku visiitkaart. Mis siis teha? Tegin Delfi Date’i konto.
Alustasin enda kurssi viimisega Delfi radadel. Tundus väga põnev. Ma ei mäleta täpselt, mis lausega toona mehed end tutvustasid, aga praegugi võib Delfi Date’ist leida kummalisi avanguid enda iseloomustamiseks:
“Võtke paar sõõrikut ja kohvi – teile valetatakse esimesel võimalusel.”
“Vaba. Laene ei ole.”
“Muide, mul pole isegi autot.”
“Kes ütles ooh!”
“Olen lihtne armas põnn, teisisõnu lihtsalt sõnn.”
Kirjutasin tõenäoliselt esimese hooga sama veidraid lauseid. Kuidas siis panna ühte lausesse see, mida ma otsin? Tahtsin hoida asjad enda jaoks lihtsad ja selged. Kirjutasin: “Otsin meest, kes oleks lihtsalt normaalne inimene.”
Ja siis läks mölluks! Igal hommikul tegin arvuti lahti ja veetsin kõige lõbusamalt aega. Kui uskumatuid kirju ma sain! Kes kirjutas, et otsib kolmandat magamistuppa. Kes küsis algatuseks, palju ma palka saan. Kes kirjutas: “Oled minu jaoks. Kirjuta kohe!!! Mul on sinuga tõsised plaanid!!!” Kes kirjutas luuletuse. Kes küsis lihtsalt: ”Mitu tuba sul on?” Lõkerdasin tihti südamest.
Siiski. Oma puhkuse jooksul tutvusin Delfi kaudu kahe mehega. Äärmiselt toredad inimesed olid mõlemad. Esimene oli ehtne merekaru, kellega käisime mitu korda merel seilamas. Külastasime